Aastakokkuvõtete tegemise aeg on käes ja kindlasti on see aasta olnud Donald Trumpi aasta. Milline aasta see on olnud, milline maailm on olnud Trumpi maailm?

Aus ja õiglane oleks vastata, et tegelikult viimased 15 aastat on maailm olnud muutumas ja liikumas sellisest Ameerika-kesksest unipolaarsest maailmast Ameerika-järgsesse maailma ning Trumpi administratsioon ja tema teine ametiaeg on seda ainult illusteerimas, kirjeldab seda, mitte ei ole selle põhjustajaks.

Nende muudatuste põhjustajaks on Ameerika positsiooni muutumine. Jah, absoluutselt, sõjalise võimu, majandusliku võimu mõttes on Ameerika endiselt maailma kõige olulisem, kõige tugevam riik, aga suhtelise võimu mõttes on toimunud olulised muudatused. Hiina on Ameerikale järele võtmas, teised regioonid on tõusmas ja seetõttu on rahvusvahelistes suhetes aset leidmas muudatused, millega Ameerika kohaneb. Minu põhiväide on see, et kuigi kindlasti stiili mõttes oleks teised administratsioonid Trumpi omast väga palju erinevamad – kui seda juhiks demokraat või mõni teine vabariiklane –, aga need põhimõttelised struktuursed muudatused, mis toimuvad, leiaksid aset sellele vaatamata.

Me leiame sellele kinnitust ainuüksi sellest, kui mõtleme natukene tagasi, mõtleme president Joe Bideni ametiaja ja tema administratsiooni Ukraina-poliitika peale. Kas ja kui palju see ikkagi oli erinev sellest, milline on olnud Trumpi poliitika, jättes kõrvale retoorika, asetades kõrvale selle, kuidas üks või teine president räägib Ukraina abistamisest-toetamisest? Kas see sisuline abi või toetus, kas sisuline poliitika Venemaa suhtes, kas sisuline käsitlus sellest, milline on tuumariikide omavaheline suhe, on tegelikult olnud nende kahe administratsiooni vahel niivõrd erinev?

Või sisuline käsitlus sellest, et Ameerika ei soovi enam olla tingimata see jõud, kes kaugel oma kodust kehtestab oma sõjalise jõu toel rahvusvaheliste suhete reegleid nii nagu ta seda viimased 25-30 aastat pärast külma sõja lõppu tegi. Mina väidan, et jah, meile tundub see Trumpi teise ametiaja esimene aasta kuidagi kataklüsmiline, aga tegelikult see lihtsalt on illustratsiooniks suurematele struktuursetele muudatustele, mis leiavad aset Trumpist sõltumata.

Kas see ikkagi ei ole üsna suur muutus, et Ameerika, mille taga oli tema sõjaline jõud, rääkis kogu aeg sellistest universaalsetest väärtustest nagu demokraatia, inimõigused, rahvusvaheline õigus, aga nüüd on need teemad kuskile ääremärkustesse jäänud ja põhiteema on Ameerika huvid ja Ameerika kõigepealt?

Jaa, ma kindlasti ei tahagi väita, et üldse ei ole vahet, kes on Ameerika president ja kes moodustab kabineti. Muidugi on vahe ja paljudes maailma riikides, kus inimestel on väga keeruline elada, võib olla ka et Ameerika ainult retooriline toetus universaalsetele väärtustele ongi üks vähene lohutus, mis üldse lubab loota, et äkki saabub üks päev, kus elu on kergem. See on üks viis olukorda vaadata.

Teistmoodi võib muidugi öelda, et Ameerika kindlasti on oma universaalsete väärtuste eest seisnud alati valikuliselt. Ta on seisnud eelkõige nendes kohtades, nendes piirkondades, nendes regioonides, kus nad on tajunud, et nende vahetud geopoliitilised majandushuvid on mängus.

Muidugi on vahe, kes on president, muidugi on tänane administratsioon teistsugune, ei näe väärtustes universaalsust, aktsepteerib seda, et igal pool maailmas erinevates riikides on erinevad väärtused ja nende asi ei ole käia oma reegleid peale surumas. Aga teisalt ma ütlen, et Ameerika on tegelikult olnud kogu aeg riik, mis on oma väärtuste eest seisnud selektiivselt ja õnn on olnud nendel, kes on sattunud elama nendes kohtades, kus lähedal on Ameerikale olulised tarneahelad või muud geopoliitilised huvid ka – see kokkulangevus väärtuste ja vahetute huvide vahel on olnud suur.

Andreas Kaju Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kuidas nüüd Euroopa ja Eestiga läheb? Kas me asume vajalikus kohas? Kuhu need suhted on jõudnud? Esimene külm dušš tuli veebruaris, nüüd on sellele riikliku julgeolekustrateegiaga justkui sõlm peale saadud, aastaring on täis saanud, kus me praegu oleme?

