Ei tea, kuis jumalaga on mul asjalood, kuid vahel tundub keegi nagu aitab. Et sinuga, siin tohin olla koos, ja tunnen kuidas keegi suur meid paitab.
Jaan Tätte, “Ma tahan olla öö”
Käes on jõulud, mille sõnum kristlastele on, et Jumal on sündinud Jeesuses inimeseks.
Enamiku eestlaste jaoks ei ole jõulud usupühad, vaid pühad, mille tähendus on üldinimlik. Need on pühad, mil kaunistatakse oma kodud, süüdatakse küünlad, tehakse kingitusi ja tuntakse heameelt koosolemisest oma lähedastega.
Loomulikult teavad kõik, et jõulude ajal meenutatakse Jeesuse sündi ja ka seda, et teistpidi ulatuvad nende pühade juured eelkristlikusse aega ning on seotud meie kaugete esivanemate usundiga. Ei saa tahta, et inimesed, kes ennast kristlasteks ei pea ja kirikus ei käi, mõtleksid jõulude ajal Jeesuse sündimisele. Kuid ka sellised inimesed igatsevad rahu ja rõõmu järele ja mõtlevad asjadest, mida võiks nimetada igavikulisteks.
Inimene on olend, kes suudab vaadata praegusest hetkest kaugemale ja küsida küsimusi, mis puudutavad tema tulevikku ja käivad asjade kohta, mis asuvad väljaspool meie tunnetuse piire.
Ka mittereligioosne inimene võib esitada endale selliseid küsimusi, nagu näiteks “Kes on inimene ja milline on tema koht universumis?” “Mis on surm?” “Kas elul on mõte ja eesmärk ja kui on, siis mis see on?” “Mis saab inimesest pärast surma?” “Miks on maailmas kurjus ja kannatused?” “Mida meil on võimalik teada ja millele me võime loota?” Kus on inimese piirid ja mis on nende taga?”
Ta ei lepi vastustega, mille aluseks on käibetõed, kuid sageli ei rahuldu ta ka vastustega, mida pakuvad filosoofia ja usundid. Ja ometi usuvad paljud ka ennast “mittereligioosseteks” pidavad inimesed, et meie elul on mõte ja eesmärk ning et meie maine eksistents ei ole absoluutne lõpp.
Meie elu nõuab mõtestatust ja on ka otsekui raamat, mis lihtsalt jõuab järge, sest paljud meie küsimused jäävad vastuseta, paljud probleemid lahendamata ja me tunneme sageli, et meie elu pealispinna all on veel midagi, mida me ei oska õieti nimetadagi, kuid mis on väga oluline.
Suurimaks takistuseks jõulusõnumi mõistmisele on tänapäeval see, et sekulariseerunud ühiskonnas ei kõneta enam kristlikud mõisted. Nõnda on ka jõuluevangeeliumi võtmemõistega, milleks on “Jumal.”
Milline on Eesti inimeste suhe Jumalaga? Sotsioloogilised uuringud näitavad, et võrreldes mõne teise Euroopa riigiga, nagu näiteks Kreeka või Bulgaaria elanikega, on Eestis vähe neid, kes usuvad isikulisse Jumalasse. Ent see ei tähenda, et inimesed ei usuks sellesse, et on mingi kõrgem jõud või võim, mis mõjutab nii kogu universumit kui ka meie elu. Paljud seda uskuvad inimesed ei ole ühegi usundi järgijad, kuid tegemist on uskumusega, mida peetakse spetsiifiliselt religioosseks.
Paljud inimesed väldivad aga sõna “jumal” seetõttu, et see sõna on nende jaoks negatiivselt laetud.
On tõsi, et Jumala nimel on tehtud palju kurja ja tehakse praegugi. Nii mõnigi riik on rakendanud ja rakendab praegugi mõistet “jumal” oma totalitaarse poliitilise ideoloogia vankri ette.
Teistele võib Jumalast rääkides kangastuda karikatuurne pilt pika habemega vanamehest, kes istub taevas ja kamandab inimesi. On inimesi, kes ei suudagi Jumalat teisiti ette kujutada. On mõistetav, et sellist Jumalat ei ole võimalik tõsiselt võtta, veel vähem aga uskuda. On mõistetav, et sellist “jumalat” nimetatakse muinasjutuolendiks, nagu seda tegi hiljuti ajakirjanik Krister Paris.
