Lõpuks ometi! Kui kaua oli Tiks seda päeva oodanud. Lugenud kuid, päevi, tunde. Viimaks isegi minuteid, sekundeid. Kõik käis juba pikemat aega korralikult vastu rehve.
Eile baaris. Kell oli viis hommikul, väljas ammu valge, aga omanik ei kavatsenudki urgast kinni panna. Tahtis Tiksi piinata, kõik elumahlad temast välja niristada, enne kui mees puhkusele pääseb. Soovis veel kõik raha lollidelt purjutajatelt kätte saada. Ja sai ka. Tiks jõllitas joodikuid leti ääres tüdinud pilgul, valas muudkui jorssidele õlut välja ja tegi lõputuid džinnikokteile väga purjus, sorakil juustega ja näos laiali valgunud meigiga eitedele. Kusjuures mõni oli neist päevavalgel täitsa kobe mutt, mõnda oli Tiks isegi keppinud. Meenus talle kuskilt hämarast mälusopist. Võib-olla isegi mitut. Ega täpselt enam nägusid ei mäletanud ja eks need olid ka siin aastatega muutunud, mõnest kenast näitsikust sai vahel paari aastaga punsunud näoga jota, kes oma tisse letile laiali laotas. Otse ja rämedalt nikku nõudis.
Lämisevate ja haisvate Tartu kalkarite arusaamatu möla, kel õllehaisu lebra pika mõõgana suust väljas lehvis. Mõnele oleks tahtnud molli anda, aga ta hoidis end tagasi. Tiks talus sel varahommikul ära isegi eitede lõputu jauramise leti ääres, pukil jalgu kõlgutades: Mis muusika see praegu mängib? Sul on alati nii hea maitse. Kas soovilugu muidu ka saab? Mis jook see on, mis sa sellele teisele tšikile tegid? Ma tahan ka sedasama. Keera mulle üks joint ja keera muidu ka. Mis sa pärast teed? Lähme kuhugi? Sinu juurde edasi saab minna?
Tiks oli kõik selle ära talunud õndsa eesmärgi nimel – kohe peagi saab kotile ja homme algab puhkus. PUHKUS. Ühtegi lõusta sealt baarist ei taha enam tükk aega näha. Kuigi, puhkus küll, aga arvatavasti needsamad lõustad jalutavad siiski linna vahel vastu, mõni neist ehk elab isegi temaga samas majas. Samas trepikojas. Tartu on lihtsalt nii väike.
Milline vedamine, et Tiksil oli olnud võimalus saada puhkus suvel. Enne jaanipäeva, parim osa suvest, palavust parasjagu, õhku linnatänavail, ja oi kui palju lühikesi seelikuid. Mida veel tahta. See kõik ootas teda nüüd ja kohe.
Üheksa kuud orjamist, vahetustega küll, aga pea ülepäeviti oli Tiks tööl olnud, lisaks paljusid asendanud, teinud nii-öelda püstolit, siis kui keegi jälle tööle ei ilmunud, tuues põhjenduseks haiguse või mõne isikliku elusündmuse, mis kuidagi tööle tulla ei võimaldanud. Enamasti olid need muidugi sulaselged valed, teadis Tiks isegi. Omal ajal, kui ta vähe noorem oli, kasutas ta isegi neid hädavalesid, vaeveldes tegelikult mõistagi tuumapohmeluses. Küll oli vanaema matusele vaja minna, küll õe pulma, küll pimesool välja opereerida. Ta ei suutnud ammu enam järge pidada, mitu vanaema tal lahkunud oli, mitu korda õde abiellunud ning mitu ussjätke oppi läbi tehtud. Püüdis vaid järge ajada, et samas töökohas sama vabandust ei kasutaks. Vist õnnestus, tal oli omal ajal selleks isegi märkmik, kus kõik kirjas, kuhu ja kellele mida valetanud oli, et asjad päris segi ei läheks. Naistega sama lugu. Nende jaoks oli eraldi märkmik. Loll oleks vahele jääda.
Tiks tõmbas ruloo eest, päike oli juba kõrgel. Pani Vikerraadio mängima, tegi tassi kohvi, tõmbas mõnuga sigarillot, ringutas. Häälega. Nagu keegi kuuleks. Tunnustaks, et kui mehine. Mõnus. Kas saab veel paremaks minna. Vaba hommik, vaba lõuna. Veel planeerimata õhtu, veel kujunemata öö. Suu kuivas nagu lõvipuuri põrand. Aga kes keelab teha kohe varavalges ühe õlle. Keegi ei keela. Puhkus ju. Eest ära! Kes hommikul õlle avab, sel päev vaba. Nagu juba vanad eestlased ütlesid.
