Kokku tõid vastajad välja 56 lavastust, mis neile sellest aastast enim meelde on jäänud. Kõige enam mainimisi sai Tartu Uue Teatri suvelavastust “Tapty 1985. Laskumine orgu”. Sellele järgnevad Von Krahli teatri ja Elektron.arti koostööd valminud Elle Viiese “Enigma”, Endla teatri “Julia, Julia”, lavakunstikooli 32. lennu tudengite suvine “Tähemõrsja”, aasta lõpus Eesti Draamateatris esietendunud “Caligula” ja Von Krahli “Nälg”.
Teatriaasta ülevaates osalesid Madis Kolk, Andrus Karnau, Steven-Hristo Evestus, Kärt Kelder, Karmo Mende, Jelena Skulskaja, Sven Karja, Christofer Kivipalu, Emel-Elizabeth Tuulik, Madli Pesti, Greeta Võsu, Kaspar Gräzin, Pille-Riin Purje ja Tiia Sippol.
Madis Kolk
Von Krahli Teater “Nälg”
Autorid ja lavastajad ja Riste Sofie Käär ja Elo Valner
Jälgin suure huviga uue Krahli iga uut ettevõtmist, kuid kerge neil ei ole. Ei majanduslikult ega ka kontseptuaalselt. Milline lavaline avaldus saab tänases metarägastikus üldse toimuda puhtas kohalolus, ilma et iga eelnev või võimalik kujuteldav järgmine samm seda ei tühistaks? Või siis nii, et see tühistumisvõimalus ongi teadlik. Performatiivne akt, mis aga ei viita millelegi muule väljaspool omaenda toimumise fakti. Ei eneseõigustuseks ega -upituseks. “Nälg” on selline selge sähvatus, inspiratsiooni restart, omamoodi kompass, orienteerumaks praeguses hetkes. Nii vana kui noor avangardist publikus saavad ühtaegu kogeda nii sooja äratundmisrõõmu kui ka meenutada, mis on üldse avangardi mõte.
Endla teater “Juulikuu lumi”
Lavastaja Juhan Ulfsak, dramaturg Eero Epner
Tegijate teravmeelne ja teraapiline eneseiroonia poliitiliselt laetud ja polariseerunud ühiskondlikus kontekstis.
Endla teater “Juulikuu lumi” (lavastaja Juhan Ulfsak) Autor/allikas: Gabriela Järvet
Must Kast “Stseenid ühest abielust Ingmar Bergmani tekstile ja ühest spordivõistlusest John Cage’i muusikale”
Lavastaja Peeter Volkonski, autor Ingmar Bergman, helilooja John Cage
Lavastustervik ei olnud lõpptulemusena vast perfektse pakendiga toode, kuid kosutav on kogeda teatriotsingut, kus päriselt uuritakse kujundi toimemehhanisme: mis saab siis, kui … Teemat ja sellest juba justkui automaatselt tulenevaid tõlgendusregistreid ei anta publikule pressitekstide kaudu, nagu viimasel ajal tihtipeale kombeks, vaid eksperimendi tulemus saabki selguda alles etenduses kohapeal.
Andrus Karnau
Personaalse teatriaasta kõige olulisem peatükk oli reis Vilniusse festivalile Sirenos, mille programmi pani kokku Klaipeda teatri lavastaja Naubertas Jasinskas. Festivalil nähtud üheksast lavastusest kolm püsivad veel ilmselt pikka aega isikliku edetabeli tipukohtadel. Laura Kutkaitė lavastus “Tremolo” ning koreograaf Agnietė Lisičkinaitė kaks tööd: Vilniuse lavakooli õpilastega tehtud “Rave of Riot” ja “Clap and Slap”, kus ta ka ise laval koos Igor Shugaleeviga.*
Eesti teatriaasta subjektiivsele sõelale jäid kokku 11 lavastust. Suures saalis Eesti Draamateatri “Ükskord Liibanonis”, Tallinna Linnateatri “Krum” ja Pärnu Endla “Julia, Julia!”.
Väikeses saalis Von Krahli “Nälg”, Südalinna teatri “Ma jätsin Ukraina”, R.A.A.A.M.i ja Ukraina Krivne teatri ühistöö “Kes ma olen?”, Vaba Lava “Sisekliima”, Rakvere teatri “Elevantmees” ja Tallinna Linnateatri “Viimne liivlane”.
Kaks suvelavastust “Arkaadia teel. Metsavenna pruudi lugu” Soontaga vallamajas ja “Tapty985. Laskumine orgu” Emajõe ääres linnapargis.
Kui nüüd 11 hulgast valida kolm, siis esiteks Endla “Julia, Julia!” lavastaja Laura Jaanholdi kindlameelsuse ja oskuse eest suur lava täita ning peaosatäitja Carita Vaikjärve vapruse eest. Näidendi autor olgu ka nimetatud – Jari Juutinen.
Riste Sofie Kääri ja Elo Valneri “Nälg” Von Krahlis suuresti samade omaduste eest ehk tegijate vapruse ja julguse pärast. Nii üks kui ka teine lavastus tabasid midagi, mis püsib õhus, millest me kõik tahaks rääkida, aga ei julge ega oska.
Von Krahl “Nälg” (autorid Riste Sofie Käär ja Elo Valner) Autor/allikas: Von Krahl
Kolmandana osas olen kimbatuses, sest kangesti tahaks valida Urmas Lennuki metsavenna pruudi loo, ennekõike näitlejate Terje Pennie ja Jaune Kimmeli rollide pärast, aga Ivar Põllu mammutteos Tartus Emajõe ääres oli nii mastaapne ja põhjalik, et temast mööda vaadata ei ole võimalik. Nii koledalt kui Tartu Uus teater tõlgendas Hando Runneli ja Priit Pedajase “Punaste õhtute purpurit”, pole keegi teine söandanud. Kriibitud karusus oli nii lauludes kui ka laval pargipuude all osaliselt teeseldud ja osalt ehtne. Kui meenutan Maarja Jakobsoni ja Helgur Rosenthali rolle metsavennatükis mänginud Jaune Kimmeli ja Terje Pennie loodud tegelastega, siis neis oli midagi üpris sarnast. Nad tabasid täpselt eelmise Vene okupatsiooniaja hirmude all vankuvat inimest, kelle igapäevakäike mõjutavad endiselt kusagil laanes lamavad metsavendade luud.
“Tapty1985. Laskumine orgu” ikkagi oli lõppeva aasta kõige tähtsam lavastus. Näidend (Põllu kaasdramaturg oli Katrin Ruus) ja muusika on isegi olulisemad kui lavastus ise. Kitsale pingile külg külje kõrvale surutuna jäi lavastus üheplaaniliseks, olles kui lõputu kirjandus- ja muusikaajalootund. Ometi oli Tartule nii omasesse lavastusse peidetud midagi, mis ei lase lahti veel mitu kuud hiljem. Praegugi tuleb meelde Kirill Havanski mängitud Andrus Ansip ja siis stseen, kus Justamendi pillimehe käest küsitakse, olgu ta Jaan Elgula või Toomas Lunge või pigem kahe ühiskuju, et miks te kantrimuusikat mängite.
*”Laura Kutkaitė uus lavastus viib tabude salailma” Postimees, 11. oktoober 2025
Steven-Hristo Evestus
Tartu Uus Teater “Tapty 1985. Laskumine orgu”
Lavastaja Ivar Põllu, dramaturgid Ivar Põllu ja Katrin Ruus
Kindlasti on tegemist 2025. aasta ühe õnnestunuma lavastuse ja leidlikuma teostusega. Tartu Uue Teatri poolt ellu kutsutud suurvorm haarab ja kõnetab tagantjärgi alati absurdi kalduva olemise ja identiteedi mõtestamise ning neid saatvate igavikuliste otsingute kujutamisega. Mäluriismetelt üle aja ulatuv lavastus eristub mängukoha valikuga Tartu tuiksoonel ja lavastuse ülesehituse (sh vaatajakogemuse) struktuuriga. See kõik kokku annab lavastusele ainuomase ajastuhõngu ja tänapäevase aktuaalsuse.
Etendajate tugevus peitub meeskonnatöös (sealhulgas unustatud ridade ja viiside elule puhumises) eesotsas Maarja Johanna Mägi, Maarja Jakobsoni, Juhan Sooni, Kirill Havanski ja teistega.
Teater Nuutrum “Süütu”
Lavastaja ja dramatiseerija Priit Põldma, autorid Madis Kõis ja Sulev Keedus
Vanas Tapa raudteejaamas 2025. aasta suvel etendunud lavastuse õnnestumise määrasid lisaks kohale nii tegija kui ka teema. Sõnateatri žanri kuuluv lavastus avab unustatud, kuid olulise ajalookillu ingerisoomlaste üleelamistest ja läheneb sellele inimliku toimetuleku mehhanismide kirjeldamise kaudu. Lavastus mõjub kogu külge poogitud ja sunnitult omaks võetud ballastist vabanemisega lootustandvalt, tekitades erinevaid vaatepunkte süüst ja haavatavusest. “Süütu” vaatamiskogemus on eelkõige puhastava ja tundeskaalat klaariva toimega.
Priit Põldma teine suurem lavastajatöö annab kinnitust noorema põlvkonna dramaturgi ja lavastaja üha tundlikumast ja nõudlikumast lähenemisest inimese ja teda mõjutava keskkonna kujutamisel. Lavastuses tõusevad esile Grete Jürgensoni, Lee Trei ja Sander Roosimägi sooritused.
Elektron.art ja Von Krahli teater “Enigma” (lavastaja Elle Viies) Autor/allikas: Alana Proosa
Von Krahli teater ja Kanuti Gildi Saal “Pantheon” ja Von Krahli teater ja Elektron.art “Enigma”
“Pantheoni” lavastaja on Mart Kangro, dramaturg Eero Epner; “Enigma” lavastaja on Elle Viies ja dramaturgid Alissa Šnaider ja Paavo Piik
Mõlemad lavastused seovad sõnalist ja füüsilist teatrit, mis juhivad mõlema vahendeid balansseeritud viisil kasutades tähenduste ja seoste mõist(ata)misele ja tõlgendamisvõimaluste tajumisele. Vaataja peas tekitatakse nii liikumise kui sõnaga hulk seoseid ja lühiseid. Kuna mõlemad lavastused kannavad endas peidetud koodide avastamise ja tabamise ülesannet, on nad seeläbi oma intensiivsuses ja kohalolus suunatud hetkele ja publikule. Mõlemad lavastused saavutavad seeläbi sildadena tugevad mõjuväljad, mis eksisteerivad sama elusalt ka kogemise järgselt. Lisaks on nii “Pantheonis” (Teele Pärn, Kaie Mihkelson, Kristina Preimann, Juhan Ulfsak ja Mart Kangro) kui “Enigmas” (Maryn-Liis Rüütelmaa ja Edgar Vunš) laval erineva taustaga vahendaja ja edastaja rolli täitvad etendajad, kelle intensiivne ja tundlik kohalolu määrab vaatajaga peetava dialoogi õnnestumise ja hilisema jätkumise.
Kärt Kelder
Tantsukunstis pakkus võimast elamust Gus Upchurchi lavastus “Incipience” balletiõhtul “Kontrastid”. Kaasaegse tantsu ja balleti vahele liigituva lavatöö tugevuseks oli lisaks professionaalsete balletitantsijate tantsuvõimekusele tummisemat ja dramaatilisemat kihti lisav valguskujundus ning kaasajalikum klubimuusikalik helikujundus. Lisaks väärib äramärkimist Elle Viiese “Enigma”. Tantsulavastuse semiootiline sõna- ja kehamäng koos minimalistliku lavakujundusega moodustas täpse ja nauditava terviku.
Etenduskunstis tõstan esile Maike Londi “Three Ballads, a Story and My Mother’s Estate”, mis oli temaatiliselt mitmekihiline, liigutavalt kaasahaarav ning tabavalt humoorikas. Nagu ka Londi varasem lavastus “10 Journeys to a Place Where Nothing Happens” oli “Three Ballads…” isiklik lugu ja kommentaar kultuuriväljal veel varjus olevatele, kuid olulistele teemadele – kunstnikuks olemise keerukus, eriti veel emana, ning comeback’i võimalikkus, eriti siis, kui oled kaua eemal olnud.
Kanuti Gildi Saal “Three Ballads, a Story and Mother’s Estate” (lavastaja Maike Lond) Autor/allikas: Alana ProosaKarmo Mende
Südalinna teater “Jumalad”
Lavastaja Elmo Nüganen, autor Marius Ivaškevičius
Nägin selle lavastuse eestikeelset versiooni. Tänu tegijatele! Kasutan ühe meesvaataja kommentaari, mida ta etenduse järel taskurätti otsides ütles: “Ma ei osanud midagi sellist oodata!” Ei osanud minagi. Kindlasti enim puudutanud lavastus sellel hooajal.
Tartu Uus Teater “Tapty 1985. Laskumine orgu”
Lavastaja Ivar Põllu, dramaturgid Ivar Põllu ja Katrin Ruus
Lavastus lummas juba kohavalikuga. Park nagu katedraal. Täielik nostalgialaks. Päris õige suveteater vabas õhus. Vähesed julgevad seda viimasel ajal kasutada. Suurepärane kontseptsioon ja teostus. Kuidas te küll oskate!?
VAT teater “Kullervo”
Autor ja lavastaja Aare Toikka
Eelkõige meenub Pääru Oja mäng: milline kohalolek ja intensiivsus! Teiseks kujundlik keel, mis rääkis rohkem kui sõnadega seletada võib. Suurepärane lavastaja ja kunstniku koostöö.
VAT teater “Kullervo” (lavastaja Aare Toikka) Autor/allikas: Rebeca Parbus
Teater Vanemuine “Palavik”
Lavastaja Tiit Palu, autor-dramaturg Priit Põldma
Suurepärane ansamblimäng ja kunstnikutöö. Mul on tegijate üle väga hea meel!
Jelena Skulskaja
Tallinna Linnateater “Iphigeneia. Agamemnon. Elektra”
Lavastaja Uku Uusberg, autor Tiago Rodrigues
Me ei tapa mitte mingisugust kauget saladuslikku vaenlast, vaid eranditult oma lähedasi ja sugulasi ning seejärel maksame teineteisele nende mõrvade eest kätte on Uku Uusbergi lavastuse peamine terav mõte.
Eesti Noorsooteater “Gardeenia”
Lavastaja Hanna Junti, autor Elżbieta Chowaniec
Laval on neli naist. Nad kõik unistavad sellest, et nad ei kordaks oma eelkäijate saatust. Kõik neli näitlejannat – Alice Siil, Getter Meresmaa, Doris Tislar ja Katariina Tamm – on noored. Lavastuse käigus nad ei vanane, ehkki möödub 20. sajand ja algab 21. sajand – muutub aeg, eluviis, aga saatus on kõigil sama…
Eesti Noorsooteater “Gardeenia” (lavastaja Hanna Junti) Autor/allikas: Arkadiy Statsenko
Temufi “Vanja”
Lavastaja Lauri Kink, autor Simon Stephens
Laval on Veiko Täär, kes mängib suurepäraselt kõiki kaheksat osatäitjat Tšehhovi näidendis “Onu Vanja”. Ta näitab meile, et me kõik oleme sarnased – unistame, nutame ja tahame, et meid armastakse.
Kellerteater “Peegel”
Lavastaja Andres Roosileht, autor Sam Holcroft
Suurepärane põnevik.
Eesti Draamateater “Caligula”
Lavastaja Hendrik Toompere seenior, autor Albert Camus
Ajalugu teeb lakkamatult tagasikäiku. Rõivad muutuvad, enam ei kirjutata stiilsusega vahatahvlile, aga inimlik alatus, mugandumine ja jõu ees alistumine jäävad samaks.
Sven Karja
Eesti Draamateater ja EMTA kõrgem lavakunstikool “Kuningas Ubu”
Lavastajad Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo, autor Alfred Jarry
Vajalik süljelärakas keset pintsakurevääri. Karnevaliks pöördunud meeleparandusretriit. Fataalse lõpuga elu esimene korteripidu ilma vanemateta. Noorus on vapruse aeg.
Ekspeditsioon “Eeter”
Lavastaja Ringo Ramul, dramaturg Priit Põldma
Originaalne ja avara tähendusmahuga keskne kujund – eakate Eesti inimeste autentsed raadioõnnitluste salvestused –, kõrgudes kauni vihmavarjuna üksikute kummastavate minietüüdide kohal. Selge sõnum ja klaar teostus. Kaie Mihkelsoni, Mari Abeli ja Elise Metsanurga delikaatsed, empaatilised, julgustava rahuga ja sissepoole pööratud mängulaadiga osatäitmised.
Must Kast “Tükk maad”
Lavastaja Kaili Viidas, autor Kristiina Jalasto-Kallas
Harvaesinevalt päikesepoolne (sõja)traumapildistus. Kergelt distantseeritud, mitte odavalt emotsioone üles kloppiv laad. Põhjalikult läbi kirjutatud alusmaterjal ja kompaktne lavastus. Üksteist märkav ja toetav näitetrupp (Jaanika Tammaru, Silva Pijon, Agur Seim, Kristian Põldma) näitlejatest, keda ei näe ülemäära tihti.
Must Kast “Tükk maad” (lavastaja Kaili Viidas) Autor/allikas: Heikki Leis
Ugala “Superstaar”
Autor-lavastaja Andres Noormets
Kogu teatriaasta üks kibetraagilisemaid ühiselu peegeldusi, mida efektselt võimestab fakt, et kõik kulgeb suures osas publiku kõõksuva naerulagina saatel. Vastuvõtuhorisondi teisest otsast on lavastust tõlgendatud lihtsameelselt totakas tädikriitika (“Kas kaks tundi puskarijoomist on päris see, mida noortele propageerida?”), vaadates täiesti mööda lavastuse peateemast – teab kust tekkinud hüsteerilisest püüdest täiskasvanud inimesi lõbustada ja inimeste sama hüsteerilisest püüdest sellele alluda. Tunnustada tuleb kogu näitetruppi, kellele läbiv “anna gaasi!” laad pole ilmselt lihtsamate killast.
Rakvere Teater “Elevantmees”
Lavastaja Taago Tubin, autor Bernard Pomerance
Retrovõtmes kõverpeegliklassika inimhinge ikka ja ikka veedelnud lihtsamate naudingute ja madalate kihtide ajatuse teemal. Professionaliseerunud on vaid oskus neid paremini maskeerida. Laiemas mõõtkavas käib jutt keha ja hinge sünkroniseerimisest, tuuma ja koorukese, mulje ja olemuse (eba)kooskõlast. Stiilne lavastus, šikk kujundus (Illimar Vihmar). Johannes Richard Seppingu lahti-mängimise ja kondiproovi-roll.
Christofer Kivipalu
Esmalt mul meenub “Araabia öö”,
mille lahti muukimine oli megasuur töö.
Saalis loodi karge, pinev atmosfäär,
mu vaimustusel polnud otsa ega äärt.
Toompere mängis kiiksuga meest,
kes läeb loo jooksul läbi tulest ja veest.
Palmiste mängus õrnus peitus,
teda jälgides aeg justkui seiskus.
Teiseks “M&M ehk Kosjakased”,
näitlejatel lahedalt lustida laseb.
Koidula avanes vaatenurgast uuest,
ta tundus justkui tänapäevases kuues.
Lavastajaks Ingomar Vihmar
kelle loodut alati vaadata ihkan.
Tal huvitav mõttemaailm ja terav taip
laval alati omanäoline vibe.
Vihmar küsib: mis on teater? Kellele spektaakel?
Kas etenduse õnnestumist ennustab oraakel?
“M&M ehk Kosjakased” vahvat tunnet edasi annab,
lavastuse muusikat siiani endas kannan.
Kolmas: “Kondas ja maasikasööjad”
Viljandile palju tähelepanu pöörab.
Seal teemaks kunst ja poliitika,
mida lahati groteskse satiiriga.
Mõnele võis tunduda see satiir
võib-olla vahel liig mis liig.
Mulle aga meeldis kaeda
lavastaja, etendajate, autori vaeva.
Nähes aga Sepa Otti,
sain ühest asjast kindlalt sotti:
kui saaks teda näha palju enam
oleks superlahe ja päris kena.
Sepa oskus leida rollis tasakaal
on sama äge kui Kondase maal.
Olla nii koom, traagiline ja inimlik
suudab vaid meistritasemel etenduskunstnik.
Tänan teatreid meeleoluka aasta eest!
Naersin südamest, kadus kurbus põue seest.
Kolm lavastust võid meelde jätta siit,
Sind igatsema jään, ——
Ugala “Kondas ja maasikasööjad” (lavastaja Tanel Ingi) Autor/allikas: UgalaEmel-Elizabeth Tuulik
Stuttgardi riigiooper “Sancta”
Lavastaja Florentina Holzinger, autor Paul Hindemith
Mõnus vasakhaak vastu paremat põske: Florentina Holzingeri “Sancta” on abjektne, seksuaalne ja igasuguseid piire eirav anarhistlik kultuurifenomen, mis ründab Paul Hindemithi ooperi “Sancta Susanna” kaudu katoliku kiriku vägivalla ajalugu ja keha tsensuuri. Kuigi tegu välismaa tükiga, siis on Holzingeri trupi liige pikalt olnud ka oma kodumaine Netti Nüganen, kes lavastuses vägagi meeldejääva rolli teeb.
Saal Biennaal “Undersang”
Kontseptsioon ja koreograafia Harald Beharie
Performance-lavastus jõudis sõna otseses mõttes Eesti mändide vahele tänu Kanuti Gildi Saali raames toimuvale festivalile Saal Biennaal. Publik viidi marsruuttaksodega Tallinna lähistele metsa ning sealt edasi kulgeti ligi 20 minutit vaikuses etenduspaika. Kõrgema pilotaažiga ood animistlikele rituaalidele, kus kohtuvad kehaline kogemus, mütoloogiline kujundiloome ja kväär-ökoloogiline mõtlemine. Tohutult unikaalne ja intensiivne tõlgendus, mis nagu valatult Eesti metsade vahele sobis.
Harald Beharie “Undersang” Autor/allikas: Chai Saedi
Von Krahli teater “Tagasiside”
Lavastaja Juhan Ulfsak, lavastusdramaturg Eero Epner
Kodumaisest valikust tõenäoliselt viimane suurem üllataja. Lust jälgida nii eneseteadlikku ja siira absurdihuumoriga rikastatud lavastust, mis võtab fookusesse protesti võimalikkuse ja võimatuse nii ühiskonna kui üksikindiviidi perspektiivist.
Madli Pesti
Soovin teatriaastast esile tõsta eriilmelisi nähtusi.
Ukrainaga seotud dokumentaalprojektid: kaks Merle Karusoo lavastust “Ma jätsin Ukraina 2022” Südalinna teatris ning “Ma ei jätnud Ukrainat” (R.A.A.A.M. ja Rivne Akadeemiline Muusika- ja Draamateater). Esimeses kirjeldavad noored ukrainlased oma teekonda sõja ajal Ukrainast Eestisse, teises on laval rindel sõdinud veteranid. Siia komplekti lisan ka dokumentaalsel materjalil tugineva Marius Ivaskeviciuse näidendi “Jumalad” Südalinna teatris: haruldane projekt, kus sama näidendit esitavad nii eesti kui vene näitlejad. Ülioluline on mitte väsida Ukraina häälest meie kultuuris!
Linnar Loorise ballett “30,75”. Žanri “poliitiline ballett” ei olnud ma varem näinud. Kuigi lavastus jääb kohati ehk krüptiliseks, on siiski intrigeeriv, kuidas ühendada klassikalise tantsu abstraktsus, semiootilised väljendusvahendid ja kultuuripoliitiline sõnum.
Eesti suveteater on maailmas unikaalne. 2025. suve jääb meenutama Anne Türnpu “Tähemõrsja”. Lummav suvine päikesetõus, loodusega kooskõlas sügavalt puudutavad regilaulud, kontrastsed Kairi Mändla kujundatud kostüümid.
EMTA lavakunstikooli 32. lend “Tähemõrsja” (lavastaja Anne Türnpu) Autor/allikas: Anita Kremm
Teatrite repertuaaripilti laiemalt vaadates on rõõm, et Von Krahli uues Telliskivi majas tehakse head teatrit. Põnev on jälgida noore trupi loomingut – ühine tänapäeva maailma toimimist uuriv liin on lavastustes “Jussikese 7 sõpra”, “Monoliit” ja “Tagasiside”. Lisaks kuulub Von Krahli mängukavva ka Mart Kangro “Pantheon”, mis avab ruumi uued dimensioonid; see on ruum, kus on lihtsalt hea olla. Ja Elle Viiese lavastus “Enigma”, kus etendajad Maryn-Liis Rüütelmaa ja Edgar Vunš põimivad põnevalt kehade liikumist ja tähenduse hõljumist ruumis.
