USA astub samme vabaduse kaitseks – ja Saksamaa põgeneb topeltstandardite taha.
Boris Reitschuster
“Sa mõtled ikka ja jälle – kui asi puudutab topeltstandardeid, siis Saksamaal ei üllata sind enam miski. Ja siis tõestatakse sulle alati vastupidist. Nii on nüüd ka nende jõulupühade ajal.
Sa ilmselt juba tead uudist: USA on kehtestanud reisikeelu Berliini organisatsiooni HateAid tegevdirektoritele Josephine Ballonile, Anna-Lena von Hodenbergile ja kolmele teisele eurooplasele, kes on pühendunud internetitsensuurile. Ametlikult räägivad nad internetis „vihkamise vastu võitlemisest“ – justkui oleksid emotsioonid midagi ebaseaduslikku. Praktikas tundub aga nende töö pigem nii, et nad tahavad digitaalsest ruumist keelata soovimatud arvamused, mis ei sobi punarohelise ajastuga. Ja avastasid seeläbi endale ärimudeli.
Nüüd saab vaielda selle üle, kas sisenemiskeelu vahend, mille Donald Trumpi USA administratsioon kasutas, on mõistlik ja sobiv. Isiklikult arvan ma teravas vastuolus „piirideta aktivistidega“, kes on pärit sarnasest keskkonnast nagu need kaks daami, kes enam USA-sse minna ei saa, et iga riik saab otsustada, kes talle sobib, ja nagu üürileandja, lukustada välja kellegi, keda ta ei väärtusta. Saksamaal peetakse sellist vaadet kindlasti „parempoolseks“ – mina seevastu pean seda terve mõistuse tagajärjeks, mille meie punaroheline ideoloogia on paljudest välja juurinud.
On enam kui mõistetav, et ka endine Euroopa Komisjoni volinik Thierry Breton sai USA-sse sisenemiskeelu. Prantslane võitles nagu vähesed teised interneti tsensuuri eest – ja ähvardas isegi Muski suunal X Euroopas keelustada. See läks nii kaugele, et ta tundis end tsensorina isegi USA-s ja enne intervjuud Donald Trumpiga kutsus Muski üles mitte levitama valeväiteid ja järgima ELi õigust. USA-s antud intervjuus, pidage meeles.
Breton, Ballon ja von Hodenberg esindavad ELi tsensuurihullust. Ja selles ulatuses on ainult loogiline, kui nad nüüd “solidaarsuselaine” saavad. Välisminister Johann Wadephul CDU-st mõistis USA valitsuse sammu hukka, nimetades seda „vastuvõetamatuks“. Liidu justiitsminister Stefanie Hubig SPD-st toetas samuti “kannatanuid”. Bundestagi parlamendirühma aseesimees Sonja Eichwede ütles valjult: „Maailm, USA püüab võtta meetmeid „väidetava sõnavabaduse varjus“ inimeste ja organisatsioonide vastu, „kes propageerivad vihkamise õhutamiseta sotsiaalseid platvorme“.
Endine Rohelise Partei juht Omid Nouripour, kes on nüüd Bundestagi asepresidendina hästi kindlustatud, ütles, et valitsus peaks viivitamatult välja kutsuma „USA saatkonna asjuri. See puudutab Saksamaa kodanike kaitset“.
„Sissesõidukeelud on autoritaarne hirmutamiskatse ja otsene rünnak õigusriigi põhimõtete vastu Euroopas,“ kritiseeris Rohelise Partei juht Franziska Brandner valjuhäälselt portaalis „tagesschau.de“. “Igaüks, kes laimab vihkamise, ähvarduste ja digitaalse vägivalla vastast kampaaniat kui „radikaalset aktivismi“, pöörab sõnavabaduse tahtlikult pea peale.” Ja FDP liikmest Marie-Agnes Strack-Zimmermann liitus ka nende kahega. Võitlushimuline väidetav liberaal mõistis USA otsuse teravalt hukka ja väljendas solidaarsust kahe HateAidi juhiga.
Mis toob meid minu kahe lauseni algusest – topeltstandardini. Kus, palun, olid ja on kõik need, kes nüüd valjuhäälselt tsensuuride eest seisavad, kui Saksamaal on aastaid terroriseeritud erineva arvamusega inimesi, mõnikord meelevaldsete läbiotsimistega? Kui üha suurenev poliitiline kohtusüsteem kiusab teisitimõtlejaid taga karmimalt kui vägistajaid ja laste ahistajaid? Kui ajakirjanikke süüdistatakse karikatuuride tegemises ja mõistetakse vangi?
Kui nendega, nagu minu puhul, seostatakse absurdseid uurimisi absurdsetel põhjustel ja need isegi avalikustatakse läbiotsimiseks? Kui kriitiliste ajakirjanike ja poliitikute kontod blokeeritakse ja nad sõna otseses mõttes riigist välja aetakse? Kui partei liikmed isegi hotellidest ja restoranidest välja tõstetakse?
Aga see ongi uus arusaam „õigusriigist“: igaüks, kes teisi vaigistab, on vapper. Need, kes sellele vastu seisavad, ohustavad demokraatiat. Ja kui USA valitsus ei taha enam digitaalse puhastuse operatsioonide eestkõnelejaid riigis, siis on see – jah, ilma naljata – „rünnak inimõigustele“. Vähemalt nii tõlgendavad Berliini, Brüsseli ja Baden-Badeni ennast kuulutavad vooruse kaitsjad.
Tekib küsimus: kas me elame ikka veel samas maailmas?
Sest just need, kes tõrjuvad teisi nende eriarvamuste tõttu jutusaadetest, pankadest, hotellidest ja tööelust välja, kujutavad end nüüd ohvritena.