Õlu kadus märkamatult. Neelatadagi väga ei jõudnud. Juba sai teinegi märjuke klaasi valmis valatud. Mis siin ikka oodata. Kuhugi minna polnud vaja, vähemalt mitte käsu peale. Tiks rüüpas õlut, raadiost tuli miski vana hea Kikerpuu, mille rütmis oli eriti hea end veidi võimlemise asemel liigutada. Köök oli väike, aga tantsima mahtus. Oli alati mahtunud. Kõik see Tartu, või noh, pool sellest vähemalt.
Telefonihelin. Misasja? Mis nüüd? Ega ometi. Ei saanud olla. Ega ju? Kindlasti mitte. Ainult mitte see kõne, et ole mees tule asenda, keegi on jälle haige, kellelgi on laps haige, naine, vanaema, onupoeg, terve Tartu on haige. Palun ei!!!
Õnneks siiski mitte. Kui Tiks nägi, et displeil vilkus lõbusalt Marksi nimi, võttis ta kõne suurima rõõmuga vastu.
“Halluu-halluu! Mis möll käib?”
“Kuule, lähme Alfredo juurde. Tahtsid ju ta maale näha? Tahtsid ju?”
“Jaa, muidugi. Midagi meeldib, siis ma ostaks, mul siin elutoas laiutab hetkel seinal suur tühjus, mõni pallaslane kuluks just ära. Puhkuserahad ka just tulid. Et lähme kohe tema juurde? Nüüd hommikul? Kas ta kutsus? Vara ei ole?”
“Ei ole. Alfredo juurde enamasti hommikul ongi mõtet minna. Usu mind. Aga võta midagi kaasa ka. Sinna peab minema nii, et midagi on kaasas ka ikka. Ikkagi viimane pallaslane.”
“Sain aru. Pole vaja mitu korda öelda.”
“Võtan kääbi ja põrutame sinna. Olen kohe su maja ees.”
“Davai! Mul läheb miski kümme minutit. Viisteist. Panen puhta särgi.”
Tiks vaatas köögis ringi, pea oli paarist õllest ja vähesest uneajast veidi uimane, aga tuju hea, big chill, nagu ta armastas öelda. Otsis välja instrumendid, et paar korralikku kurikat külakostiks kaasa keerata. “Oh sa vana vitt!” kostis äkitselt üle Tiksi korteri ta enda veidi murdunud hääl. Ta rääkis sageli endaga, vahel ka raadioga. Üksi elades tekitas see tunde, et keegi on veel. Isegi kui see oli ta ise. Aga ikkagi, kuidagi turvaline.
Tubakas oli otsas. Täiesti otsas. Vitte lendas veel sinna ja tänna, kui Tiks tõesti kõik võimalikud kohad köögis läbi oli otsinud, et ehk siiski kuskile on vedelema jäänud mõni sigaret, millest tubakanatuke välja pudistada. Aga ei. Mitte midagi. Sigarillo tubakas ei sobinud ja tavasuitsu Tiks ei teinud, oli ammu maha jätnud. Rõve hais ja üleüldse, see ei käinud tema stiiliga kokku. Tema stiil olid õlu, sigarillod, hea parfüüm ja alati puhas särk. Polnud midagi teha, tuli keerata paar puhast. Saagu mis saab. Juba kõlas akna all närviline signaal. Marksile meeldis signaali lasta, ka taksos. Ta istus alati taksojuhi kõrvale ja vajutas julmalt roolile. Mõni taksojuht vihastas, enamasti olid nad sellisest käitumisest aga nii ehmunud, et ei kostnud midagi. Marks ise oli tegelikult korralik pereinimene, kahe väikese lapse isa, aga kui välja sai, käitus nagu viimane mölakas, poosetas nii palju kui sai. Võttis viimast. Järgmine päev oli halb olla ning näis, et kogu Tammelinn, kus ta elas oma väikekodanlikus majakeses, tundis talle siiralt kaasa, kui ta oma kahte järeltulijat varahommikul käekõrval lasteaeda vinnas, pohmahigi mööda otsmikku alla voolamas, nii Kesk, Väike kui Suurde Kaarde.
Tiks lasi kaenlaalused kiirelt üle, viskas puhta särgi selga, lasi törtsu Pradat peale, viskas külmkapist õlakotti kuus õlut ja minek. Big chill!
“Miks me taksoga läheme? On see kaugel?”
“Ropkas. Vanamees ise elab Kastanis, aga ateljee on Ropkas. Sinna jala küll ei viitsi minna.”
“Selge, rohkem küsimusi ei ole,” jäi Tiks põhjendusega rahule.
“Alfredo eile helistas, et ta on täna ateljees ja plaanib korralikult pidu panna. Viin ja litsid.”
Mõlema sõna peale tekkis Tiksil miskipärast külm higi ihule. Mitte et ta miski papist poiss oleks, aga liiga hommik tundus. Kõige jaoks. Vittu küll, särk higistab siis ju kohe läbi, mõtles ta. Õnneks oli tal alati kotis varusärk olemas ja mõni paar ka aluspükse, kunagi ei tea, kuidas võib minna. Ükskõik mis olukorras oled, kasvõi kuskil kraavis, peaasi et pesu on puhas. Seda oli ema Tiksile õpetanud. Kui keegi sind kuskilt leiab, siis pesu peab olema puhas. Kui satud haiglasse, siis ükskõik kui sitt on seis, pesu olgu puhas. Alati. Puhas! Ütles ema.
Takso peatus Võruvälja tänaval ühe 90ndatel ehitatud kahekorruselise eramu ees. Maja ei paistnud põõsaste ja pika heina seest hästi välja, elupuud varjasid sissepääsu. Mehed seisid, ootasid hetke, Tiks nägi teise korruse rõdul vilksatamas kõrge lokkis soenguga rinnakat blondiini. Nii kuuekümnendates. Aga hästi hoitud, säilinud. Kohe väga hästi.
“Kuule, mingi mimm on juba kohal,” märkis Tiks.
“Ah see või. Ei-ei. See on Alfredo naine. Eerika.”
Tiks tundis, et vajab ühte õlut kohe. Ta võttis kotist purgi ja kakkus selle lahti.
“Mis teed nüüd? Lähme sisse enne.”
“Teeme siin ühe. Ma teen ühe sigarillo ka. Mul on puhkus. Võtame rahulikult.”
“No olgu, anna siis mulle ka üks.”
Ja juba oli Marksi käsi Tiksi kotis, et sealt õlu rabada.
Mehed jõid ja vaatasid maja akendesse. Seal oli näha liikumist. Blond kõrge lokk lehvis tüünelt edasi-tagasi.
“Alfredo ikka ise ka on?”
“On, on. Miks küsid?”
Tiks ei öelnud midagi, vaatas vaid akendesse ja lahendas kiirelt õlle. Puhises veidi omaette.
“Vittu kardad või?”
“Ah, ole vait,” nähvas Tiks ja kustutas sigarillo oma moodsa ketsi all vilunud liigutusega.
Kell oli vaevalt üksteist saamas. Nägi Tiks ateljee seinal olevalt käokellalt. Tõepoolest, keegi veel omas sellist. Tiks ja Marks seisid keset tuba, vaatamist oli omajagu. Tuba oli täis kõiksugu jampsi. Raamatuhunnikud, äranätsutatud peldikupaber, vanad nõukaaegsed taburetid, mis küll üle maalitud, tühjad pudelid, määrdunud klaasid, konservikarbid, igas suuruses purke, täis vett, pintsleid ja tundus, et ka kust, tuhatoose siin ja seal, täis konisid, pliiatsiotsi ja igasugu muud paska. Hulganisti potililli, mis Tiksi üllatuseks selles kaoses kõik väga elujõulised ja vohavad olid. Kunsti esmapilgul väga silma ei hakanud. Mõned portreed tõesti olid seintel, paar akti, aga ei midagi erilist, ning nii kuus-seitse maastikumaali, aga kah suht suvalised. Pühajärve vist. Kolm suurt lõuendit olid keeratud teistpidi, vastu sektsioonkappi, justkui varjataks mõnd riigisaladust.
