Igapäevaselt mälestiste ja ajalooliste hoonete projektidele spetsialiseerunud ehitusinsener Maari Idnurm imestab siiani, miks inseneriamet polnud haridustee alguses tema esmaste valikute seas, kuigi tagantjärgi tundub selle tee valimine igati loogiline ja isegi ainuvõimalik.
Miks otsustasite minna TalTechi õppima ja kuidas toimus erialavalik?
See ei olnud teadlik valik. Noorena ei osanud ma arvata ega valida. Ehitusinseneri elukutse oli üks viimastest, mille valimist ma oleks tõenäoliseks pidanud. Nõukogude ajal oli levinud suhtumine, et naised ei peaks tehnikaharidust omandama.
Telli uudiskiri ja saadame sulle kord nädalas ülevaate Ehituslehe olulisematest lugudest.
“Ehitusinseneri elukutse oli üks viimastest, mille valimist ma oleks tõenäoliseks pidanud.”
Tegelikult tahtsin astuda Kunstiakadeemiasse, et õppida pigem sisearhitektuuri või mõnda pehmemat eriala, aga ma ei saanud kohe sisse. Otsustasin, et tahan ikkagi midagi õppida ja astusin Tehnikaülikooli õhtusesse osakonda. Olin seal kuu aega, siis astusin edasi vee ja kanalisatsiooni erialale. Peale esimest semestrit lõpetasin kõik ained viitega ja kuna oli vabanenud kohti tsiviilehituse erialal, tõstsin dokumendid sinna ümber. Mul oli eesmärk, et kui olen juba Tehnikaülikooli astunud, tahan vähemalt midagi hoonetega seotut õppida.
Kuidas koolis läks?
Tagantjärgi mõeldes ei tea, miks arvasin, et ma ei sobi insenerierialadele. Olin lõpetanud Gustav Adolfi Gümnaasiumi matemaatika ja füüsika eriklassi. Tehnikaülikoolis sain üllatusega aru, et olen teistest matemaatikas ja füüsikas peajagu üle. Alguses läks mul väga hästi ja mulle meeldis tohutult õppida, sest eriala kõnetas mind väga.
Mingil hetkel sündisid mul järjest kaks last ja läksin mehele. Kooliaeg läks pikemaks, sest käisin laste kõrvalt veel tööl ja õppisin. Hinded kannatasid natuke, aga sain hakkama.
Millised olid kõige meeldejäävamad kursused ja õppejõud?
Eredalt on meelde jäänud Arno Kass, kes andis matemaatikat ja statistikat. Eksameid vastu võttes auditooriumi ees istudes luges ta ajalehte, kuhu oli silmade kohale lõiganud augud, et piiluda, kui palju üliõpilased maha kirjutavad või spikerdavad.
Õppejõududest olid suured eeskujud Kalju Loorits teraskonstruktsioonide osas — ta selgitas kõik nii põhjalikult läbi. Samuti Vello Otsmaa ja Karl Õiger. Need on põhiõppejõud, kes on mulle eeskujuks jäänud ja kellele ma alati viitan.
Huvitav, et mainisite spikerdamist…
Tollal oli spikerdamine tavapärane. Mina õppisingi läbi spikrite kirjutamise. Mul on hea visuaalne mälu ja tegin alati kõikideks kontrolltöödeks ja eksamiteks spikrid. Pidin kõik valemid ja asjad läbi kirjutama, siis jäid meelde.
“Tollal oli spikerdamine tavapärane. Mina õppisingi läbi spikrite kirjutamise.”
Ükskord dünaamika eksamil — seda ainet andis Tõnu Peipman — istusin esimeses pingis ja spikrid olid pandud kalkulaatori kaante vahele. Eksami ajal küsis Peipman, kas ta võiks minu kalkulaatorit laenata. Läksin näost punaseks ja ütlesin, et ei või. Terve auditoorium hakkas naerma, aga Peipman ütles “ahah” ja võttis kalkulaatori hoopis tagumisest pingist.
Kas oli midagi, mida oleksite soovinud koolis rohkem õppida?
Päris alguses, kui noorena alustasin tööd, ei suutnud teooriat ja praktikat omavahel kokku panna. Eriti keeruline oli aru saada, kuidas teoreetilised skeemid — liigendid, jätkuvad talad — reaalselt objektidel välja näevad. See oli alguses väga keeruline.
Kas teil jäi õpingute kõrvalt aega ka muuks tudengieluks?
Ei jäänud eriti aega, sest olid lapsed. Praktiliselt võib öelda, et ei olnud sellist tudengielu. Kuigi päris alguses, kui ülikooli astusin, lõin mingit aega kaasa tudengite aukohtus ja tegelesin aktiivselt erinevate projektidega.
Kuidas TalTechist saadud haridus tööeluga haakus?
See andis alusbaasi ja alusteadmised. Ise olen palju juurde õppinud — läksin hiljem veel Kunstiakadeemiasse muinsuskaitset õppima. Tänaseks olen spetsialiseerunud mälestistele ja ajaloolistele hoonetele. See spetsialiseerumine toimus pärast Tehnikaülikooli, sest sattusin firmasse, kus põhirõhk oli ajaloolistel hoonetel ja audititel.