Teatri vereringe laitmatuks toimimiseks on üliolulised rahvusvahelised festivalid. Narvas toimuv “Vabaduse festival” on nii kultuuriliselt, poliitiliselt kui ka kultuuripoliitiliselt oluline sündmus. Festivali fookuses on teatritegijad, kes võitlevad inimõiguste ja vabaduse eest. Festival on, muide, atraktiivne uskumatult suurele hulgale väliskülalistele tervest maailmast! Sõnatu teatri festival “1000 kurge” toimus sel sügisel juba neljandat korda. See väike ja südamega tehtud festival toob Eestisse teatrikunsti Aasiast ning rikastab sellega sümpaatsel moel Eesti teatripilti.
Aastat tervikuna jääb varjutama Jörgen Liigi liigvarane lahkumine.
Greeta Võsu
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias 32. lend “Tähemõrsja”
Lavastajad Anne Türnpu ja Ingmar Jõela, autor Anne Türnpu
Lisaks sellele, et on kevadel lõpetava lavaka kursuse parim lavastus, õigustab nõudlik vorm (rännaklavastus päikesetõusu taustal) end. Sellises seisundis on vaataja eriti vastuvõtlik unenäolisele, ent samas nii käegakatsutavalt sügavale emotsionaalsele kogemusele.
Tartu Uus Teater “TAPTY 1985. Laskumine orgu”
Lavastaja Ivar Põllu, dramaturgid Ivar Põllu ja Katrin Ruus
Muuhulgas kõigile, kes on Tartus kord elanud, ja tunnevad selle kummalise hingusega linna vastu igatsust; samas meenutab, miks ehk lahkuti. Vapustav muusikaline kujundus.
Eesti Draamateater “Caligula”
Lavastaja Hendrik Toompere seenior, autor Albert Camus
Tõnis. Niinemets. Jälle!
Eesti Draamateater “Caligula” (lavastaja Hendrik Toompere) Autor/allikas: Linda Maria SaarKaspar Gräzin
Tartu Uus Teater “TAPTY 1985. Laskumine orgu”
Lavastaja Ivar Põllu, dramaturgid Ivar Põllu ja Katrin Ruus
Lavastus, mis loob briljantselt õhustikku. See kehtestab oma atmosfääri ning kutsub publikut enesesse uinuma. Tehniliselt vapustav teostus tekstis, laval ja heli-valguspuldis. Kummitama jäävad viisijupid ning mõttekillud.
Must Kast “Stseenid ühest abielust Ingmar Bergmani tekstile ja ühest spordivõistlusest John Cage’i muusikale”
Lavastaja Peeter Volkonski, autor Ingmar Bergman
Lavastus, mis paneb mõtlema: aga miks mitte? Lavateos, mille sünniks oli vajalik lavastaja julgus ja oskus unistada. Ühendada omavahel Bergmani “Stseenid ühest abielust”, mitmevõistlus ja John Cage’i muusika on hullumeelne. Ning just sellist hullumeelsust tahaks veelgi rohkem teatris näha!
Tallinna Linnateater “Õpetatud naised”
Lavastaja Priit Strandberg, autor Molière
Priit Strandbergi järjekordne õnnestunud klassikatõlgendus. Vaimukas, maitsekas ja tekstitruu lavastus, mida toetavad suurepärased näitlejasooritused. Klassika elab!
Tallinna Linnateater “Õpetatud naised” (lavastaja Priit Strandberg) Autor/allikas: Siim VahurPille-Riin Purje
Kolme lavastust ei ole lihtne valida, sestap vastan laiendustega.
Teater Nuutrum “Süütu” ja “Härra Ibrahim ja Koraani õied”
Lavastaja ja dramatiseerija Priit Põldma, autorid Madis Kõis ja Sulev Keedus; lavastaja Üllar Saaremäe, autor Éric-Emmanuel Schmitt
Teater Nuutrum, mängupaik Tapa raudteejaam. Puudutava sõnumi, isikupärase õhutiku, ühtehoidva hooliva ansamblimänguga – Grete Jürgenson, Lee Trei, Sander Roosimägi, Aarne Soro, Robin Täpp, Kaisa Kuslapuu.