Alfredo ise istus, õigem oleks öelda lamaskles suures tugitoolis, kimus suitsu, nii et tuhka pudenes kõikjale, rüüpas otse pudelist viina, naba lohakalt nööbitud särgi alt välja punnitamas. “Noh, poisid, paneme peo püsti. Mis te passite seal, tulge võtke viina!”
Tiks ja Marks seisid ikka nõutult keset tuba. Nad olid mõlemad ligi viiskümmend, Alfredo vast miski kaheksakümmend või peale, aga miskipärast oli tunne, et nemad on kahekümnesed piimavuntsid ja Alfredo nii kuuekümnene elukogenud dändi.
“Me võtame õlut,” ütles Tiks ettevaatlikult ja avas kiirelt järgmise.
“Ärge jamage, mis te nussite,” pobises Alfredo ning üritas end tugitoolist püsti saada. Ta särginööbid olid valesti kinni ning püksid pooles vinnas. Mees üritas pükse kergitada ja lukku kinni saada, aga istudes oli seda kõike väga keeruline teostada.
“Eerika, tule aita mind siit kuradi vannist püsti!”
Eerika tuli teisest toast, vaatas Alfredot, aga ei teinud midagi. Vaatas oma läbipuuriva ja üdini seksika pilguga Tiksi ja Marksi. Pealaest jalatallani, nagu öeldakse. Tiks tundis ennast äkki kuidagi ebamugavalt, samas erutas see teda. Ja veel kuidas! Eerika oli just selline naine, kes talle meeldis. Hästi hoolitsetud vanemas eas eneseteadlik daam. Lakitud küünte, värvitud huulte ja kehasse istuva punase kleidiga, pärlid kõrvas, kaelas, väike kett isegi jala ümber, ei jäänud Tiksile märkamata. Elu pole olnud naisele armuline, aga seda tugevam isiksus, kellega kindlasti kunagi igav ei hakka, ei juttu rääkides ega ka voodis. Või no mis kuradi voodis. Seal, kus kepp parasjagu alguse sai, köögilaud või kraanikauss või lihtsalt põrand, vana hea mistra.
Tiks oli end unistama unustanud, kui äkki märkas, et vahepeal on Alfredo siiski tugitoolist püsti saanud ning koperdab viinapudeliga nende suunas. Või siis millegi suunas, ega täpselt aru ei saanud, sest samm ei käinud mehel enam väga sammu ette.
“Vana lits, tule siia, ma kepin su oimetuks. Raisk, aita mul püksid üles või kao kus kurat!”
Tiks sai aru, et need laused ei olnud neile. Olukord tundus kuidagi kummaline. Marks vaatas Tiksile otsa ja muigas vaid. Tiks ei osanud muud teha, kui võttis kiirelt oma kotist keeratud kurika ja vehkis sellega.
“Äkki teeme seda siin natuke, tõmbab rahulikuks.”
“Väga hea mõte, Tiks! You’re my man! Alfredo, näita, mis sul siin pooleli on ka?” üritas Marks juttu veeretada. Kuhugi. Teadmata kuhu.
Tiks tegi, mis vaja ja tõmbas mahvi, kohe hakkas parem. Palju parem. Marks võttis ka mahvi, tegi Tiksile silma. “Varsti näeme kunsti, küll vanamees leebub. Ehk leiad endale ka midagi. Tal head kraami, praegu lihtsalt mängib munni. Korüfeede värk, tead küll.”
Tiks püüdis vastu naeratada, pilk kiskus taas Eerika peale. Teda oli lihtsalt hea vaadata. Kõige selle pasa keskel. Üks õieke. Üks ilus vitt.
Alfredo samm läks kohe kindlamaks, ta tüüris Tiksi ja Marksi suunas, sinna, kust tuli seda kutsuvat, veidi kirbet, peibutavat aroomi. Ja juba hõljuski viimase pallaslase pea kohal mõnus pilveke. Alfredo tõmbas veel. Ja siis kohe veel. Ja veel…
“Oot-oot, pea hoogu, rahulikult! Easy-easy,” üritas Tiks vanameest veidi ohjeldada.
“Las teeb nüüd! Las mõnuleb. Kahju on sul või? Big chill?”
“Ei, ei ole. Muidugi, las teeb. Muidugi… lasku aga käia,” vaatas Tiks veidi murelikult Alfredot.
Eerika liikus nõtkelt Alfredo juurde, tahtis ka mahvi, kuid mees lükkas ta eemale, pehme liigutusega, aga ikkagi. Eemale.
