„Hommik meie osakonnas. Mulle toodi uued pidžaamad, mis ei tähenda midagi head. Jään veel siia,“ kirjeldab ta oma haiglapäeva algust. Hommikusöök ei pakkunud samuti erilist lohutust. „Keeldusin viisakalt hommikusöögist, sest see oli vee ja riisi baasil tehtud roog nimega vesiriis. Öko värk, ei ühtegi värv-, säilitus-, maitse- ega lõhnaainet. Meisterlikult töödeldud.“
Õnneks leidus haiglapäevas ka helgemaid hetki. Kreemi palatikaaslane sai sel päeval koju ning jättis lahkudes maha omapärase jõulukingituse. „See oli päris ehtne ja peaaegu valmis banaan.“
Just see muutus Kreemi jaoks tõeliseks elamuseks, mida ta kirjelda omapäraselt ja vaimukalt „Sulgesin silmad ja murdsin otsa lahti. See hääl paitas aju mõnuosakonda samamoodi nagu oleksin avanud külma õlle pärast suvist heinategu.“ Ta ei kiirustanud, vaid nautis hetke täiel rinnal. „Ärevus voolas läbi soonte, kui jagasin mõttes seda looduse imevilja osadeks, et söömisnauding kestaks võimalikult kaua. Siis uputasin hambad sellesse ambroosiasse. Forgasm viis mu teise dimensiooni. Tunne oli nagu seisaksin sellel kuulsal Tokyo ristmikul, mida kõikides filmides näidatakse, aga inimeste asemel trügivad minust mööda hoopis maitsed.“
Paraku tuli pärast seda naasta haiglarutiini. „Siis avasin silmad. Kui homme peaks keegi mulle banaani siia smuugeldama, saaks jälle süüa. „Muidu on endiselt igav, tööd ka pooleli. ERMi kontserdi reklaami pole jõudnud teha.“
Ometi on Kreem optimistlik: „Varsti olen tagasi.“