Teisipäeval suri 89-aastaselt Ameerika Ühendriikide näitleja ja lavastaja Robert Redford. Filmilevitaja Timo Diener ütles “Ringvaates”, et Redford oskas vaataja enda külge naelutada.
“Kui 89-aastaselt siit ilmast lahkuda, siis esimene asi, mida tuleb öelda, on hästi elatud elu. See ei ole pisaratega lein, vaid kurbus suure inimese lahkumise üle. Eriti kui arvestada, mida ta suutis filmimaailmas nende aastakümnete vältel korda saata,” lausus Diener. “Lisaks sellele, et ta oli seksisümboli moodi inimene, oli ta ka tõsiselt võetav näitleja, produtsent, lavastaja. Võib-olla kõige tähtsam saavutus tema elu jooksul oli see, et ta pani aluse iseseisva filmi esiletungile.”
Redford alustas karjääri televisioonis, nagu paljud tema eakaaslased, ning jõudis hiljem Broadway lavale. “Kui sa näed välja nagu Robert Redford, siis sind varem või hiljem avastatakse. Kui sa näed välja nagu tavaline tänavakaupmees, siis võib-olla sinu läbimurre annab ennast oodata, aga kui sa näed välja nagu Robert Redford, siis selle võimaluse sa saad ja kõik sõltub sinust endast, kas sa jääd pidama või mitte. See mees jäi pidama. Temas on mingi magnetism, mis naelutab tema külge,” rääkis Diener.
Redfordi läbimurdefilm oli 1969. aastal linastunud “Butch Cassidy and the Sundance Kid”. “Ta oli seal täpselt see, kes ta oli kõik need edasised aastakümned. Arvestades seda, milline ta välja nägi, kui särav ja karismaatiline, oli ta ekraanil tihti vähese jutu mees. Lõi karismaga. Paul Newman, kes oli tema kaasteeline ja kallis sõber, pidi tema kõrval olema mees, kes kandis seda verbaalset poolt, pidi ta kõrval nalja tegema, pidi seda kergust pakkuma, aga tema lihtsalt lõi karismaga,” selgitas Diener.
Redford saavutas tunnustust ka lavastajana. “Naljakas ongi see, et nii-öelda hinnatum karjäär on tal siiski lavastajana. Oma debüütfilmiga võitis ta kohe parima lavastaja Oscari. Tema lavastatud film “Tavalised inimesed” (1980) võitis ka parima filmi Oscari ja tekitas väikese pahameeletormi, sest see film nii-öelda võttis Oscari ära Martin Scorsese filmilt “Raevunud härg”,” meenutas Diener.
Kuigi Redfordi nägu ja nimi olid kinopublikule alati tugev müügiargument, ei kasutanud ta seda oma lavastajakarjääris ära. “Ta ise tihtilugu oma lavastatud filmides üles ei astunud, mis on selles mõttes huvitav nähtus. Ta ei pidanud vajalikuks ennast esile tõsta, vaid palkas kuhugi rolli kellegi teise parema inimese tema arust, kus stuudio bossid oleks võib-olla lootnud näha teda ennast,” märkis Diener.
2002. aastal pälvis Redford au-Oscari panuse eest maailma filmikunsti arengusse. “See au-Oscar, mis talle määrati aastal 2002, see tuli ka Sundance’i instituudi ja filmifestivali rajamise eest. Alguse sai see enam-vähem töötubadena, et aidata algajaid filmitegijaid nende ponnistustes ja ettevõtmistes ja puhuda neile tuult tiibadesse,” kirjeldas Diener.
Tema sõnul kasvas sellest algatusest aastate jooksul välja üks mõjukamaid sõltumatu kino platvorme maailmas. “Sellest kasvaski suur kuulus festival, mille patrooniks ja eestkõnelejaks oli ta enam-vähem surmani. Ja tõesti kui hakata kokku lugema neid üliolulisi filmitegijaid, kes on just sellelt festivalilt saanud oma esimese võimaluse, siis kõik need inimesed võivad otsapidi tänada oma karjääri eest just Robert Redfordi,” lisas ta.