“Mida sina siit tahad? Ise ei anna kätte, kurat. Vanasti neelasid mõõka nagu siga maltsa, nüüd pipardab siin…”
Tiks vaatas naist. Nüüd vaatas naine juba Tiksi ka.
“Mul on veel… üks.” Tiks võttis kotist teise hommikul valmis keeratud korraliku kurika, läitis selle ja ulatas Eerikale, naine tõmbas mõnuga. Kuis siis veel. Ikka mõnuga. Ja ulatas Tiksile tagasi, nende sõrmed puutusid hetkeks kokku.
“Alfredo, räägi, mis sul siin on. Kus su kõik tööd on? Vanasti siin oli nagu rohkem,” püüdis Marks teemat aretada. “Näita Tiksile midagi, tal on raha. Tahab osta.”
“Ah, mis kurat, ära olen müünud kõik juba või perset pühkind, mind see kunst ei huvita. Mingu ka kõik munni. Hui mul seda vaja on. Kui mina omal ajal kuulus kunstnik olin, siis sina, nolk, sittusid alles selili,” oli Alfredo üsna konkreetne.
“Seda muidugi, seda muidugi,” püüdis Marks rahulikuks jääda, endal silm veidi sellise otsekohesuse peale tõmblemas.
Edasi kulges sündmuste käik kuidagi liigagi kiirelt, nii et Tiks ei suutnud enam järge pidada. Kägu kella sees pistis pea välja, ju oli kell saanud kaksteist. Samal hetkel nägi Tiks, kuidas Alfredo haaras kella seest süütu linnukese ja rebis tolle kogu oma robustse jõuga välja. Ja siis mõtled, et nendesamade kätega maalitakse kõige õrnemad akvarellid, kõige kaunimad aktid.
“Aitab, jää vait, loll lind. Kuradi linnurämps. Hommikuti ei lase magada ja päeva keeravad ka persse. Ma sul siin kukun,” oli vana pallaslane eriti hoos, viskas käo vastu seina, korkis lahti uue viina ja nõudis häälekalt nikku, narkotsi ja kõike, mida elul pakkuda oli. Kui oli. Järgmisel hetkel seisid keset tuba kolm eite, napis rõivastuses, meigitud, kõik korralikus ülekaalus.
“Kurat! Noo kurat! Alles nüüd siis! Ma tellisin litsid juba hommikul ja nad saadavad lõunaks. Ma ei saa aru, mis ma maksma pean, et litsid kella tunneks. Ma olin juba ammu unustanud, et ma pean nikuks valmis olema.”
Alfredo lasi oma väga uduse pilgu üle litside ja kukkus siis tugitooli, nagu muuseas.
“Eerika! Kus sa oled? Eerika!” karjus Alfredo üle korteri.
“Tule nüüd siia ja vaata neid. Mis praaki mulle siia saadetakse. Mis ma pean maksma, et saaks korralikult keppi. Mis ma peaks maksma, et nad ei saadaks neid pakse lehmi siia. Eerika! Kus sa oled? Kurat küll, tule siia, ma räägin sinuga… Aga sama hästi, tead… võid ka vittu minna.”
Eerika tuli tagasi tuppa, endiselt vait, endiselt sirge seljaga. Tiks tundis, kuidas tal jalad nõrgaks läksid. Kuidas see naine nii rahulikuks suutis jääda. Arvestades, kuidas see munn temaga käitus. Siis meenus Tiksile äkki, miks ta üldse välja oli tulnud. Ta oli tulnud ju kunsti vaatama. Kurat küll. Kurat küll!
“Mõtlesin koju maali osta,” poetas Tiks vaikselt, üritades teemat taas üles võtta, samas närides küüsi, mida tal eriti polnud. Kõik oli juba ära näritud. Ammu. Enne meie aega. Meie kõigi poolt.
“Mis maali? Keppima hakkame! Noh, mis passite seal, võtke paljaks ja andke kuttidele nikku,” karjus Alfredo litside suunas. Need aga ei teinud midagi. Siis läks Alfredo ise otsustavalt naiste juurde ja hakkas neid jõuga paljaks kakkuma, üritas näppu ühele tagumikku toppida, mille peale sai ta kõigilt kolmelt korralikud kõrvakiilud.
“Näpuga nelzja, munniga možna,” ütles üks neist, kõige rasvasem.
