Kallase vankumatu otsekohesus Vene agressiooni hukka mõistmisel on niihästi tema võimas relv kui ka sama suur nõrkus. Eriti mõjusad olid tema sõnavõtud sõja alguses, kui läänemaailmal tegelikult puudus arusaam, kuidas juhtunusse suhtuda.
Tasub ju meenutada, et vahetult enne sõja algust veensid nii mõnedki mõjukad riigijuhid Zelenskõid Vene ultimaatumile järele andma, ning kui Venemaa ründas, siis pakkusid talle võimalust kiiresti Ukrainast lahkuda.
Sellel hetkel oli Kallase tähetund – ta julged arvamusartiklid ja sõnavõtud rahvusvahelises meedias tegid temast sõjaprintsessi, kelle vaprust kogu vaba maailm imetles. Põhjusega sai ta hüüdnime «Euroopa uus Raudne Leedi». Ta rahvusvaheline autoriteet Ukraina katse eeskõnelejana oli nii tugev, et sellele ei avaldanud suuremat mõju ka ta elukaaslase äritegevus Venemaal.
Oli isegi hetk, kui loodeti, et Kallasest saab NATO järgmine peasekretär. Kui see nii ei läinud, naljatas Kallas, et kuna järgmine peasekretär peaks tulema mõnest uuest NATO liikmesriigist, ühtlasi riigist, mis pühendab kaitsekuludele vähemalt kaks protsenti oma SKTst, ja oleks ka naine – siis on ju loogiline, et selleks on Mark Rutte.
Nali oli hea, kuid see kajastab Kallase nõrka külge, mis korduvalt avaldus juba ta peaministriks oleku ajal Eesti teemade käsitlemisel – teatav Marie Antoinette’ilik arrogants ja empaatia puudus hinnangute andmisel. Sama joon on korduvalt ilmnenud ka tema ametis oleku ajal kõrge välisesindajana, alustades ametisse kinnitamise kuulamisest Euroopa Parlamendi ees – kui Kallas kuulutas, et Hiinal tuleks maksta kõrget hinda Venemaa toetamise eest.