Ühel hetkel hakkasin koguma inimesi. Alul juhuslikult, hiljem süstemaatiliselt. See oli palju huvitavam kui nätsupaberite kogumine. Selle algust on raske paika panna. Siiski. Teadlik inimeste kogumine algas siis, kui hakkasin filme tegema. Mitte mängu-, vaid pärisfilme päris inimestest. Kui tekkis arusaam, et see on kõige huvitavam ja et sellega võib leiva lauale teenida. Ei ole kunagi lõpuni aru saanud, miks peaks inimesi välja mõtlema, kui neid on su ümber nõnda palju ja nende elu on huvitavam, rikkalikum, kummalisem kui iial mõni käsikirjade kirjutaja, käsikirjanik suudaks välja mõelda. Nii toitsid elu ja inimesed mitukümmend aastat mu filmitegu ja toidavad nüüd mu kirjategu.
Inimeste kogumisega on omad ohud. Kohtud, teed pikemat või lühemat aega inimesest filmi näiteks. See saab valmis ja pead lahti laskma. Nii filmist kui ka inimesest. Inimene jääb su ellu alles, aga mitte sellisel moel kui filmi tegemise ajal. Inimene võib tunda end hüljatuna. On see filmimees mu lõplikult unustanud? Kasutas mind ära? Vahel mõtled mõne ammu tehtud filmi peale. Filmis inimene just nagu elab, päris elus on ta juba tükk aega surnud. Või ei tea tema saatusest midagi. Väike tolmune karjapoiss Ghanast, Kongo külast, kes sa tulid oma karja juurest korraks päikesevarjutust vaatama. Oled sa olemas? Kui oled, on sinust saanud paarikümneaastane noor mees. Filmis vaatad sa ikka läbi papist kasti põhja tehtud augu varju jäänud päikese poole. Läbi augu sellepärast, et niisama päikesesse vahtida ei tohi. Lõhub silmad ära.