“Mida perset, nuss nagu noaga lõigat,” kobises Alfredo, hoides tulitavast põsest ühe käega kinni. Tahtis juba teist kätt tõsta, et litsile virutada, aga hakkas siis lihtsalt lollakalt naerma. Ja muudkui naeris. Ja naeris.
Tiks ja Marks vaatasid teineteisele otsa.
“Kuradi kange seekord sul see, isegi mul on stuupor,” ütles Marks. Tiks üritas Marksi silmadesse vaadata, aga pilk seisis. Nii tal kui Marksil. Hea, kui seisab, ka pilk, selles eas. Mõtles Tiks ja rääkis hingelt ära.
“Noh… see oli puhas. Mul oli tubakas otsas… Vana vitt küll,” tunnistas Tiks ja nägi järgmisel hetkel, kuidas Alfredo endal püksid maha tõmbas, justkui muuseas, näol lollakas irve, ja pihku taguma hakkas. Tiks tundis õrnalt endal süüd, aga mitte ka ülemäära. Sest ikkagi puhkus ja täiesti pohhui. Sest ikkagi… big chill.
“Fakk, miks sa ei öelnud, et see puhas on? Sa vana raisk! Sa vana…” oli nüüd Marks veidi murelik.
Alfredo seisis litside ees, irvitas ja voolis munni.
“No muidugi, kuradi lehmad, mis te vahite. Oma tööd teha ei mõista… A no las olla… Saan aru… kes lollile ikka vittu näitab. Ma saan ise ka, vat nii kõva mees olen,” irvitas Alfredo ja laskis muudkui käia.
Tiks, kes isegi oli korra mõelnud, et kui litsid kohal, siis võiks neid ju ka eesmärgipäraselt kasutada, tundis, kuidas onavat vanameest ja rasva läinud litse vaadates läks tutt-tutilt igasugune tahe nulli. Zero. Täielik zero. Isegi kui big chill. Ta võttis viimase õlle kotist, jõi, pakkus ka Marksile, kel oli veidi süda paha, nagu kergest öökimisest võis järeldada. Eks need eided olid parajalt õudsed ikka ka, üks tundus Tiksile isegi kerge leevikesega, silmad kõõrdis. Need kellaviiesed baariletil aelevad eidedki tundusid korraga täitsa kabedad, lausa printsessid. Tiks otsis pilguga Eerikat, et end veidigi lohutada, sest kunsti ostmisest ei tule täna vist tõesti midagi välja, kui korraga lendas otse ta pea kohalt otsejoones vastu Alfredo kolpa poolik viinapudel. Pudel purunes, viina lendas, Alfredo lõpetas momentaalselt munni hõõrumise ja karjatas. Kohe lendas teinegi pudel, seekord tühi, aga sama valus.
“Kuradi vana lits, tule siia! Ma kepin su surnuks!” Alfredo, pea lõhki, surus poolkõva munni otsustavalt püksi ja hakkas mööda tuba Eerikat taga ajama. Naine lidus nüüd, mis jaksas. Kogu selle pasa keskel oli raske liikuda, aga naine oli harjunud, nii tundus, ja piisavalt osav, et eest ära saada. Litsid nägid, et siin läheb veel aega, võtsid maalitud taburettidel istet ja süütasid suitsud. Tiks ja Marks tõmbasid toanurka, sektsiooni ligi. Marks nägi kapi peal veel ühte viinapudelit, vaatas Tiksile otsa, mehed mõistsid teineteist midagi ütlemata. Marks võttis pudeli, rüüpas ja andis Tiksile. See jõi märjukest nagu vett. Polnud küll tema stiil, aga hetkel muudmoodi kuidagi ei saanud. Vana Alfredo näis olevat endas avastanud varem varjus olnud jõuvarud, ta kalpsas mööda tuba nagu noor gasell, et Eerikat tabada. Nii kestis see kõik umbes kümme-viisteist minutit, asju pudenes, purunes, lõuendeid rebenes, kuni viimaks sai Alfredo Eerika kätte. Naine röökis ta käes. Mees tuuseldas vana milfi korralikult. Katkudes teda juustest, rebides riideid, pekstes naist näkku, kõhtu, kuhu vaid sai. Ja ega nainegi võlgu jäänud, kõigega, mis ette juhtus, klobis ta vana kunstnikku, vana pallaslast mõnuga. Tiks ja Marks ei teadnud, mida teha, kas vaadata pealt, appi minna või minema tõmmata. Nad rüüpasid veel viina. Alfredo ja Eerika tuuseldasid teineteist, veeresid mööda tuba nagu purejad penid. Tolmu ja karvu lendas. Ka neid ilusaid blonde lokke, Eerika omasid. Huvitav, kas tutt on ka valge, mõtles Tiks ja rüüpas veel viina ning kahetses, et midagi enam tõmmata polnud. Tubakata või mitte.
