Mööduv aasta vast jääb meile kõigile meelde kui vastasseisude aasta. Siiski pole sugugi halb, et me maa- ja rannarahvana taas oma mere, metsa ja eraomandi kaitse eest seisame. On sümboolne, et Liivi lahe naabruses, kus kalurid just võitlevad oma ala ellujäämise eest, seisab oma metsa säilimise eest Kikepera kogukond. Need on tugevad signaalid riigile ja konkreetselt kliimaministeeriumile, kirjutab Esta Tamm.
2025. aastal teravnenud mured ei ole ammu enam üksikute rannakalurite või metsakasvatajate kurb kogemus, vaid tervete piirkondade ökosüsteemide ja majanduse küsimus.
Kalurite esindaja toon vaid kuivad faktid: 2025. aastal korraldatud kormoraniloendus osutas kümneprotsendilisele populatsiooni kasvule, jõudes tänavu rekordilise 47 670 pesitseva paarini. Võrdluseks: teadlaste ja asutuste vahelisel arutelul on kokku lepitud, et Eesti keskkonnataluvus võiks olla ligikaudu 10 000 paari. See ei ole emotsioonipõhine ettepanek, vaid süntees teaduslikest hinnangutest, ranniku elurikkusest ja kalavarude kandevõimest. Kuid meie toiduvaru ja ilusat mererannikut kaitsvad otsused ikka ei tule.
Läbiproovitud lahendused enam ei toimi, teisi ei lubata
Mere ja ranna loodusele hävitavalt mõjutavate kormoranide populatsiooni kasvu pidurdamiseks kasutavad kalurid munade õlitamist. See on ajamahukas, logistiliselt keeruline, kuid ainuke lubatud viis pidurdada populatsioonikasvu. On raske ette kujutada, mis oleks juhtunud, kui kalurid poleks võidelnud ka selle viimase lahenduse lubamise eest.
“Tõhus lahendus on näiteks jahimeeste kormoranide küttimisaja laiendamine, kuid nagu teame, ka jahimeeste õigusi piiratakse.”
Võimalusi on veel, kuid põrkume kliimaministeeriumi ja selle valitsemisala otsustamatusega. Tõhus lahendus on näiteks jahimeeste kormoranide küttimisaja laiendamine, kuid nagu teame, ka jahimeeste õigusi piiratakse ja nad ei saa kaluritele appi tulla. Seni on kormorani küttimine lubatud vaid sügiseti, mis mõistetavalt ei suuda olukorda parandada puhtalt bioloogilise kella tõttu. See ei ole radikaalne ettepanek, nii toimivad paljud riigid, mis soovivad hoida tasakaalus rannikualade ökosüsteeme.
Muidugi tuleb tunnistada, et kormoran ei ole atraktiivne uluk, aga jahimehed kui omalt poolt looduse tasakaalu hoidjad saaksid kindlasti aidata olukorra lahenemisele. Mujal maailmas toimib näiteks “nokatoetus” ehk küttimistoetus, mis toetab jahimeeste aktiivsust.
Kahjud kasvavad, kliimaministeerium vaikib
Kliimaministeeriumilt on seni kõlanud vaid tühjad deklaratsioonid. Kalandus ei püsi deklaratsioonide najal ja mere ökosüsteem ei taastu tühjade lubaduste toel. Ajal, mil ministeeriumis sünnivad kallid strateegiad ja seiramisele kulutatakse sadu tuhandeid eurosid, on oodatud lihtsad otsuseid.
Kliimaministeeriumi alla kuulub ka töö Euroopa Liidu suunal, et lahendada linnudirektiivi kitsaskohad, milleks on kormorani kui jahitava staatuse saamine ja ka näiteks Eestis ainukesena püsiv täielik pesitsusrahu. Seda, et linnudirektiivi nõue ei ole Eesti jaoks kivisse raiutud ja seda saab kohandada vastavalt kohalikele huvidele, on juba näidanud Euroopa Kohtu seisukoht pesitsusrahu kohta.
Arvestades, et Läänemeri on kormoranide peamine pesitsuspiirkond ja seeläbi populatsiooni kasvu kasvulava, on kliimaministeeriumil oluline roll mitte ainult Eesti, vaid kogu piirkonna heaolul. Eesti saab hõlbustada Euroopa Liidu ülest koordineeritud tegevust ja tugevat liidrirolli. Kas me ei tahtnud olla kogu Euroopale eeskuju ja loodusele kasulike protsesside eestvedaja? Siin on meie võimalus.
Liivi lahe ja kogu Eesti kalurid ei oota imesid. Nad ootavad, et riik täidaks oma lubaduse ja otsused vastaksid päriselule. Sest nagu ka ettevõtja Jaak Nigul on kirjutanud, oleme just meie, kohalikud kogukonnad, ametnikud ja poliitikud selleks palganud. Me ei vaja mitte uusi strateegiadokumente, vaid otsustavust ja toimivaid meetmeid. Arvestades samade murede paljususe ja sama loogikaga on kliimaministeeriumil käes otsuste langetamise aeg.