Kurb on vaid see, et paljud inimesed arvavad, et sellist Jumalat õpetab ka kristlik kirik. Kristlik teoloogia mõistab sellist jumalapilti mittekristlaste loodud karikatuurina.
“Pole kahtlust, et kunagi muistsel ajal võeti selliseid väljendeid sõna-sõnalt ja Jumalat kujutati tõepoolest inimese sarnasena.”
On tõsi, et Piiblis räägitakse sageli Jumalast nii, et vägisi tekib kujutlus, et Jumal pole mitte ainult inimese kujuga (räägitakse ju tema kätest, palgest ehk näost jne), vaid ta ka mõtleb, tunneb ja tegutseb nagu inimene (ta vihastab, armastab, kahetseb tehtut jne). Pole kahtlust, et kunagi muistsel ajal võeti selliseid väljendeid sõna-sõnalt ja Jumalat kujutati tõepoolest inimese sarnasena.
Aja jooksul on aga inimese arusaam Jumalast muutunud. On jõutud tõdemuseni, et see, keda me Jumalaks nimetame, erineb täielikult materiaalsest maailmast, mida uurivad teadused, mistõttu Jumalat ei ole võimalik kirjeldada nagu meeleliselt tajutavat objekti. Piiblis Jumala kohta tarvitatud väljendeid, mis kõnelevad Jumalast inimesega sarnasena, tõlgendab teoloogia piltide ja sümbolitena, mis üksnes vihjavad millelegi, mis ületab inimliku kujutlusvõime piirid ja jääb viimselt öeldamatuks.
Nii sümboliseerib Jumala käsi Jumala aktiivsust ja tema näost räägitakse selleks, et teda ei peetaks ebaisikuliseks väeks. Saksa-Ameerika teoloog Paul Tillich on öelnud lause, mis omal ajal võis tunduda revolutsiooniline, kuid mis on tänapäeva teoloogias saanud endastmõistetavuseks: “Kõik, mida saab öelda Jumala kohta, on sümboolne. See väljend on ainus väide Jumala kohta, mis ise ei ole sümboolne.”
Briti teoloog, anglikaani piiskop John A. T. Robinson selgitab oma raamatus “Ausalt Jumala ees” (1963), et Jumalast ei ole kohane mõelda kui ühest kõikvõimsast olendist maailma kohal, vaid ta on nii erinev kõigest loodust, et tavapärased “isiku” ja “olendi” kategooriad ei ole talle kohandatavad.
Robinson ei eita Jumala sealpoolsust, ent ta rõhutab, et seda ei tohiks mõista ruumiliselt, st ei tohiks kujutada ette mingit meie maailma kohal paiknevat ruumilist “taevast maailma”, kus asub Jumal. Maailmapilti, mis näeb maailma üksteise kohal paiknevate korrustena ja mille ülemisel korrusel ehk taevas paikneb üliolendina kujutletud Jumal, nimetab Robinson “supranaturalistlikuks”. Ta ei pea sellist maailmapilti spetsiifiliselt kristlikuks, vaid tavaliseks vanaaja maailmapildiks ning kutsub üles sellest kui iganenust ja tänapäeva inimesele mitte enam omasest loobuma.
Robinsoni raamat šokeeris ilmudes paljusid lugejaid. Enam ei šokeeri see ilmselt kedagi, sest ka teoloogias on löönud läbi arusaam, et tänapäeva inimesele peabki Jumalast rääkima “mittetraditsiooniliselt”.
Nii seletab näiteka juba nimetatud Paul Tillich, et Jumal on “nimetus selle kohta, mis inimest tingimatult puudutab”. Ta ütleb, et see ei tähenda, et kõigepealt on olemas olend, keda Jumalaks nimetatakse ja siis järgneb nõue, et see peab inimest tingimatult puudutama. See tähendab, et see, mis inimest tingimatult puudutab, muutub inimesele Jumalaks (või ebajumalaks) ja see tähendab ka, et inimest saab tingimatult puudutada üksnes see, mis on talle Jumalaks (või ebajumalaks).”
Tillich määratleb Jumalat meie “olemise alusena” või “olemise sügavusena.” Nii ütleb ta oma jutluses “Sügavusest”:
“Kogu olemise lõpmatu sügavuse ja ammendamatu aluse nimeks on Jumal. Toda sügavust mõeldakse sõnaga “Jumal”. ning kui see sõna teile palju ei tähenda, siis teisendage see ja kõnelge oma elu sügavusest, oma olemise lähtest, sellest, mis teid tingimatult puudutab, sellest, mida ilma mingite põiklemisteta võtate tõsiselt.
