Meie maailm asub keset kiireid ja mastaapseid muutusi, mis mõjuvad inimeste psüühikale väljakutsena. Sõltumata sellest, kas tegemist on n-ö lihtsate inimestega või nendega, kelle otsustest sõltub paljude teiste saatus ja käekäik.

Muutustega tuleb maksku mis maksab kohaneda, sest varasemad kohanemisstrateegiad ja taktikad ei taga enam edu. Aga uued, mis oleksid efektiivsed, tuleb alles välja mõelda ja seejärel ellu viia. Targad otsused saavad alguse olukorra objektiivsest hindamisest, võttes arvesse kõik võimalikud poolt- ja vastuargumendid millegi tegemiseks või mittetegemiseks

Eriti drastilised muutused leiavad just praegu aset julgeoleku valdkonnas ja seda just läänemaailma jaoks. Kõige keskel läänemaailma inimeste jaoks pole enam küsimus eneseteostusest, vaid ellujäämisest.

Selline muutus pöörab ümber kogu varasema eluloogika, mis meie tsivilisatsioonis toimis alates 1945. aastast. Perioodi nimetati “pikaks rahuks”, sest ka “külma sõda” oleks praeguselt positsioonilt vaadatuna õigem nimetada “külmaks rahuks”. Praegu sellele perioodile tagasi vaadates paistab, et oli tõesti ilus aeg, mil paljud läänemaailma riigid ehitasid üles heaoluühiskonnad, kus inimestel oli üha parem elada.

Euroopal on aeg ärgata unest ja saada aru, et ollakse vastamisi kurjade jõududega, millega tuleb eeskätt endal hakkama saada. Seda fakti, et Euroopa ei saa enam arvestada Ameerika Ühendriikide kui hea liitlasega, kes reaalse konventsionaalse sõja korral ilma mingite eeltingimusteta appi tuleb, on vajalik võtta täie tõsidusega. President Donald Trumpi ja tema lähikondsete suust kõlanud ähvardused ja solvangud Euroopa Liidu aadressil mõjuvad kurjakuulutavalt.

USA julgeolekustrateegia

Ukraina on praegu see sõjaline jõud, mis viib ellu NATO artikkel viit ehk kaitseb Euroopat venelaste eest, ehkki ei kuulu ametlikult Euroopa Liitu ega NATO-sse. Mäletatavasti loodi NATO ju selleks, et hoida “ameeriklased sees ja venelased väljas”, mitte mingite konfliktide lahendamiseks kusagil teises maailma otsas. Kõiki varasemaid NATO operatsioone võib käsitleda õppustena, harjutusena “sõjaliseks konfliktiks päris vaenlasega”, kontrollina, kas kaitseorganisatsioon ikka funktsioneerib, nagu peab.

President Trump lõpetas selle traditsioonilise kinnitamise, et Ameerikaga võib igal juhul arvestada, kohe oma teise ametiaja alguses. Kui ajakirjanikud temalt esimese Euroopa-visiidi ajal küsisid appi tulemise kohta sõjalise konflikti korral Venemaaga, siis Trumpi vastus oli ühetähenduslik: “Mitte mingil juhul, peate ise hakkama saama”. Ta sisuliselt julgustas Venemaad suuremale aktiivsusele Euroopa suunal.

Ameerika värske julgeolekustrateegia pani i-le rasvase täpi. Selles öeldakse selgesõnaliselt, mida peab Trumpi administratsioon esmatähtsaks ja mida teisejärguliseks.

Esiteks Hiina pole enam Ameerika jaoks ideoloogiline vaenlane, vaid (majandus)konkurent, kes on senisest globaliseerimisest ja maailmakorrast kõige suuremat kasu lõiganud, seda eeskätt Ameerika arvelt, mis tuleb jälle suureks teha.

Selles aktsioonis loodab Trump kasutada Venemaad Hiina vastu, mis arvestades asjaolu, et Venemaa ja Hiina on mõlemad autoritaarsed ja kommunismi pisikust tõsiselt nakatunud riigid, on väga vähe tõenäoline. Ja teiseks paistab Valge Maja administratsioonile meeldivat Venemaa surve Euroopale, et sundida Euroopa Liidu riikide liidreid suuremale kuulekusele.

“Huvitav on siinjuures, et Moskva vaatab Euroopa Liitu samasuguse saagihimulise pilguga.”

Venemaa on Trumpi arvates Ameerika jaoks tohutu ressurss, mille Ameerika saab ära kasutada, kui venelastega “häid diile” teha. Euroopa Liit, mis Trumpi sõnutsi loodi selleks, et Ameerikat riisuda ja hävitada, on aga moodustis, mis tuleb ära lõhkuda. Et Euroopa riigid ja rahvad oleksid jällegi lõhenenud ja ükshaaval jõuetud suurtele jõududele vastu hakkama. Huvitav on siinjuures, et Moskva vaatab Euroopa Liitu samasuguse saagihimulise pilguga.

Ameerika praegune poliitika Euroopa suhtes on tegelikult ääretult silmakirjalik, sest ühest küljest keeldutakse vastutusest julgeoleku eest, kuid teisest küljest topitakse häbitult oma nina Euroopa Liidu ja Euroopa riikide siseasjadesse.

Ameerika praegune administratsioon näib unustavat, et Ameerika Ühendriigid on venelaste jaoks Suur Saatan, kes esindab kõike seda, mida Venemaa valitsejad on alati põlanud. Juba Ivan Julm heitis Inglismaa kuningannale ette, et see on võimu ära andnud kaupmeestele. President Trump on tõenäoliselt Vladimir Putini silmis samasugune “kasulik idioot”, nagu olid Lenini jaoks Venemaal rikastuda üritanud lääne päritolu ärimehed, kellelt “ostetakse nööri, millega nad hiljem üles puua”.

Riigid kipuvad olema laisad

Eesti jaoks tähendas Nõukogude Liidu lagunemine võimalust taas vabaks saada, mille me edukalt realiseerisime. Oleme oma riiki ühe inimpõlve kestel üles ehitanud ja sellega päris hästi hakkama saanud, selles ei tohiks kellelgi mingit kahtlust olla, kes vähegi vaadata soovib.

Koos kohanemisega heaoluühiskondade arusaamadega, kus piltlikult öeldes ka “lendorav peab saama lennata ja puurikanad tuleb vabastada”. Sellised teemad on täiesti kohased heaoluühiskonnas rahu ajal, kuid ei kõla tõsiselt sõja ajal. Ka siis, kui me toimuvat nimetame mitte päris sõjaks, vaid rahu piiresse jäävaks seisundiks, “status mixtuseks” ehk hübriidsõjaks.

Raul Rebane andis hea soovituse, mille järgi inimesest aru saamiseks tuleks talt küsida, kes on meie peavaenlane. Tõepoolest on nii, nagu ütles Rebane: “hämmastavalt paljud arvavad, et see on keegi Eesti seest, näiteks mingi erakond või inimene. Kui sellise vastuse saad, siis on selge, et vaeseke ajab ebameeldivuse, õnnetuse ja katastroofi põhimõtteliselt segi. Eesti ainuke katastroof oleks vabaduse kaotus, kõik muu on vaid probleemid.”

Oleme sattunud olukorda, kus Euroopat vaatab ühelt poolt Venemaa isuäratava saagina, kuid teiselt poolt poleks ka Ameerika praegusel administratsioonill midagi selle vastu, kui saaks siit midagi kasulikku endale ampsata.

Tuleb kohe täpsustada, et tegude tasemel ei ole Ameerika (veel) Euroopale selga pööranud, kuid temast on saanud ebausaldusväärne liitlane, kes keerulises olukorras võib käituda “nii või naa”. Ja sellise liitlase korral oleks tark arvestada alati halvema võimalusega, et mitte hiljem lootusetult pettuda.

Millised ikkagi on Euroopa ressursid võimalikuks konfliktiks Venemaaga, kui senine kõige suurem julgeolekugarant jääb kõrvaltvaatajaks või isegi proovib Euroopat nõrgestades toimuvast kasu lõigata, nagu Ukrainas on korduvalt juhtunud?

Meie võimalusi saab arvestada kahte moodi: esiteks Euroopa täiesti üksinda, teiseks moodustub uus kaitseblokk ehk liitlasriigid ilma Ameerikata. Mõlemal juhul on Euroopa Liidu riikide ühisel jõul, millele lisanduvad “hea tahte” koalitsiooni liikmed (nt Kanada, Austraalia, Lõuna-Korea, Jaapan), võimalik Venemaa agressiooniga hakkama saada ka ilma ameeriklasteta.

Muidugi võib ja tuleb loota, et see, mis praegu Ameerikaga toimub, on ajutine. Võib-olla, elame näeme, kuid millegipärast meenutab mõnede “heatahtlike nõuandjate” soovitus viia Eesti poliitika samale rajale, kus see oli teise maailmasõja eel. Ka siis loodeti, et anname järgi ja hoiame ära kõige halvema, varsti tuleb suur sõda ja kõik saab korda. Sõda tuli, kuid asjade õigele rajale saamiseni läks pool sajandit ehk kaks põlvkonda. Rääkimata loendamatutest ohvritest, mida tuli meil okupatsiooni kestel kanda.

Millal me saame ükskord aru, et Euroopa asjade üle otsustamisel oleme laua ääres, mitte laual, kuhu võime sattuda asjade halva arengu korral? Jah, Euroopa on olnud kõhklev ja ettevaatlik, kuid seda hoiakut õpetati eurooplastele pärast teist maailmasõda põhjalikult. NATO kolmas eesmärk oli ju Saksamaa ja tegelikult kõigi tugevate Euroopa riikide “maas hoidmine”. Täpsemalt öeldes oli USA teise maailmasõja järgse poliitika teljeks mitte kunagi lubada sõja puhkemist Euroopas, millel oleks oht paisuda ülemaailmseks sõjatulekahjuks. Nagu kaks korda 20. sajandil juhtus.

Ameerika hoidis Euroopat oma “pehmes kallistuses” kõik sõjajärgsed aastakümned, ehkki kohe pärast maailmasõja lõppu lubati nii kiiresti kui võimalik Euroopast ära minna. Paraku ei mindud kuni külma rahu lõppemiseni ja kogu see aeg hoiti Euroopa liitlased desarmeerimise ja patsifismi kursil.

Riigid, nagu inimesedki, kalduvad olema laisad ja mugavad, kui neil seda võimaldatakse. Tulemuseks oligi reaalne desarmeerumine ja ka tuumavõimekuse põhimõtteline allutamine NATO-le. Prantsusmaa vastuhakk sellele “kaisutusele” 1960. aastate alguses tingis selle, et Prantsusmaa tuumarelvad on jätkuvalt ainult nende käsutuses.

Kui seda asjade seisu eurooplastele ette heites käitub Ameerika ülekohtuselt, kuna ta “ise tegi” niisuguse olukorra võimalikuks. Ja nüüd, kui Euroopas puhkes taas sõda, siis Ameerika ei tegele mitte selle juurpõhjuse ehk Venemaa innukuse mahajahutamisega, vaid millegi muuga. Ajalugu tõestab, et Venemaa imperialismi ja agressiivsust ei tohi märkamata jätta, kuid hoopis rumal on Kremli tagantõhutamine. Just sellega tegeleb praegu Ameerika president Trumpi juhtimisel.

Keegi ei eita, et Ameerika on jätkuvalt demokraatlik riik ja loodetavasti saavad ameeriklased ajapikku oma sisemiste muredega hakkama. Muidugi tasub alati loota, et järgmised valimised korrigeerivad varasemalt tehtud jämedaid strateegilisi vigu, aga keegi ei tea ette, millal asjad pöörduvad paremuse suuna, see võib võtta palju aega ja meie jaoks võib tegemist olla fataalsete tagajärgedega.

Veel kummalisem on aga asjaolu, et uue ilminguna on tekkinud läänemaailmas lisaks “islami mõistjatele” ja “Putinversteher’itele” (Putini-mõistja) need, kes mõistavad president Trumpi tegelikku suurt tarkust ja ettenägemisvõimet, millest lihtsurelikel pole ette nähtud aru saada.

Miks küll tulevad mulle meelde omaaegsed kodumaised soovitajad, kes manitsesid aegsasti valmistuma “Venemaa taas suureks ja tugevaks” saamiseks, et siis saada osaks nende heatahtlikkusest. Nende uute mõistjate soovituste järgi peaksime ennast usaldama ilma kõhklusteta ookeanitaguste otsustajate meelevalda. Otsesõnu tähendaks see “pea kõikide USA algatustega kaasaminemist ja võimalikult palju USA ärihuvidega arvestamist” lootuses, et nemad seal on meie suhtes heatahtlikud ja tulevad koos meiega “Narvat kaitsma”.

Aga, mis saab siis, kui ookeanitagune “heategija” soovitab tungivalt Moskvaga sõbraks saada või muidu…? Mis me siis teeme? Tasub alati meenutada teise maailmasõja eelõhtut, kui tollastel Euroopa suurotsustajatel oli valida “au kaotamise ja sõja vahel”. Valiti au kaotus ja sõda saadi pealekauba, nagu ütles Winston Churchill. Meie praegune ülesanne on toetada kõiki jõudusid nii Euroopas kui ka Ameerikas, kes mäletavad seda jämedat eksimist valikutes ja ei taha seda mitte mingil juhtumil korrata.

