Kuidas tal seal televiktoriinis täpsemalt läheb, seda ma ära ei räägi (ega ka mitte seda, miks tema elu ja saatus sellest nii väga sõltuvad), aga igatahes läheb nii, et tänu sellele Hiina Silla saatele avaneb Jensil võimalus minna õppima Pekingi tippülikooli, nii-öelda Hiina Harvardisse.
Jens Veende, «Minu Hiina. Metsiku ida päevik». Foto: Raamat
Ta oli olnud poiss, kes oma sõnul veetis keskkooli «tagapingis kriminulle lugedes» ja kes ei saanud plaanitud ülikooli omal ajal sisse ning tagavaravariandina Hiina õpingutesse kandideerides unustas Konfutsiuse nime, aga nüüd oli temast saanud eliitülikooli tudeng. Samas, õpingutest on raamatus üsna vähe. Mulle jäid mällu pigem trennikaaslased ja ülbe treener, aga ka seiklused seljavaluga Hiina meditsiinisüsteemis. Hiina on üks omamoodi planeet. Oma sotsiaalvõrgustikud, oma lauakombed, oma karaokehullus ja kentsakad pensionärid öösel pargis.
Huvitav võte on Jensil panna autori sisekõne kohati kursiivi. Kui mõtlema hakata, siis eks ole kogu minategelase autoritekst tema sisemonoloog? Aga lugedes harjub selle siin-seal ette tuleva kursiiviga ära ja hakkan tajuma loogikat: see on sisekõne, mis vastandub kas reaalsusele või dialoogile, välja öeldud sõnadele. Mulle tundub, et olen seda võtet kohanud varemgi, vist ingliskeelses tekstis, aga ei mäleta enam, kus.
Kõik selle raamatu lood on konkreetsed stseenid-olukorrad ja mõni neist stseenidest lausa katkeb peatüki lõppedes, et saada hiljem väikese vihje abil lõpetatud. Aegade vahel autor ei hüppa, kümme aastat hiljem targemana ei targuta, ta on just täpselt see 19–21aastane noormees, kes ta toimumishetkel on, ja võtab meid nii-öelda minevikku kaasa. Tegelikult jäi ta Hiinasse palju kauemaks, aga sellest see raamat ei räägi.
Tõsi, on lisa- ehk boonuspeatükid kõige lõpus, kus autori positsioon muutub «vanaks ja targaks». Ma pole eesti keeles varem nii ülevaatlikku Hiina-alaste nippide, fopaahoiatuste ja toidusoovituste nimekirja märganud.
Epp Petrone raamatuarvustusi saab jälgida ka Facebookis ja Instagramis.