(Priit Pärna „Kilplaste“ ja Eno Raua „Kilplaste“ ainetel)
Juba järgmisel päeval tulid sotsid kokku, et nõu pidada, missuguste rumalustega Eesti elujärge rikastada. Ühisel meelel otsustati kõigepealt kogukonna kulul uus linn ehitada, kus oleks hea igasugu narrusi teha.
„Linn – kodu, mitte-linn – kodutus!“ teatas Madle.
„Kopenhaagen, mitte Minsk!“ hõikas Jevgeni.
Läänemets nõudis isegi: „Igale sotsile oma linn!“
Ja siis hakkasid nad üksteise võidu lilleaasasid, putukaväilasid, jalgrattateid ja trammirööpaid rajama.
Tõsise töö ja ühise nõu varal käis ehitus hilisööst varahommikuni, sest päeva ajal prouas- ja härrassotsid sõid foie gras’d ja jõid champagne’i. Ja reeded olid vabad, sest fridays on teatavasti for future.
Kui Uus-Kopenhaagen laius lõpuks jõest mereni, ehmusid sotsid ära.
Lilleniidud olid. Satikaväljad olid. Rattateed samuti. Trammirööpaid meeletult. Aga midagi tundus nagu puudu olevat.
Sotsid uurisid pikalt ja laialt, kas ehitamisel ehk mingit eksitust ei juhtunud. Kõik oli terve ja tugev.
Siis läks Henn Põlluaas mööda ja naeris nii, et põis puruks: „Noh, kus teie kodud on?“
Muidugi! Majad jäid tegemata! Milline faux pas!
Aga lõpp hea, kõik hea. Linnas olid kõik kodutud, aga VÕRDSELT.
Loe ka teiste päkapike tegemistest
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (7)