Inger tõdes, et vanemaks saades on ta õppinud selliste probleemidega rahumeelselt tegelema. „Mõtled, kuidas ma sellega nüüd enda sees tegelen, kui keegi ütleb mulle avalikult halvasti,“ kõneles ta. „Olen võtnud seda niimoodi, et ütlejal on omad probleemid, ta ei osanud energiat kuhugi panna, tahtis seda mulle lihtsalt välja öelda ning niimoodi hakkab tal parem. Püüad sõnastada selle asja nii nagu see ei oleks sinuga seotud, vaid lihtsalt avalik müra. See on kellegi teise probleem, mida ta püüab sulle tuua, sest nii on tema jaoks lihtsam.“
Küllap poleks sooteema nii valuliseks kujunenud, kui Inger poleks ühtäkki suurele lavale ilmunud. „Inimesed teavad mind 2018. aastast, kui alustasin muusikukarjääriga ja läksin oma kollaste sokkide ja ukulelega Eesti Laulule,“ meenutas ta. „Olin nunnu Inger, aga ei läinudki kaua, kui olid esimesed küsimused ja artiklid minu soo kohta. Tol hetkel oli see väga keeruline, sest tunnen, et minus on mõlemat sugu. Ma ei taha ennast defineerida, sest tunnengi mõlemat osa endas. Miks see oluline on, kui ma olen ju muusik ja teen laule? Tol hetkel tegi see väga haiget, ent sain aru, et see ongi minu elu.“
Ent artiklitele järgnesid kommentaarid, mis muusikut imestama panid. „Näib, et inimesed valutavad tõesti selle teema üle pead,“ sõnas ta. „Ühelt poolt ma isegi mõistan neid ja saan aru, et nad väga tahavad teada, mis soost ma olen. Kui keegi väga soovib teada, siis olen sündinud naise kehasse, aga olen tundnud ennast väga pikalt poisina. Minus on mõlemat osa. Ma ei tunne ennast selles osas halvasti, ma ei tunne end hälviku või imelikuna. See olen lihtsalt mina ja see on minu lugu.“
Täispikka vestlust Ingeriga vaata siit: