Eesti teaduste akadeemia teaduse ja kõrghariduse komisjon soovitab asendada senise killustatud rahastamissüsteemi integreeritud plokkrahastusega, et vähendada bürokraatiat ja suurendada ülikoolide kindlustunnet. Ilma lisarahata ähvardab võib reform muutuda nullsummamänguks, kus ühe ülikooli võit tähendab teise kaotust.
Haridus- ja teadusministeerium on algatanud plaani muuta Eesti kõrghariduse ja teaduse rahastamist, liikudes projektipõhiselt süsteemilt püsivama plokkrahastuse poole. Ministeeriumi asekantsleri Renno Veinthali sõnul on praegune rahastus on liigselt killustatud erinevate instrumentide vahel, mis piirab riigi strateegilist suunamisvõimet ja tekitab ülikoolidele suure halduskoormuse.
Kavandatava mudeli kohaselt ühendataks õppe-, teadus- ja strateegiline rahastus ühtseks institutsionaalseks toetuseks. Eesmärk on luua stabiilsem süsteem, kus teadlaste töö ei sõltuks sedavõrd palju juhuslikest projektitoetustest. Veinthali sõnul mõjutab rahastuse katkemine praegu otseselt teadlaste töötingimusi ja takistab pikaajaliste plaanide elluviimist.
Teaduste akadeemia soovitused
Teaduste akadeemia komisjon analüüsis ministeeriumi plaane ja sõnastas riskide maandamiseks kaheksa põhimõttelist soovitust. Esmalt soovitab komisjon liikuda killustatud süsteemilt integreeritud plokkrahastuse suunas, mis ühendaks õppe-, teadus- ja strateegilise rahastuse, võimaldades parandada strateegilist juhtimist ning tugevdada õppe ja teaduse sisulist seotust.
Siiski rõhutas see teise soovitusena kriitiliselt, et uue mudeli rakendamine ei tohi piirduda olemasolevate vahendite ümberjaotamisega, vaid sellega peab kaasnema reaalne lisaraha. Ilma täiendava rahastuseta süvendab reform asutustevahelist konkurentsi, kus ühe ülikooli võit tähendab teise kaotust. Seetõttu ei pruugi olla riigi seatud strateegilised eesmärgid saavutatavad.
Kolmanda olulise punktina tõi komisjon välja vajaduse kujundada rahastamissüsteem vähemalt kümneaastase vaatega, sest sagedased ja halvasti ettevalmistatud muudatused tekitavad ebakindlust. Neljandaks peab süsteem suurendama ülikoolide otsustusvabadust sisemiste prioriteetide seadmisel ning vähendama aruandluse mahtu. Riiklik mudel peaks looma vaid raami, mille sees saavad ülikoolid kasutada lihtsamaid ja stabiilsemaid jaotusmehhanisme.
Viiendaks soovitavad akadeemikud vältida ülemäärast rõhku kvantitatiivsetele näitajatele, nagu kraadide omandamise kiirusele ja publikatsioonide arvule. Arvestada tuleb ka distsiplinaarsete eripäradega, et humanitaar- ja sotsiaalteadused ning looverialad ei satuks ebasoodsasse olukorda.
Kuuenda soovitusena rõhutati vajadust vähendada projektipõhisest rahastamisest tulenevat ebastabiilsust ja suurendada püsirahastuse rolli. See on eelduseks karjäärikindlusele, akadeemilisele järjepidevusele ja pikaajaliste teaduslike ambitsioonide kujunemisele.
Eraldi tähelepanu juhtis komisjon ülikoolide täidetavatele riiklikele ülesannetele. Ülikoolid haldavad sageli teadusraamatukogusid, muuseume ja rahvuslikult olulisi andmekogusid. Komisjoni hinnangul pole sellised funktsioonid standardsete tulemusnäitajatega mõõdetavad ja vajavad eraldi sihtotstarbelist rahastust.
Komisjon soovitab seetõttu reformiga mitte kiirustada ja võtta aega sisulisteks aruteludeks. Ettevalmistamiseks tuleb võtta piisavalt aega ja kaasata süsteemselt kõiki osapooli, sealhulgas ülikoole, teadusasutusi ja üliõpilasi, et ennetada soovimatuid kõrvalmõjusid ja maandada rakendusriske. Praeguste plaanide kohaselt soovib ministeerium liikuda eelnõuga riigikogusse aga juba uue aasta algupoolel.
Soome hoiatav eeskuju
Reformi aruteludes on olulisel kohal olnud ka naaberriikide kogemus. Helsingi Ülikooli kantsler Kaarle Hämeri tutvustas komisjonile Soome mudelit, kus rahastus sõltub suuresti mõõdetavatest tulemustest, nagu kaitstud kraadide ja avaldatud teaduspublikatsioonide arvust.
Kuigi Soome süsteem on kasvatanud tõhusust, on sellel varjuküljed. Hämeri tõdes, et kuna kogurahastus on fikseeritud, toimib mudel nullsummamänguna: ühe ülikooli edu tähendab teiste suhtelist kaotust. Samuti on ilmnenud, et mudel on vastuvõtlik poliitilistele mõjudele strateegilise rahastuse kaudu, mida valitsus võib suunata regionaalsete või poliitiliste kaalutluste alusel.
Komisjoni hinnangul on oluline õppida naabrite kogemusest ning vältida olukorda, kus liigne tulemuspõhisus hakkab piirama ülikoolide autonoomiat või seab ohtu teatud teadusvaldkondade jätkusuutlikkuse.
Teaduste akadeemia teaduse ja kõrghariduse komisjoni kuuluvad lisaks akadeemia liikmetele ka esindajad valdkonnaga seotud asutustest ja organisatsioonidest. Teiste seas on esindatud haridus- ja teadusministeerium, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, riigikogu kultuurikomisjon, rektorite nõukogu ja Eesti teadusagentuur. Lisaks on liikmeskonnas esindajad Eesti Noorte Teaduste Akadeemiast ja erasektorist.