Kui Eerika karjumine liiga valjuks läks, sai Tiksil mõõt täis. Ka tal on mingid piirid, mõtles mees. Aeg nafikusse tõmmata. Kõik oli nagunii putsis peale munni.
“Marks, ma tellin kääbi ja tõmbame minema, siin kisub veits liiga imelikuks.”
“Tavai,” nõustus Marks.
“Alfredo, me tuleme teine kord, siis näitad, mis sul siin on. Tiks on kunstihuviline, tahaks maali osta. Midagi sürrealistlikku ehk. Samas värvi võiks olla. Aga teeme teine kord. Või mis sa arvad?” üritas Marks viisakalt mõista anda, et nad nüüd lähevad ära, kartes vist, et kui niisama uttu tõmbavad, lendab ka neile mõni raske ese vastu kukalt.
Alfredo vahetas jälle järsult registrit, nagu tal kombeks näis olevat. Heitis Eerika kõva matsuga vastu seina, kiskus Marksi huultelt viinapudeli, võttis korraliku sõõmu ja teatas: “Muidugi, mehed! Hea mõte! Siin ongi asi ennast ammendanud. Võtame litsid kaasa ja lähme minu juurde Kastanisse, seal on mul maale ka. Saad vaadata, mis sulle päriselt meeldib. Mis su nimi oligi?”
“Tiks, tema on Tiks. Aga me vist ikka täna enam…” üritas Marks kuidagi mõista anda, et nad Tiksiga plaanivad kahekesi pigem leebet tõmmata, kuid Alfredo ei andnud mingisugustki võimalust. Ta tuuseldas veel veidi Eerikat, nii et karvu lendas, kamandas litsid kaasa, ja juba olidki kõik Tiksi tellitud taksos, mis õnnekombel oli maksikääb, nii et kõik said istuma, vaid Alfredo ja üks litsidest, see leevikesega, istusid pooleldi Tiksi süles, kes mõtles korra veel vastu seina lennanud ilusale Eerikale, kuid järgmisel hetkel juba pigem sellele, kas kuskil saaks särki vahetada, miks mitte ka aluspükse, ning kas minna flõuga kaasa või hüpata sõitvast taksost Pauluse kalmistu juures maha, et Alliksaare haual veidi mõtiskleda. Lisaks üritas Tiks, kes oli ise ka viinast ja muust veidi hõljuk juba, pingsalt meelde jätta aadressi. Ehk kunagi avaneb hea võimalus tagasi minna, kui naine üksi. Selliseid asju tuleb salvestada, nii tuleb oma mälu treenida. Märkmikku polnud hetkel kaasas. Ja kus sa siin kirjutadki, litsid põlvedel.
Poolel teel pistis Alfredo äkki lõugama.
“Aauuuuaaad… kuh mu auua-ad oo?”
Mitte midagi ei saanud aru. Mitte keegi.
“A-aad, noh, kuh kuat mu auuad… Kus mu auuad… oo? Noh?”
Nüüd vaatasid mõlemad, nii Tiks kui Marks, hämmingus Alfredot ja nägid, et mehel polnud hambaid. Hambutu haisev suu, närviline taksojuht ja rahuldamata litsid. Tuli tagasi sõita. Polnud pääsu. Hambaid njetu.
“Ma käin kiirelt ära,” ütles Tiks, kes hüppas rõõmuga taksost välja ja oleks tahtnud joosta lihtsalt kuhu iganes, aga läks ikkagi Alfredo ateljeesse, püüdes hingata vaikselt, mis paadunud ahelsuitsetajale pea võimatu ülesandena näis. Ta tegi ukse lahti, vaatas toas ringi. Eerika istus Alfredo tugitoolis ja sirvis mingit albumit, jõi kohvi ja suitsetas, nagu poleks midagi olnudki. Mitte kunagi.
Tiks oli veidi kohmetu.
