Eelmise aasta lõpus koostasin kunsti- ja laiemalt kultuuriaasta kokkuvõttena olulisemate pealisülesannete loetelu koos lootusrikka tulevikuvaatega. Nüüd, aasta hiljem, on põhjust vaadata tagasi ning hinnata, millised neist ootustest on täitunud ja millised jäänud poliitilise tahte puudumise tõttu saavutamata. 2025. aasta kultuuripoliitiline bilanss on vastuoluline: üks oluline samm edasi on tehtud, kuid tervikpilt näitab jätkuvat süsteemset mahajäämust vabakutseliste loovisikute tegelikest vajadustest.
Loometöötasu – oluline, kuid poolele teele jäänud läbimurre
Aastal 2024 sai positiivse arenguna loovisikute toimetulekus esile tuua “Kultuurkapitali seaduse” muudatuse, millega anti kultuurkapitalile õigus lisaks senistele projekti-, tegevus-, elutöö- ja teistele toetustele maksta ka loometöötasu. Esialgse kokkuvõttena saab juba praegu kultuurkapitali tagasisidest lähtuvalt öelda, et stipendiumidele ja loometoetustele lisandunud loometöötasude kehtestamine, millega kaasnevad lühiajalised sotsiaalsed tagatised, nagu ravikindlustus, töötuskindlustus, maksed pensionisammastesse, on olnud vajalik ja oluline kultuuripoliitiline otsus. See ei olnud pelgalt tehniline muudatus, vaid sisuline väärtushinnang: loovisiku igapäevane tegevus on nüüd riigi tasandil defineeritud tööna, mitte harrastusliku eneseteostusena.
Kultuurkapitali tagasiside põhjal on loometöötasu osutunud väga oodatuks: 2024. aasta kolmest seaduse muutmisele järgnevast jaotusest maksti loometöötasu 254 loojale ja kultuurkapitali vahendite vähesusest tingituna vaid 33 protsendi ulatuses soovitud mahust. Erinevalt stipendiumist kaasnevad loometöötasuga sotsiaalsed garantiid: ravikindlustus, töötuskindlustus ning maksed pensionisammastesse. Eestis, kus hinnanguliselt valdav enamus professionaalsetest loovisikutest töötab vabakutselisena ja ebaregulaarsete sissetulekutega, on see põhimõtteline nihe õigluse ja töösuhete korrastatuse suunas.
Statistikaameti andmetega võrreldes jääb loovisikute mediaansissetulek märgatavalt alla Eesti keskmise palga ja suur osa kultuuritöötajaid liigub periooditi kindlustuskaitse ning täieliku kaitsetuse vahel. Kultuuritöötajate miinimumpalga tase on küll ajas kasvanud, kuid ei pruugi peegeldada tegelikku sissetulekute hajuvust – paljud vabakutselised või projektipõhised loovisikud ei saa seda summat igakuiselt ega ka mitme kuu kogutasuna. Lisaks ei kajasta need palgad töötundide mahtu ega töö ebaregulaarset iseloomu, mis on kultuurivaldkonnas tavapärased.
Üks suurimaid pettumusi lõppeval aastal on olnud see, et kultuurkapitali seadusemuudatusele ei ole järgnenud loogilist ja lubatud sammu sotsiaalmaksu arvestuse muutmisel. Lootus pikendada sotsiaalmaksu summeerimise perioodi praeguselt kuupõhiselt arvestuselt aastapõhiseks ei ole teoks saanud. Praegune süsteem karistab ebaregulaarsete sissetulekutega inimesi: kui ühel kuul teenitakse piisavalt ja teisel mitte, katkeb ravikindlustus, sõltumata aasta kogutulust. Aastapõhine arvestus ei oleks erandlik privileeg, vaid vastaks tegelikule töökorraldusele ja looks võrdsed võimalused füüsilisest isikust ettevõtjatega. Oodatav muutus on taas takerdunud mõju- ja kasumlikkuse analüüsidesse. Tasub loota, et valmivad analüüsid näitavad positiivset mõju eelarvevahendite laekumises ja toovad leevendust kannatlikult ootajatele, keda loodetav arvestuspõhine muudatus puudutab.
Uuest aastast muutuvad vabatahtliku ravikindlustuse lepingu sõlmimise tingimused senisest paindlikumaks. Kindlustusega saavad liituda ka need, kel varasem sotsiaalmaksu tasumine puudub. See on õige samm, kuid vabakutseliste loovisikute ravikindlustuse puudumist see ei lahenda. Lihtsustatud ligipääs on igati tervitatav, kuid hajusate ja madalate sissetulekutega jääb kohustusliku sotsiaalmaksu miinimumlävend, mis 2026. aastal tõuseb 292,38 eurole kuus, siiski jätkuvalt liiga kõrgeks. Ravikindlustus ja ka teised sotsiaalsed garantiid ei peaks olema luksuskaup ega pereliikmete toel ostetav teenus, vaid töö eest tasu saamise loomulik osa. Vabakutselisi loojaid aitaks oluliselt enam sissetulekupõhine sotsiaalmaks. Senine rahvusvaheline praktika näitab, et töötasust lähtuvad paindlikumad mudelid suurendavad pikemas vaates nii maksulaekumisi kui ka inimeste turvatunnet.
Vabakutselise töö, kultuuritöötaja miinimumtasu ja pension
Siiski ei lahenda loometöötasu kasutuselevõtt kogu loovisikute tööga seotud probleemipundart. Tähelepanu ja kiireid otsuseid vajavad jätkuvalt nii vabakutseliste pensionisüsteem kui ka nüüdseks juba aastaid ettevalmistatud “Loovisikute ja loomeliitude seaduse” uuendamise protsess.