Me kindlasti ei ole mingis imetoredas kohas, aga osa reaktsioonidest pole mitte ülepingutatud, aga seavad võib-olla fookuse valesse kohta. Euroopal on endiselt ja saab väga pikka aega olema Ameerika julgeolekupoliitilises kalkulatsioonis ja majandushuvides väga-väga oluline koht. Euroopa on kõige olulisem turg Ameerika jaoks, Ameerika ja Euroopa turud on väga ühendatud.

See et maailma börside koondkapitalisatsioonist 70 protsenti on USA börsil, ei ole mingi juhus. See tulenebki osaliselt sellest, et Ameerika on oma sõjalise jõu toel taganud julgeolekut Euroopas ja mitmel pool mujal maailmas ja meie näeme seetõttu Ameerikat rahusadamana, kuhu me paigutame oma kapitali, teeme oma investeeringud. Ameerika dollari roll reservvaluutana on olnud see, mis seda kindlust annab, miks me kõik sinna investeerime ja see on toonud USA-s kaasa suure majanduskasvu, see on see, miks Ameerika keskmine leibkond on kolmandiku võrra jõukam kui Euroopa keskmine leibkond.

Jah, seal on suurem kihistumine kui Euroopas, aga nad on objektiivselt jõukamad kui meie oleme. Aga selle põhjus on see, et meie raha on seal, meie pensionäride pensionifondide raha on seal ja niimoodi väga paljude teiste maailma regioonide raha ka, kus Ameerika julgeoleku tagamise roll, Ameerika kultuuriline ja poliitiline kohalolek on olnud väga tähtis. Selles mõttes on Euroopa kindlasti ameeriklastele väga tähtis, nad saavad sellest majanduslikust seosest kindlasti väga hästi aru.

Ja kui me vaatame ka seda rahvusliku julgeoleku strateegiat, siis Ameerika strateegia selle uue doktriini kohaselt on ammu unustatud vana, mida kutsutakse rahvusvahelistes suhetes ründav realism või ründav tasakaalustamine. Ehk siis Ameerika näeb, et nende roll on takistada ennekõike hegemoonide esiletõusu mistahes kontinendil, Euroopas võib see tähendada ennekõike Venemaad ja sellele vastu töötamist ja niimoodi on see ka sõnastatud selles strateegias. See on jäänud siin ka paljudel kommentaatoritel tähelepanuta.

Tuumatagatise või julgeolekugarantii pakkumine, tuumavihmavarju pakkumine ja oluliste kriitiliste võimete pakkumine NATO kaitselahendis kindlasti saab olema Ameerika poliitika ka tulevikus, mis sest et nad tahavad, et me konventsionaalses sõjapidamises võtaksime senisest palju suurema vastutuse, investeeriksime sellesse ise ja oleksime suutelised ise palju-palju enamaks, milleks meie rohkem kui 500-miljoniline elanikkond koos meie ühise kapitali ja eelarvetega peaks ka igati võimeline olema.

Nii et NATO on jätkuvalt teovõimeline?

Teovõimeline on ta muidugi, aga oleks rumal mitte enda käest küsida, et kas me ise oleme teinud piisavalt. Sest kui vaatame Ameerika veerand tuhande aasta pikkust ajalugu, Ameerika vabariiki ma mõtlen, siis ega üldiselt – kuigi meile on jäänud viimasest 30 aastast tänu Iraagi ja Afganistani sõdadele võib-olla teistsugune mulje – ameeriklased väga ei tiku oma kodukallastest kaugele sõdadesse, nad on olulistesse sõdadesse alati hilinenud.

Öeldaksegi, et ameeriklased lõpuks teevad alati õiget asja, kuni nad on kõik valed asjad läbi proovinud. Teise maailmasõtta saabusid nad kaks ja pool aastat pärast sõja algust, Esimesse maailmasõtta saabusid samuti kaks ja pool aastat pärast sõja algust. Oluline roll oli ameeriklaste sekkumisel Teise maailmasõtta sealsel avalikul arvamusel – eurooplased ise pingutavad, britid ise pingutavad, nad seisavad vastu natside pealetungile, nad võitlevad. Aga avaliku arvamuse ja administratsiooni poliitika muutus võttis aega. Ja ma arvan, et meie peame vaatama ka NATO ees seisvat ülesannet Euroopas läbi selle ajaloolise prisma –me peame ise enda eest võitlema, ise enda eest seisma ja siis tulevad ka ameeriklased.  

Andreas Kaju Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Ma ikkagi küsin Euroopa ja ameeriklaste suhte kohta. Kas me oleme jätkuvalt liitlased või oleme jõudnud vasalli ja isanda suhtesse? Kas me oleme jõudnud konkurentsi ja rivaalitsemini, kui majandusest rääkida või oleme jõudnud kohati ka vaenuliku suhteni? Jah, sealsamas strateegiadokumendis on koostööst palju juttu, aga seal on ikkagi ka otsest Euroopa trollimist, mida kui oleks tahtnud, oleks saanud sõnastada palju viisakamalt.

Aus on jällegi vaadata, milline oli meie suhe Ameerikaga julgeolekupoliitilises vaates enne Trumpi esimest ametiaega. Kui kusagilt otsida seda vasalli ja isanda suhet, siis pigem oli see enne seda. Ameerika tagas meie julgeolekut ja seetõttu meie oleme olnud nende suhtes ka reeglite võtjad. Me oleme aktsepteerinud nende ettevõtete, nende suurettevõtete rolli Euroopas ja nendel on olnud meiega väga suur läbirääkimisvõim.

Nii imelik kui see ka ei ole – Ameerika huvi on kindlasti endiselt leida oma ettevõtetele ja majandushuvidele Euroopast toetust ja nad teevad seda endisest palju jõulisemal moel. Aga mida enam meie seisame iseenda eest oma julgeolekupoliitikas, milleks nad meid sunnivad, seda kiiremini väheneb nende läbirääkimisjõud majandusküsimustes.

Mulle tundub, et me sellest vasalli ja isanda suhtest liigume hoopis teise tasakaalupunkti poole, aga see sõltub ennekõike meist endast. Ma arvan, et me saame muutuda kehtestavamaks enda ja Ameerika majandushuvide teistsuguse tasakaalupunkti leidmise osas siis, kui me oleme teinud ära piisava julgeolekupoliitikas, et me oleks nendest vähem sõltuvad.

Küsimusele, kas me oleme liitlased või mitte, väidaksin ma, et oleme, kuni ei ole põhjust kindlalt vastupidist väita.

Kui Ameerika uue administratsiooni Euroopa-meelsust hinnata, siis spetsiifiline asi, mis neile ei meeldi, on Euroopa Liit. Muidugi, see ei tähenda, et me peaks käed üles tõstma ja ütlema, et olgu, koristame selle Euroopa Liidu lava pealt ära ja jätkame siis dialoogi bilateraalselt ja NATO kontekstis. Neile ei meeldi see sellepärast, et Euroopa Liit on majandus-, tolli- ja kaubanduspoliitikas efektiivne ja meil on läbirääkimisjõudu ja see on see, mida nad ennekõike proovivad murendada.

Ma arvan, et muidu imelikul kombel, aga nende administratsiooni vaates nende samade judeo-kristlike väärtuste tõttu ja ka muude küsimuste sümbiootilise suhte tõttu majandustes ja investeeringutes, kapitali vabas liikumises on Euroopa endiselt nende kõige tugevam liitlane. See, et see liitlassuhe on nõrgem, on samas ka objektiivne, aga võrreldes kõigi muude maailma regioonidega on see endiselt üks vastastikku kõige kasulikumaid suhteid, mis sellel planeedil on.

Kuhu nad võivad Ukraina sundida?

No raske on Ukrainat sundida kuhugi mujale, kuhu ukrainlased ise ei taha minna, aga kindlasti see on üks kõige problemaatilisemaid asju Ameerika praeguses poliitikas.

President Trumpile ei saa ette heita seda, et ta tahab rahu ja teeb selleks erinevaid samme, survestab osapooli, lihtsalt ilmne on see, et ta tundub nõrgemat osapoolt survestavat rohkem kui tugevamat.

Eestlasena on raske võtta erapooletu vaatleja positsiooni, sest me ei ole erapooletud, ka mina mitte, aga selles on paraku oma loogika, et sa tahad teha järeleandmisi sellele, keda sa tajud selles konfliktis tugevama poolena. Küsimus on, kas see on objektiivne, kas Venemaa tegelikult on ka tugevam, kui nad tõesti kolme-nelja aastaga suudavad vallutada protsendi või poolteist Ukraina territooriumist. Mida see ikkagi täpselt tähendab, mida me sellest Venemaast arvame, kui vastupidavad nad tegelikult on?

Aga Trump on pidevalt neid ülehinnanud ja seetõttu meil on laua peal täna küsimus, kas ja kui palju on Ukraina nõus oma territooriume loovutama. Olgugi, et seal on kindlasti kompromissikohad olemas, et ka lääneliitlaste positsioon on, et me ei saa premeerida agressorriiki de jure territooriumi loovutamisega, sest see tekitab ainult isu juurde ja tervikuna laostab senise rahvusvaheliste suhete süsteemi nii moraalselt kui ka juriidiliselt. Päeva lõpuks on ilmselt mingeid muid variante, kuidas kokku leppida selle kontaktjoone liigutamises, seal on mittejuriidilise tunnustamise alternatiivid ilmselt olemas, millest osa võivad olla ukrainlastele ka ajutiselt söödavad. Küsimus on, mis nad selle eest vastu saavad ja kas neile midagi piisavalt pakutakse. Neil ilmselt on väga-väga raske nõustuda tingimustega, kus nad ise midagi peale illusiooni rahust vastu ei saa.

Andreas Kaju Autor/allikas: Arp Müller

Küsimus Ameerika enda kohta: Trump ei maandunud ju kosmosest – see, mida ta rääkis, kõnetas väga paljusid ameerika inimesi. Millistele probleemidele varasem poliitika lahendusi ei pakkunud ja kas need inimesed on praegu rahul? Kas me peaksime muretsema Ameerika enda demokraatia pärast, kuivõrd selline autoritaarne suund painutab Ameerikas endas mingeid reegleid?  

Jällegi ma arvan, et aitab ajaloolisse perspektiivi vaatamine. Selliseid mullistusi on Ameerikas päris palju olnud selles veerandtuhande aastase vabariigi sünniloos, kus presidendid on katsunud demokraatia ja õigusriigi piire, on selle ka ületanud, mõned päris räigelt ja sellele on alati järgnenud väga tugev vastureaktsioon.

Kas ja kuidas seekord läheb, on täna veel vara öelda. Mida me objektiivselt näeme on arvamusuuringud, Trump on ääretult ebapopulaarne taas kord. Muidugi, seda me oleme ka enne näinud, aga ta on täna ebapopulaarsem kui ta oli oma esimesel ametiajal. Need valimised, mis on olnud viimase aasta jooksul, on peaaegu kõik vabariiklaste vaates metsa läinud. Ka väga turvalistes valimisringkondades, kus on erivalimisi pidanud läbi viidama, sellepärast, et ametisolev kongresmen või senaator on ametist loobunud või tagasi astunud, on vabariiklaste võit olnud palju väiksem eeldatust. Nendes valimisringkondades, mis on olnud väga tasavägised, on nad demokraatidele kaotanud.

Pigem on täna Ameerika poliitikavaatlejate ootused sellele seatud, et järgmise aasta sügisel, kui toimuvad vahevalimised ja valitakse ringi kogu Esindajatekoda ja kolmandik Senatist, siis on väga-väga suur tõenäosus, et vabariiklased saavad tappa. See on muidugi traditsiooniline, et president kaotab esimesed vahevalimised, sest see on reaktsioon sellele, et suurtest lubadustest paljud ei täitunud.

Samas midagi ta on suutnud teha. Tema valijate jaoks number üks ja kaks ja kolm teema oli ilmselt immigratsioon, seotuna elukalliduse tõusuga, mida ta nüüd eitab, et see probleem on. Täna ei ole enam (Trumpi väitel – toim.) elukalliduse probleemi, see on väljamõeldis. Aga siis kui ta kampaaniat tegi, siis see oli (Trumpi sõnul – toim.) väga tähtis probleem, inflatsioon ja mida kõike Biden on teinud, et hinnatõusu kasvatada.

Aga immigratsioon on selgelt teema, millega see administratsioon on tegelenud, on tegelenud palju jõulisemalt ja mingis mõttes ka efektiivsemalt. Jällegi – Euroopas unustatakse ära, kui suur see probleem Ameerikas oli. Lõunapiiri ebaseaduslikke ületusi Ameerika Ühendriikides on viimastel aastatel olnud kümme korda rohkem aastas kui Euroopa lõunapiiril! Kümme korda rohkem, kuigi Ameerikas elab 200 miljonit inimest vähem, kui on Euroopa Liidu rahvaarv!

Ebaseadusliku immigratsiooni probleem Ameerikas oli objektiivselt suur, see mõjutas inimeste arvamust, nad sidusid selle majandusliku käekäigu ja kuritegevuse küsimusega ja see, kuidas Trump on sellega tegelenud, on paljude vaadates kindlasti tulemuslik. Samas päris selgelt on ta ka üle pingutanud, ta on oma mandaati üle tõlgendanud – sõjaväe kasutamine linnades ajab inimesi tegelikult närvi, sealhulgas Ameerika eeslinnades, kus on eelkõige vabariiklased ja jalkaemmed ehk jõukate perekondade pereemad, kes on muidu vabariiklaste tuumikvalija ja kes on kindlasti hirmul ja mõtlevad, milleni selline poliitika viib.

Ja esialgu tundub, et Ameerika valijal on plaanis teda karistada selle eest.

Lõike Kaju intervjuust on kasutatud pühapäeva õhtul kell 18.45 algavas ETV saates “2025 Aktuaalses kaameras”.