28. detsembril 2025 suri 91-aastasena Prantsuse näitleja, laulja ja ühiskonnategelane Brigitte Bardot. Teate tema surmast edastas tema asutatud Brigitte Bardot’ Fond. Bardot oli 1950.–1960. aastatel üks maailma tuntumaid filminäitlejaid, kuid tema avalik pärand ei piirdu kinokunstiga: pärast näitlejakarjääri lõppu pühendus ta aastakümneteks loomakaitsele ning kujunes üheks Prantsusmaa tuntumaks sisserände- ja islamikriitikuks.
Brigitte Anne-Marie Bardot sündis 28. septembril 1934 Pariisis jõukas ja konservatiivses katoliiklikus peres. Noorpõlves õppis ta balletti ning alustas 15-aastaselt modellina, ilmudes muu hulgas ajakirja Elle kaanele. Just sealt märkas teda stsenarist ja lavastaja Roger Vadim, kellest sai nii tema abikaasa kui ka karjääri kujundaja.
Rahvusvahelise läbimurde tõi Bardot’le 1956. aastal peaosa filmis „Ja Jumal lõi naise“, mis kujutas tollase aja kohta erakordselt julgelt naiselikku vabadust ja sensuaalsust. Filmist sai rahvusvaheline menuk ning Bardot’st globaalse mõõtkavaga ikoon. Järgnevatel aastatel mängis ta kümnetes prantsuse ja rahvusvahelistes filmides, sealhulgas „Tõde“ (1960), „Põlgus“ (1963) ning „Viva Maria!“. 1960. aastatel valiti Bardot ka Prantsuse rahvussümboli Marianne’i modelliks, sümboliseerimaks moodsat ja iseseisvat naist.
1973. aastal otsustas Bardot näitlemisest täielikult loobuda, põhjendades seda sooviga „lahkuda väärikalt“. Selle otsusega algas tema elu teine, ühiskondlikult mõjukas peatükk. Sealtpeale sai Bardot’st kompromissitu aktivist, kes ei hoidnud oma seisukohti tagasi ka siis, kui need tõid kaasa avaliku hukkamõistu.
Loomakaitse kui elutöö
Pärast filmikarjääri lõppu pühendas Brigitte Bardot end peaaegu täielikult loomade kaitsele. 1986. aastal asutas ta Brigitte Bardot’ Fondi, mille eesmärk on loomade kaitse ja väärkohtlemise vastu võitlemine kogu maailmas. Ta osales isiklikult kampaaniates hülgepoegade küttimise, loomkatsete, vandlikaubanduse ja hobuseliha tarbimise vastu ning kritiseeris avalikult ka loomade rituaalset tapmist.
Bardot ei piirdunud sümboolse toetusega: ta rahastas oma tegevust isiklikest vahenditest, müües oksjonitel oma ehteid ja isiklikke esemeid. 1985. aastal pälvis ta loomakaitsealase tegevuse eest Prantsusmaa kõrgeima riikliku autasu – Auleegioni ordeni.
„Inimene on rahuldamatu kiskja,“ ütles Bardot 2007. aastal. „Minu varasem kuulsus ei tähenda midagi võrreldes loomaga, kes kannatab ja kellel pole häält enda kaitseks.“ Ta samastas end sageli loomadega, keda kaitses, öeldes, et mõistab tagakiusatud loomi, sest ka tema ise oli pikka aega pideva avaliku surve ja meediatähelepanu all.
Rahvuslik ja immigratsioonivastane aktivism
Aastate jooksul muutus Bardot üha kindlameelsemaks ka teistes poliitilistes ja ühiskondlikes küsimustes. Ta kritiseeris avalikult Prantsusmaa sisserändepoliitikat, islamiseerumist ning feminismi teatud vorme. Need seisukohad tõid talle kaasa mitmeid kohtuasju ning rahatrahve süüdistustega „avalikus rassiviha õhutamises“, eelkõige seoses tema vastuseisuga islami rituaalsele loomade halal-tapmisele.
Bardot’ poliitiline positsioon seostus ka tema isikliku eluga: 1992. aastal abiellus ta Bernard d’Ormale’iga, kes oli varem seotud Rahvusrinde juhi Jean-Marie Le Peniga. Bardot avaldas hiljem toetust ka Marine Le Penile ning pidas Le Peni perekonda Prantsusmaa rahvuslike huvide kaitsjateks. Rahvuskogu (RN) juht Marine Le Pen nimetas Bardot’d pärast tema surma „erakordselt prantslaslikuks naiseks“.
Tema teravad väljaütlemised tõid kaasa ka sümboolseid tagajärgi: 1997. aastal eemaldasid mitmed Prantsuse linnad Marianne’i kujud, mis olid loodud Bardot’ näo järgi, pärast tema immigratsioonivastaseid avaldusi. Samal aastal sai ta ka surmaähvardusi, kui nõudis hobuseliha müügi keelustamist.