Kultuuritöötaja riiklik miinimumpalk tõuseb 2026. aastal 7,5 protsendi ehk 120 euro võrra – 1600 eurolt 1720 euroni, ent palgatõus ei jõua kõikide kõrgharidusega kultuuritöötajateni. Kuigi kultuuritöötaja palk ja sellega seotud muudatused puudutavad vaid väikest osa kultuuriväljal töötavatest loojatest, on miinimumpalga nõue ja arvestuslik määr oluliseks toetuspunktiks vajaduste arvutamisel. Tuleb loota, et kunagi saabub aeg, mil saame miinimumtaseme asemel võtta eelarveliste vajaduste arvutamisel aluseks keskmise tasu – olgu töö eest tasu saajaks kultuuritöötaja, õpetaja, päästja või politseinik.
Vältimatult vajalik on lakkamatu selgitustöö, et vabakutselisus ja ka erinevad tööampsud ning projektipõhine töö on üha laiemalt kasutatavad töövormid, millega töösuhteid käsitlev seadusandlus veel kuidagi ühte jalga ei astu. Kehtiv seadusandlus eeldab stabiilset töölepingut, regulaarset kuupalka ja ühe tööandja mudelit, kuid kultuurivaldkonnas domineerib projektipõhisus. Tulemuseks on olukord, kus inimesed töötavad täiskoormusega, kuid jäävad samal ajal ilma elementaarsetest sotsiaalsetest garantiidest või peavad neid ostma ebamõistlikult kallilt. Muidugi on olemas ka ettevõtjastaatuse võimalus, mis ühelt poolt küll lihtsustab töösuhteid, kuid jätab töövõtja ilma kollektiivlepinguga kaasnevatest garantiidest.
Teatrite rahastus ja hasartmängumaks
Teatrite rahastamisega seotud (sari)kriis näitab taas, et praegune mudel ei tööta. Projektipõhisus, rahastuse lühinägelik kasinus ja poliitilise tahte ettearvamatus põhjustavad ebakindlust, mis kandub edasi nii teatrivaldkonnas töötajatele kui ka publikule. Kuna teatrite rahastusmudelist lähtuvat on juba piisavalt käsitletud, tuleks vaadata lootusrikka pilguga alanud muutmisprotsessi suunas. Üht suuremahulist kriisi ei tohi lasta raisku minna ja tingimused parema homse loomiseks on juba osaliselt täidetud: on poliitiline tahe muutusteks, kaasatud on kompetentne valdkonnapõhine töögrupp ja on tehtud ka hulgaliselt vigu, millest õppida.
Lõppev aasta näitas, et vajadusel on poliitilise tahte jõul võimalik muutuseid ka suhteliselt kiirelt juhtida. Ühe erakonna kitsad huvid võivad luua kiirkorras lahendusi: ühe parlamendierakonna algatatud “Hasartmänguseaduse” muudatus näeb ette maksumäära langetamist, et meelitada siia rohkem hasartmänguettevõtteid ning suunata saadud tulu spordi- ja kultuuriobjektide rajamisse. Kas selline kiirmenetluse teel saavutatud muutus ka tegelikult kultuurivaldkonda lisavahendeid toob, saab kokkuvõtlikult ehk öelda järgmisel aastal samal ajal. Kultuur ei vaja loodetavaid juhuslikke rahasüste, vaid läbimõeldud ja prognoositavat rahastust.
Küll aga võimaldasid seaduse kiirkorras muutmine ja ka sellele eelnenud kultuuritöötajate miinimumtasude ebapiisav tõus ja hilisem teatrite rahastusel põhinevad arutelud poliitikutel naasta juba aastaid kasutusel oleva pareerimisretoorika juurde. Niipea, kui on põhjust rääkida kultuurieelarve kesisusest, kiputakse mantrana kordama Eesti väga suurest panusest kultuuri võrreldes teiste Euroopa riikidega. Ilma sisulise võrdluseta on see väide aga eksitav. Euroopa riikide kultuurieelarved sisaldavad väga erinevaid komponente – mõnes riigis on arvestuses ka avalik ringhääling, teistes mitte; mõnes kuuluvad sinna sotsiaalsed garantiid, mõnes ainult institutsioonid. Tuleb loobuda loosunglikkusest: protsent ilma sisuta ei peegelda tegelikku olukorda ega anna ka adekvaatseid võrdlusaluseid.
Nukker stabiilsus
Kultuurivaldkonnas on muidugi ka külgi, mille puhul teatav stabiilsus on siiski juba tekkinud: stabiilselt väheneb kultuurieelarve maht suhtena riigieelarvesse. Stabiilselt suurenevad aga loovisikute madalatest ja hajusatest sissetulekutest tulenevad toimetulekuraskused, omandatud erialal töötamisest loobumine ja kurnatusest tingitud läbipõlemine.
Taas kord tuleb loota lähenevate valimiste ajaaknale, mil otsustavat jõuõlga omavate erakondade poolt kitsaskohtadele tavapärasest enam tähelepanu pööratakse. Küsimus ei ole luksuses ega erandites, vaid selles, kas riik suudab tagada, et kõik kultuuri loojad saavad töötada inimväärsetes tingimustes.
Kultuur ei püsi ainult lootuste najal. Kultuur vajab otsuseid.