Kibe iroonia: needsamad Saksamaal tegutsejad, kes on avalikult rõõmsad, kui kriitilisi kontosid blokeeritakse väidetava „desinformatsiooni“ levitamise tõttu, on nüüd nördinud sisenemiskeelu pärast – põhjendusel, et see on „rünnak teabevabadusele“. Kurjategijad kujutavad end vabadusvõitlejatena, sest seekord näitab keegi teine neile ust. See pole lihtsalt topeltstandard. See on kõigi kontseptsioonide täielik ümberpööramine.
Eriti jultunud retoorilise käetriki leiab HateAidi enda avaldusest. Organisatsioon kirjeldab sanktsioone kohutavas saksa keeles kui „katset vaigistada inimõiguste kaitsjaid*“. Ilmselt viitab see neile endile – inimestele, kes on mänginud võtmerolli teiste vaigistamisel. Kes tervitasid niinimetatud „NetzDG-d“, kuigi see sunnib platvorme nõudmisel sisu kustutama ilma kohtuliku kontrollita. EL-i tasandil tahtsid nad tagada, et sisu kaoks tunni aja jooksul – olenemata sellest, kas see oli õigustatud või mitte. Ja avalikult rünnata ettevõtteid nagu X (endine Twitter), mis lubavad seal taas suuremat arvamuste mitmekesisust.
Kujutage ette: ühendus, mis kaitseb end valitsuse tsensuurimeetmete eest, kuulutatakse vaenlaseks. Valitsusvälist organisatsiooni, mis osaleb tsensuuris riigi poolel, ülistatakse kui „inimõiguste organisatsiooni“. Orwell pöörleb hauas.
„Welti“ artiklis tsiteeritakse isegi HateAidi, kes ütleb, et nad võitlevad „vaba võrgustiku eest ilma vihkamise ja õhutamiseta“. Kõlab hästi. Aga tõlgituna tähendab see: võrgustiku eest, kus nemad defineerivad, mis on „vihkamine“ – ja kellel on lubatud rääkida. Ja häda sellele, kellel on sõnavabadusest erinev ettekujutus. Seejärel saab temast kiiresti „vihkamise levitaja“, „oht demokraatiale“, „kurjuse agent“.
Tsiteeritakse ka HateAidi kaasasutajat Anna-Lena von Hodenbergi – ja ta paljastab tahtmatult, kui sügavalt on tema enda maailmavaade läbi imbunud camp-mõtlemisest. USA on nüüd „paremäärmuslike võrgustike“ mõju all – ja seetõttu on sihikule võetud ka nende enda organisatsioon. Justkui ainult paremäärmuslik võrgustik suudaks välja mõelda, et tsensuur on midagi problemaatilist.
Asi muutub veelgi absurdsemaks, kui organisatsioon rõhutab, et on „viimastel aastatel USA võimudega intensiivselt koostööd teinud“. Jah – see ongi täpselt probleem – vana Bideni administratsiooni ajal, mis oli sama woke ja vasakpoolne kui Berliini vabaühendused! Koos on nad loonud rahvusvahelise võimu võrgustiku, milles nad tahavad laiendada oma tõlgenduslikku suveräänsust Euroopa piiridest kaugemale – ja on nüüd üllatunud, kui teised enam kaasa ei mängi.
Nagu USA välisminister Marco Rubio selle Saksamaal kuulmata selgusega kokku võttis: „Liiga kaua on ideoloogid Euroopas juhtinud organiseeritud jõupingutusi, et sundida Ameerika platvorme karistama Ameerika seisukohti, mis neile ei sobi.“
Tõde on see, et see, mida nimetatakse „kodanikuühiskonnaks“, on pikka aega olnud osa ideoloogilisest võimukompleksist. Toidetud maksumaksjate rahaga, kaitstud poliitikute poolt, toetatud meedia poolt. Igaüks, kes sellele vastu seisab, on automaatselt „parempoolne“, „radikaalne“ või „ohustav demokraatiale“ nende inimeste jaoks. Mõistet „vihkamine“ kasutatakse üldise poliitilise tööriistana valesti – nii ebamääraselt kui tõhusalt. Sest kes tahaks olla „vihkamise“ poolt?
Kuid need aktivistid ei hooli tegelikest vihkamise ohvritest. Need pakuvad huvi ainult siis, kui nad sobivad nende endi maailmavaatega. Sihipärane vihaõhutamine teisitimõtlemise, vaktsineerimata inimeste ja konservatiivide vastu – kõik see oli ja on täiesti okei. Lugege vaid nende väidetavate „demokraatia kaitsjate“ kommentaare, kui jutt tuleb Sahra Wagenknechtist või Alice Weidelist. Seal on alatust täis – aga keegi ei hüüa „vihkamiskõnest“.
Seepärast on see pahameel praegu nii paljastav. Skandaalne pole mitte USA meede, vaid selle mõjutatute groteskne enesekuvand.
Sest just see ongi kõige hullem oht: kui võim maskeerib end moraaliga. Kui need, kes teisi vaigistavad, kujutavad end vabaduse kaitsjatena. Ja kui kõik need, kes seda ikka veel tunnistavad, tembeldatakse vaenlasteks.
Tsensuur kannab tänapäeval Euroopas silti „inimväärikus“. See räägib demokraatia nimel – ja käitub nagu iseenda hauakaevaja.
Igaüks, kes seda enam ei näe, on pime. Igaüks, kes seda näeb ja vaikib, on kaasosaline.
Ja võib-olla just seetõttu on selliste sisenemiskeeldude väline mõju vajalik: mitte karistusena, vaid peeglina. Peeglina, mida meil juba selles riigis aastaid ei ole.
Allikas: reitschuster.de