“Hambad, et siis… Alfredo hambad jäid kuskile… siia…”
Eerika tõstis pilgu Tiksile, näitas ükskõikselt käega, et otsigu siis, kui soovib, langetas oma pikad vonklevad ripsmed taas ja lehitses albumit jumalarahus edasi. Tiks vaatas ringi, otsis siit ja sealt. Väga ei tahtnud midagi puudutada, sest temasugune esteedinäru ei talunud mustust, prügi, kogu seda mastaapset sitta, mis siin vedeles, kogu seda dekadentlikku roojahõngulist kultuurikihti, mille keskel istus see veidi räsitud, sinise silma, lõhkikistud riiete ja sorakil lokkidega, kuid ikka nii ligitõmbav, kaunis, vastupandamatu, ihaldatav Eerika. Käinud terve toa läbi, nägi Tiks äkki silmanurgast seda, mida ta otsis. Ja seal, kus ta seda otsida poleks iialgi osanud, kui ta pilk poleks ikka ja jälle Eerikal peatunud. Ta lähenes naisele. Seisis ta ees, aga naine ei tõstnud pilku. Siis võttis Tiks Alfredo hambad väga ettevaatlikult Eerika tuhkblondidest juustest välja, et naisele mitte haiget teha.
“Vabandust,” ütles Tiks ja tundis, kuidas erutus temas kasvas. Eerika lasi kõigel juhtuda, nagu muuseas.
Hambad käes, sai taksosõit jätkuda. Auto jõudis vaevu Kastani tänavasse, kusjuures Tiks pidi maksma kolmekordse hinna, kuna Alfredo oli üritanud taksojuhti vahepeal suudelda ning ühe litsiga teekonnal vahekorda astuda. Ja kellelgi teisel muidugi sularaha ei olnud. Kui kogu see gäng autost välja pudenes, lasid litsid miskipärast otsejoones jalga, nöörides veel enne taas Tiksilt sulli. Tiks oli aga juba nii jommis ja mõnes mõttes alla andnud, et tal oli täiesti ükskõik. Ta oli valmis ära andma kõik, oma puhta särgi, pesu, rahakoti, mida iganes, et neist peletistest pääseda. Pääseda kõigest.
Aga katsumused seisid alles ees. Litsidest lahti, seisid Tiks ja Marks uue probleemiga silmitsi. Alfredo oli küll hambad suhu saanud, kuid kaotanud jalad. Ta lihtsalt ei võtnud enam jalgu alla. Kunstnikuhärra või pigem see, mis temast järele oli jäänud, seletas midagi, aga püsti seista ei jõudnud. Ta roomas välisuksest sisse, mis nõudis juba iseenesest suurt pingutust, kuid koridoritrepp oli järsk, nagu vanade puitmajade trepid seal piirkonnas ikka, ning jäi ületamatuks. Tiks ja Marks üritasid teda igati püsti ajada, aga tulutult. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui Alfredo selg ees korterisse lohistada. Tiks võttis ühest käest, Marks teisest, ning nii see viimane pallaslane sealt üles saadi. Vana kunstniku tagumik käis jõnks ja jõnks mööda astmeid. Oigamist oli omajagu. Tiksi särk leemendas, rääkimata aluspükstest ja kõigest muust, sokkideni välja. Kõige tipuks kutsusid naabrid politsei. Sa vana vitt, mõtles Tiks. Sa vana vitt.
Hommik. Tiks tegi silmad lahti, kõik oli pime. Pea lõhkus nagu litsimaja klaver. Õuest kostis üksikuid lastekilkeid, paar driftivenda libises mööda. Prügiauto. Siis kõik. Vaikus. Ei, las see ruloo täna olla. Las jääb nii. Äkki siis päev ei pane teda tähele. Hea vaikselt siin kodus toimetada. Paar ostetud, värskelt raamitud graafikalehte oli veel vaja üles riputada, veidi võiks isegi koristada, aga ainult veidi, külmkapis oli veel õlut (jumalale tänu, või siis kellelegi, kes need kunagi toonud oli), siis niisama vedeleda, telekat vaadata, korvpall pidi olema, ehk isegi tukkuda, tobi teha, süüa midagi tellida, jälle väike õlu, peldikusse, veel üks tobi, miks ei, ja siis uinuda. Vaat see on alles puhkus. See õige. Big chill.