Liidan siia teisegi olulise sõnumiga Nuutrumi lavastuse: “Härra Ibrahim ja Koraani õied”, autor Éric-Emmanuel Schmitt, lavastaja Üllar Saaremäe. Robin Täpp ja Raivo E. Tamm südamlikus, humoorikas, elutõsises duettmängus.
Pärnu Endla teatri lavastused
Sedavõrd järjekindlalt kütkestav repertuaar, et kuidagi ei raatsi ühtainsat nimetada. Eriilmelised elamused, esietenduste järjekorras: Ingomar Vihmari vaimukas Koidula-mäng “M&M ehk Kosjakased” ning erksas uustõlgenduses Vaino Vahingu “Suvekool”. Jari Juutineni – Laura Jaanholdi “Julia, Julia” – Carita Vaikjärve mõjus ja aus roll, terava sotsiaalse närviga lavalugu, otsekui mündi teine külg kõrvutuses “Rahamaaga”, hästi läbimõeldud videokasutusega sobiv nimelt suurde saali, kahjuks publik pelgas kaasaja tragöödiat ja lavastuse eluiga jäi teenimatult üürikeseks. Juhan Ulfsaki – Eero Epneri “Juulikuu lumi”, mitte ainult Pärnu espriiga komöödia. Tom Stoppardi – Elmo Nüganeni “Arkaadia”, eriline näidend, mõtte- ja tundetihe, näitlejatele põnevate rollidega. Rõõmustav ja liigutav lastelavastus “Nösperi Nönni Natuke”, autor Silvia Rannamaa, dramatiseerija Kristiina Jalasto-Kallas, lavastaja Tiina Mälberg.
Heas mänguvormis püsivad varasemad lavastused, näiteks Henrik Ibseni – Laura Jaanholdi “Nukumaja”, Tammsaare – Ingomar Vihmari “Tõde ja õigus V”.
Endla teater “M&M ehk Kosjakased” (lavastaja Ingomar Vihmar) Autor/allikas: Gabriela Järvet/Kalev Lilleorg
Tallinna Linnateater “Uskuja”
Lavastaja Märt Pius, autor Lucas Hnath
Jõulukuul kinkis tugeva elamuse Lucas Hnathi – Märt Piusi “Uskuja”, peaosas Alo Kõrve, Tallinna Linnateater. Karge, terviklik kõigis komponentides. Avara, südamele vajaliku, saladusemahuga sõnumiga.
Tiia Sippol
Panin kirja kolmed elamusgrupid sellest aastast.
Ühisesse gruppi tõstaksin lavastustest teravad ja eredad Eesti Draamateatri “Eneseabiõpiku” ja “Kuningas Ubu” ning nende taustale samuti Semperi ja Ojasoo “Meister ja Margarita” Riia Dailes Teatris (kavas küll varasemast, kuid minul aprillis nähtud). Kõigis olid nii tekst, visuaal kui keha korraga nii suure kujundi kui ka väikse detaili teenistuses. Tervikud, milles ka pealtvaatajaks olemine on füüsiliselt tajutav, terav ja ere.
Eesti Draamateater “Eneseabiõpik” (lavastaja Tiit Ojasoo) Autor/allikas: Hele-Mai Alamaa
Sõna ja selle tähenduse loomise ja taasloomise võluv mäng, milles viibimine tekitab tohutu tänu- ja kuuluvustunde, avab mõtted ja uued seosed “Enigma” ja “Pantheoni” lavastustes, ning mälu ja mälestuste loomine kogu oma meelevaldsuses, vaatenurkade muutmise ja uueks loomisega Tartu Uue Teatri lavastuses “Tapty 1985. Laskumine orgu”.
Ootamatuste ja üllatavate sattumiste rühma liidaksin: Vanemuise “Kuningas Arthuri” totaalse täiuse, detailsuse, soojuse ja ekstravagantse pillerkaariga suure õuduse ootuses, samuti Estonia balletiartistide loomingulise portree kõige erinevamas mitmekesisuses kevadisel “Koreograafide õhtul” ning eripärase vaatenurga eest olen tänulik Kumu auditooriumis toimunud “Kirjanduslikule kohtule”, kus tänasest vaatepunktist elustati “Mäeküla piimamehe” tegelased raha ja abielusuhete teemadel.