Kui teete seda, siis võib-olla peate unustama mõndagi, mida olete õppinud Jumala kohta, võibolla koguni selle sõna enda. Sest kui olete tunnetanud, et Jumal tähendab sügavust, siis teate temast palju. Siis ei või te end enam pidada ateistiks või uskmatuks, sest siis te ei saa enam öelda või mõelda: elul pole mingit sügavust, elu on lame, olemine on ainult pealispind. Üksnes siis, kui saate viimast öelda täiesti tõsiselt, olete te ateistid, muidu aga mitte. Kes teab midagi sügavusest, teab ka Jumalast.”
Tillichi Jumala-määratlused võimaldavad pidada religioosseks ka inimest, kes ise ennast nii ei nimeta. Kes on õigupoolest mittereligioosne? Jah, suurem osa Eesti elanikest ei pea end ühegi usundi järgijateks ja isegi nende hulgas, kes kuuluvad formaalselt mõnda usuühendusse (Eestis enamasti mõnda kirikusse), on paljud selliseid, kelle side tolle ühendusega on kas väga nõrk või puudub üldse.
Niguliste jõulukuusk Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Samal ajal näitavad Eestis tehtud uuringud, et inimesi, kes usuvad, et on olemas mingi kõrgem jõud, mis mõjutab maailma ja elu ning et surmaga ei lõppe kõik, vaid inimene jätkab mingil viisil oma eksistentsi ka pärast surma, on rohkem kui meil kõigi usundite järgijaid kokku. Ometi on usk taolisse jõusse, nagu ka elu jätkumine pärast surma uskumused, mida võib nimetada “religioosseteks.”
Olen veendunud, et kui lähtuda sellisest väga avarast jumalakäsitlusest, nagu seda esindab Tillich ja nagu seda esindavad paljud teisedki tänapäeva teoloogid, ei ole ka jõulude kristlik sõnum enam mittekristlastele nii mõistetamatu.
Üldinimlikult võiks seda sõnastada nõnda: on miski meist ja meie maailmast võrratult suurem, mis mõjutab meie eksistentsi. Me ei suuda seda “miskit” küll täielikult mõista, vastupidi, suudame sellest haarata vaid killukest, me kobame nagu läbi udu, kuid ometi annab taipamine tolle salapärase “miski” reaalsusest meie elule uue vaatenurga ja mõtestatuse.
See täidab meid rõõmuga, sest vabastab meid meie piiratusest. Ja see ei ole vastuolus jõulude kristliku tähendusega, mis kõneleb meile sellest, et ületamatuks peetav vahesein ajaliku ja igavese, nähtamatu ja nähtava vahel on ületatud ja et inimkonna ees on avanenud otsekui uks, mille olemasolu ta varem ei näinud. Selle ukse kaudu saab inimene väljuda oma poolikusest ja suletusest iseendasse, mida “kiriku keeles” nimetatakse patuks ning siseneda talle seni tundmatusse ruumi, milles ta kogeb tohutut rõõmu, sest ta on vaba kõigest, mis teda piirab ja piinab, rõhub ja lõhub.
Selles “ruumis” näeb ta kõike seni tuttavat uue pilguga, sest ta ise on saanud sisemiselt uueks. Ta rõõmustab, et ta saab nüüd olla selline, nagu ta olla tahaks ja olla võiks ja nagu ta oma sisimas olla igatseb: vaba, õnnelik ja terviklik.
Eesti teoloog Uku Masing on nimetanud sellist kogemust “sisenemiseks Teise Maailma.” Ta ei mõtle selle all mitte elu pärast surma, vaid midagi, mis on võimalik juba siin ja praegu, sest jõulude rõõmusõnum ütleb meile, et igavene on sisenenud ajalikku ja seepärast ei ole maailm enam endine ka vaatamata siin valitsevale kurjusele ja kannatusele.
Seda sõnumit mõistavad küllap kõik, sõltumata sellest, kas nad peavad end kristlasteks või mitte, sest neiski on igatsus sügavama mõtestatuse, vaimse vabaduse ja jääva rõõmu järele. See igatsus ühendab meid kõiki, nii “religioosseid” kui ka “mittereligiooseid”. Häid jõule meile kõigile!