Peretüli Euroopa ja Ameerika vahel

Väsimatult tuleb rääkida sellest, et oleme üks perekond, lääne-kristlik tsivilisatsioon, kus ärevas maailmas on kokkuhoidmine vältimatu. Ka heas perekonnas vahepeal tülitsetakse, kuid siis lepitakse ära ja ollakse jällegi sõbralik pere. On puhkenud peretüli Euroopa ja Ameerika vahel, kuhu tahetakse vägisi kas rumalusest, ahnusest või pahatahtlikkusest kaasa tõmmata võõraid, tegelasi hoopis teistest peredest. Euroopa jaoks on praegu võimalus tõeliselt ellu ärgata ja jätta selja taha varasem abitus, ükskõik, oli see siis iseõpitud või õpetatud.

“Kuid Putini plaanid lähevad kaugemale, sest tahetakse lisaks ka otsustusõigust NATO asjades, mis on ennekuulmatu ülbus.”

Ameeriklased pole Euroopas enam tõsiselt võetavad turvalisuse tagajad, mida näitab muuhulgas Budapesti 1994. aasta lepingu saatus. Venemaa esimene soov Euroopas on Ukraina allutamine ehk sisuliselt sellel maal iseseisva riikluse likvideerimine. Kuid Putini plaanid lähevad kaugemale, sest tahetakse lisaks ka otsustusõigust NATO asjades, mis on ennekuulmatu ülbus.

Milline on praegune n-ö hirmuäratav Venemaa, millised on Kremli ressursid, kui hinnata olukorda objektiivselt? Sõjaliselt on tunnistanud ka Putin ise, et tema käsutuses olevaid ressursse, mida kasutada militaarotstarbeks, on kordades vähem kui USA-l, kuid lisas juurde, et seetõttu peab Venemaa kasutama asümmeetrilisi vahendeid kompenseerimaks otsese sõjajõu vajakajäämist.

Tegelikult toimub Euroopas praegu paradoksaalne protsess, mille käigus tagab Ukraina eurooplaste julgeolekut, mitte vastupidi. Kaotuse otsustab see, kes enam ei jõua, ja Venemaa on selgel kaotuse kursil, sest pani kaardi hirmule ja ainult lääne kollektiivne argus võib viia Venemaa Ukraina sõjas võidule.

Venemaa on sõjas Ukraina vastu reservidest tühjaks jooksnud ning see strateegiline tühjus tähendab, et mitte kauges tulevikus algab Venemaal peale järjekordne “suur jama”. Uus smuuta sellel maal on sisuliselt kohe-kohe saabumas ja selle ärahoidmine läänemaailma abil oleks ääretult rumal tegu. Smuuta Venemaal annaks meile kõigile, sealhulgas mõistlikele venelastele, lootuse parema ja mitteagressiivse Venemaa tekkeks.

Sõpra tuntakse hädas, teadsid juba vanad eestlased. Tõeline sõber ei pööra raskustes selga, ei püüa teha halva mängu juures head nägu ja kohe kindlasti ei püüa sõbra nõrkusi enda huvides ära kasutada.

Kes on meie sõbrad ja saatusekaaslased päriselt, tuleb endalt keerutamata küsida? Aus vastus on, et nad asuvad siinsamas, meie ligidal, naabruses ja Euroopas. Ja siinsamas asub ka meie sajandite vanune vaenlane, kelle ümberkasvamist me mõistagi ootame, kuid eeskätt sellele oleks praeguses olukorras parem mitte loota.

Sõbrad, proovige vahepeal ära unustada Ameerika ja Hiina vaheline suur vastasseis Vaikse ookeani ääres, mis võibki kujuneda tõepoolest tohutuks, lausa hiiglaslikuks, kuid meil on seal vähe kaasa rääkida ja tulge tagasi maa peale, kus meie kõrval on agressiivne Venemaa, kes kasutab kõhklematult ära iga meie nõrkuse.

Ka Ameerika vajab Euroopat kui liitlast praegu rohkem kui kunagi varem. Trumpi teine valitsemisperiood algas laamendamisega sellel samal lääne poolkeral, mida Trumpi julgeolekustrateegia väidab olevat nende eluliste huvide piirkond. Praegu enam Kanadat ja Gröönimaad ei taheta meenutada, kuigi sihtriigid on ise vaevalt need sõjakad avaldused unustanud. Ja meie, st eurooplaste ülesanne on ameeriklastele vajadusel kindlasti öelda: “Mehed, te olete valel teel, seal ootab teid hukatus”.

Autor väljendab kommentaaris isiklikku arvamust.