“Iga esietendus teatris peab olema omal kombel uus ja värske, teisalt on teatrikunstis oluline, et kui midagi hästi toimib, et see vana ja hea oleks ka hoitud. Kui ma Linnateatrisse tulin, püüdsin kiiresti välja mõõta, mis on kollektiivi hingus, missugust teatrit igatsetakse, ja millised on mu enda teatrikunstilised tõekspidamised. On ka väga suur kokkusattumus, et see, milliseks linnateater oli kujunenud, on midagi, mis on ka minu tõekspidamistes väga oluline. Kõik algab näitlejast, et näitlejatel omavahel oleks hea koos mängida, mis tähendab, et oleks pigem sõpruse-põhine avatus omavahel. Ka juht oma olemuselt võiks vajalikul hetkel olla sõbra moodi olend,” ütles Linnateatri peanäitejuht Uku Uusberg.
Uusbergi sõnul lavastab lisaks temale Linnateatris veel neli lavastajat. “Meie 36-liikmelises trupis on 14 näitlejat, kes on ka lavastaja kogemuse ja vaatega. Inimesi, kellelt tuleb ideid, on meie majas väga palju. Nii et ideid pigem jääb üle, kui et on puudu. Loomulikult ka kõik külalislavastajad, kelle suunas ma vaatan. Ühel hetkel on plaanis vaadata ka filmilavastajate suunas.”
“Ma arvan, et suurte teatrite nägu on püsitrupi kvaliteet, trupi hingus, mis neil omavahel koos mängides on. Mina tunnen, et kunstiline õhustik meie teatris on väga värske,” tõdes Uusberg.
Saates käsitleti ka Uusbergi ja Eero Epneri vaidlust teemal iseenda pealt mängivad näitlejad, mille kohta Jaak Allik Ja Rein Lang Kuku raadios ütlesid, et nii kirglikku mõttevahetust näitleja ja lavastaja töö üle pole Eestis ammu nähtud.
“Mina pole seda vaidlust algatanud. Ma suhtlesin meie kirjandustoimetajaga oma lavastuse “Avamine” kavalehe jaoks. Tegime väikese intervjuu teemal, mis toimub eesti teatri valdkonnas. Selle intervjuu mõte oli mul kõige suuremal määral, et inimesed, kes seda lavastust vaatavad, saaksid ühest huumorist aru, mis seal õhus on. Kavaleht on ju lavastuse laiendus, mitte eraldiseisev kirjatükk,” selgitas Uusberg.
“Mulle tundub, et Eero ja mitmed tema kaasvõitlejad, kes on ka mulle väga sümpaatsed inimesed ja kelle vastu mul pole vähimalgi määral mitte midagi, lugesid sealt midagi palju valusamalt, kui mina sinna seda mõtlesin,” nentis Uusberg, kes enda teada ei arvustanud näitlejaid ega lavastajaid.
Uusberg tõi välja, et kui ta üldse kellegi suhtes natukene kriitiline on olnud, siis teatriuurijate suhtes, kes justkui on teinud sellise tehte, et sõnateatris polegi midagi uurida. “Et see on tolmune, halvas mõttes vana ja igav, seal ei ole saladust ega kujundit, aga sõnateatris sageli kujundlikkus on näitleja hinges ja isegi võrgustikus, mis on näitlejate vahel.”
“Püüdsin pigem klassikalist sõnateatrit kaitsta, mitte rünnata ebaklassikalist sõnateatrit. Mingil põhjusel see mõjus neile selliselt ja Eeros tuli vajadus seista selle teatri eest, millesse tema usub. Ma oleksin eelistanud, et ta oleks mulle enne kirjutanud, et kavalehe intervjuu ärgitas temas selliseid mõtteid ja me oleksime võinud teha näiteks avaliku dialoogi, millega ma oleksin väga hea meelega nõus olnud. Praegu see minu kavaleht on omal kombel nagu nurga taga, selle lavastuse küljes, mida näeb ühel õhtul vähe inimesi ja Eero artikkel, kus tal on ainult väikesed ja pisikesed, minu hinnangul kohati kontekstist välja võetud repliigid, suure kultuuriajalehe lugejaskonna ees. See on natuke ebavõrdne debatt. Teisalt on see millegi ilming, mille üle peab ikkagi tundma heameelt, et see dialoog sellisel kujul on sündinud. Oleme Eeroga ka omavahelises kirjavahetuses sel teemal, mis on vastastikku lugupidav ja sõbralik,” selgitas Uusberg.
Uusbergi sõnul näitab see kõik, et me oleme tundlikud ja tunneme, et kusagil mingisugune teine koolkond ei tunneta meid kuidagi õiglaselt. “See võib olla vastastikune, et me oleme kuidagi kohati võib-olla liiga vähe omavahel suhelnud.”
“Mulle tundub, et üks väga tugev osa eesti teatrist on see, et valdkonna tegijad, näitlejad, me ikkagi oleme vennad ja õed, me ei ole kaevikutes. Mina oma kavalehe intervjuuga ei tahtnud küll kuidagi rõhutada kaevikutes olemist,” tõdes Uusberg.
Põhjus, miks teater on eestlaste hulgas üha enam hinnas ja nii virgutav ning oluline, on kujutlusvõime energias, mis on teatrisaalis, ja et see käivitab ka vaataja kujutlusvõime energia. “Kujutlusvõime on miski, mis on nähtamatu element meis kõigis, mille kaudu me inimestena areneme ja avaneme. Kujutlusvõimega kontaktis olemine on täna palju harvem, kui see oli võib-olla vanal ajal, sest telefon on kogu aeg taskus. Teater on kujutlusvõimete kohtumispaik, kus kohtuvad näitleja ja vaataja kujutlusvõime.”
“Ma arvan, et meie teatri praktikute vahel on palju kõrgem protsent ühisosa kui erinevusi,” sõnas Uusberg.
“Kunst on huvitav, kui ta esitab küsimusi, aga ma arvan, et kunst on tervendav, kui küsimuse taga aimdub mingisugune vastus, mis ei ole sõnastunud, vaid on õhus ja siis inimene peab selle ikkagi ise tegema, et küsimuste põhjal selle vastuseni jõudma, aga vastus võiks seal ikkagi omal kombel aimduda,” ütles Uusberg.
Nelja ja poole aasta jooksul on väljakutsed Uusbergi sõnul olnud tema jaoks erandlikult suured. “Olen pidanud samal ajal korraga juhina tunnetama kollektiivi, kes oli vanas majas ja teisalt ehitama olevikuliselt kollektiivi, kes oli Salme rendipinnal ja kolmandat pidi ehitama uut maja ehk siis olen pidanud juhtima väga mitut rinnet korraga,” sõnas Uusberg. “Enda nimekiri asjadest, mis on tarvis teha, on kogu aeg olnud punase piiri peal ja olen püüdnud lihtsalt hoida seda joont, et ma ei laseks ühtegi asja lahtise leegiga põlema.”
“Ükskõik, kui raske on olnud, siis see rõõm ei ole murdunud, teatrikunst mulle väga meeldib, nii oma kunstilise poole kui ka teaduse poole pealt. Uurid midagi, mida sa lõpuni ei tea. Lood mingisugust uut vormi, see mulle lavastajana on väga inspireeriv, seal mind justkui ei löö miski pikali, see on minu ja teatrikunsti omavaheline autonoomne suhe, mis sai alguse 6. klassis ja on kestnud,” nentis Uusberg.