Kell 19 lubatakse naeru, kell 20 juba üldrahvalikku hardust ja 23 paiku juhtub alati midagi, mida järgmisel päeval seletatakse sõnadega «noh, see oligi selline formaat». Pult liigub käest kätte nagu šampus vahetult pärast seda, kui esimesed raketid taevasse on lennanud, kanalid vilguvad ja kusagil taustal keegi loeb kokku sekundeid, mis venivad ja venivad ja venivad.
Me kõik juba teame, milline see aastavahetuse teleprogramm on ning kuidas iga kanal püüab samaaegselt olla pidu, kamin ja psühholoog. Kuidas ekraanilt vaatavad vastu tuttavad näod, kes aastast aastasse justkui vanemaks jäävad, aga tegelikult eriti ei jää ka. Keegi laulab, keegi tantsib, keegi viskab nalja. President seisab sirgelt ja ütleb midagi olulist, samal ajal kui mõne telesaate võitja püüab end tõestada kuningliku narrina. Ja meie istume diivanil, käed šampusest ja rollmopsist kleepumas, ning mõtleme, et olgu see aasta milline tahes olnud – vähemalt teleprogramm on ikka veel samasugune. Enamasti.