“Tehnikaharidus annab hea stardipositsiooni — pärast reaalainete süvaõpet tulevad ka humanitaarained väga lihtsalt.”
Tehnikaülikool annab väga hea baasi igale elualale. Paljud meie kursuselt ei ole jäänud inseneriks, vaid läinud erinevatele aladel tööle. Tehnikaharidus annab hea stardipositsiooni — pärast reaalainete süvaõpet tulevad ka humanitaarained väga lihtsalt.
Millised on olnud teie senise tööalase karjääri suurimad ettevõtmised?
Esimene suur projekt oli TÜ Narva kolledž. See on uus hoone, aga ehitatud ka varemetele. See oli esimene väga suur ja mahukas töö noorele insenerile. Tegin seda hingega — tööalane raskus tuli välja ka öötundidest. Umbes kolm korda kukkusin füüsiliselt kokku. Pärast hakkasin paremini oma piire tundma.
Lutheri ärimaja läks juba kergemalt. Tänapäeval ma enam öösel tööd ei tee, proovin isegi nädalavahetustel mitte teha. Suuremad objektid on veel olnud Paks Margareeta ja viimane suur projekt Linnateater.
Tallinna Linnateater.Foto: Kaupo Kalda
Rääkige lähemalt Linnateatrist. Mis olid selle projekti juures suurimad väljakutsed?
Seitse aastat läks projekteerimisele. Tegelikult alustasin juba 2010. aastal erinevate töödega, enne kui viimane arhitektuurikonkurss võideti ja anti raha ümberehituseks. Tegelesin Linnateatri kvartali ajalooliste hoonetega — sisehoovi ümber oli kokku 16 erinevat hoonet.
Väljakutsed olid need, et ehitustööde ajal tuli palju üllatusi ja nendele tuli kiirelt reageerida, et tööd ei seisaks. Kõik hooned olid erinevad. Näiteks leiti olemasolevate hoonete alla keldreid rajades kaevetöid tehes 15. sajandist kaev. Väärtuslik ajalooline rajatis paiknes aga hilisema paekivist laotud kandeseina all ja täitus kohe ka veega.
Olemasolev hooneosa tuli toestada ja lahendada probleem, kuidas planeeritavas dekoratsioonilaos liigniiskust vähendada. Paljud küsivad, kas maa alla minek oli väljakutse, aga kuna hooned on liivakivil, siis see ei tekitanud probleeme. Olemasolevate hoonete alla tuli vundamendid rajada ja keldreid ehitada, aga see polnud nii suur väljakutse.
Tallinna Linnateater.Foto: Kaupo Kalda
Mida peaks täna TalTechis tudengitele kindlasti õpetama?
Ikka põhialusaineid – tugevusõpetus, ehitusmehaanika. Need alustalad, millele kogu ehitusinseneri haridus tugineb, peavad olema tugevad. Mina õppisin alguses Nõukogude Liidu normide järgi, siis tulid standardid. Seadusandlus muutub kogu aeg, aga peab olema alusbaas, mille põhjal sa aru saad, kuidas ja mis põhimõtetel valemid moodustuvad.
“Noortel on puudus sellest, et nad ei tea, kuidas on varasemalt hooned ehitatud — hoonete ehituslugu võiks rohkem tähelepanu saada.”
Tänapäeval on tähtsaks teemaks hoonete ja ehitusmaterjalide taaskasutus. Noortel on puudus sellest, et nad ei tea, kuidas on varasemalt hooned ehitatud — hoonete ehituslugu võiks rohkem tähelepanu saada.
Kas hoiate ülikooli ja kursusekaaslastega sidet?
Kaks kursusevenda töötavad minu firmas, nii et igapäevaselt kohtume. Teiste kursusekaaslastega kohtume erineva sagedusega. Traditsiooniks on saanud Tehnikaülikooli Linnakupidu igal sügisel — kui muidu ei kohtu, siis seal ikka kohtume.
Kuulsin, et teie perekonnas on veel TalTechga seotud inimesi?
Minu vanaisa Endel Kipper oli ehitusinsener ja töötas Tehnikaülikoolis aastatel 1938-1984. Lõpupoole andis ta matemaatikat ja ehitusmajandust.
Abielu kaudu olen seotud tuntud sillainseneridega — Juhan Idnurm on praegu TalTechi professor ja tema isa Siim Idnurm on samuti tuntud sillainsener. Minu õde on üle-eestiliselt tuntud arhitekt Siiri Vallner.
Milline võiks olla TalTechi roll Eesti ehitusvaldkonnas tulevikus?
TalTechil on põhiroll ja mingit muud alternatiivi Eestis hetkel ei ole ega tule ka tulevikus. Ei kujuta ette, et Eestis ei antaks ehitusalast kõrgharidust. Kõik ülejäänud rakenduskõrgkoolid või muud koolid saavad seda ainult toetada.
Mul on hea meel, et TalTech on suunanäitaja — olgu selleks valdkonnaks ehitusmaterjalide taaskasutamine või energiatõhusus. Ta näitab ühiskonnale suuna kätte.