Kuigi Aronil ei õnnestunud lõppenud hooajal kuninglikus vormelisarjas põhisõitja kohta teenida, jääb tal selja taha erakordselt tihe aasta. Pärast hooaja lõppu, veel enne jõule, käis Aron Inglismaal simulaatoris ning saab üürikest puhkust nautida uue aasta kolmanda päevani.
“Mul oli väga keeruline ette kujutada, mida see aasta endast kujutab,” alustas Aron intervjuud Vikerraadiole. “Ma olen kogu oma elu olnud võidusõitja, mul on iga aasta olnud võidusõidukalender ja mul on olnud väga selge, mida ma teen. See aasta ei ole see absoluutselt niimoodi olnud. Ma ei olnud täiskohaga võidusõitja, ma olin reservsõitja, mis omakorda tähendas seda, et mu kalender ei olnud absoluutselt kindel ja seda muudeti pidevalt.”
“Ma tõesti ei osanud arvata, kui tihe see vormel-ühe graafik on,” tõdes Aron. “Ausalt öeldes ma ei kujutanud ette, et reservsõitjal saab nii tihe graafik olla: tegelikult ma arvan, et minu graafik oli tihedam kui võidusõitjatel. Aasta alguses oli jutuks, et ma käin raja ääres arvatavasti pooled etapid ja veedan simulaatoris võib-olla kümme pluss päeva, siis vaatamata sellele käisin ma lõpuks raja ääres põhimõtteliselt igal etapil, iga etapi vahel ma lendasin tagasi simulaatorisse, mis tähendas seda, et ma tegin lõppkokkuvõttes 500-600 tundi simulaatorit, mis on väga suur vahe võrreldes sellega, mis mulle alguses öeldi, et juhtuma hakkab.”
“Seda ma tõesti ei osanud ette aimata. Ma arvasin, et see reservsõitja aasta tuleb natukene lihtsam, et mul on rohkem aega. Aastat planeerides mõtlesin, et mis tegevusi ma endale välja mõtlen ja mida muud teha oma eluga, kui mul aega üle jääb ning kuidas seda targalt planeerida, treeningute ja muude asjadega ennast hästi soojas hoida. Aga reaalsus oli see, et mul ei olnudki aega mitte midagi muud teha, mul ei olnud isegi aega oma pereliikmetega või sõpradega olla. Tegelikult ma tegin see aasta topelttööd,” sõnas 21-aastane eestlane.
Paul Aron Autor/allikas: SCANPIX/ZUMAPRESS.com
Aron on terve elu sõitnud võidu, ent sel aastal ta võidu sõita põhimõtteliselt ei saanudki. Kui nauditav see hooaeg siis üldse oli? “Ta oli kindlasti teistmoodi. Ma käisin aasta jooksul mitu korda läbi sellist tsüklit, kus ma nautisin, mida ma tegin; siis sain aru, et ma olen ikkagi reservsõitja ja hakkasin oma peas ketrama juttu, et ma ei ole selle situatsiooniga rahul. Siis sain aru, et pean seda praegu aktsepteerima ning ainuke asi, mis mind siit edasi aitab, on see, kui ma panustan maksimumi. See tsükkel käis niimoodi ringiratast. Oli kindlasti hetki, kus ma väga nautisin seda, aga lõppkokkuvõttes ma olen võidusõitja ja ma ei tulnud vormel-ühte selleks, et teoreetiliselt öeldes arvutimängu mängida.”
“Kuigi simulaatorid on väga arenenud, siis see ei ole ikkagi päris elu,” kinnitas Aron. “Inimesed, kes sind vaatavad; pinge, adrenaliin – seda kõike simulaatoris ei ole. Fakt on see, et sa võid teha seal nii palju vigu, kui ise tahad, sest iga kord saab algusesse tagasi minna. Seal ei ole sellist pinget, sest sul ei ole ühte kvalifikatsiooniringi, mis otsustab kõik; sul ei ole möödasõiduhetki, mis otsustavad kõik, ja sul ei ole ka seda rahvast ega melu ümber. Need on kõik need asjad, mida mina väga nautisin ja asjad, mis minu arust toovad minust parima välja. Ja muidugi, kui kõik on puudu, siis ei ole see asi nii nauditav.”
“Samas mul oli väga huvitav seal simulaatoris tööd tehes aru saada, kuidas vormel-üks autos asjad käivad. Seda ma olen sel aastal väga palju õppinud. Kuna mina olen seda autot seadistanud ja järgmise aasta autot arendanud, siis ma olen läbi proovinud sisuliselt kõik asjad, mida vähegi saab vormel-ühe autol läbi proovida. Põhisõitjana sa seda tegelikult aasta jooksul ei tee. See on kindlasti tuleviku jaoks väga kasulik kogemus ja lisaks sain ma muidugi palju aega veeta inseneridega, sain vormel-1 maailma kõrvalt näha ja mingis mõttes sain sinna maailma sissejuhatuse. Kui ma peaks nüüd sõitjakoha saama, siis oskan loodetavasti teiste vigadest natuke õppida ja neid ennetada,” lisas eestlane.
Aron osales sel hooajal Sauberi võistkonna ridades juuli alguses Silverstone’i GP vabatreeningul ning lõi kuu aega hiljem kaasa ka Ungari GP-l. Oma kodumeeskonda Alpine’i esindas ta enne aasta viimast etappi Abu Dhabis ka Itaalias ja Mehhikos. “Mina küll ei tea, et lähiajal oleks juhtunud seda, et sõitja, kes ei ole täiskohaga sõitja, on juba sõitnud kahe erineva vormel-ühe autoga, kahe erineva tiimiga. Mina sain omalt poolt kogemust erinevate inimeste, erinevate meeskondade ja ka erineva autoga, mis on minu resümeele väga hea lisa,” kinnitas Aron.
Paul Aron ja Arthur Leclerc Autor/allikas: SCANPIX/ZUMAPRESS.com
Noore vormelipiloodi sõnul on viimane hooaeg teda palju kasvatanud nii sportlase kui isiksusena. “Ma ei oleks kunagi arvanud, et olen niisuguseks graafikuks, mis mul sel aastal oli, võimeline. Vaadates, kui palju ma reisisin, kui palju mul ajavahemuutusi oli ja kui palju ma pidin töötama puhtalt läbi väsimuse ja erinevate haiguste, siis ma olin väga üllatunud, et ma selle kõigega toime tulin,” tunnistas ta. “Fakt on see, et kui ma suures pildis seda aastat vaatan: ma ei olnud selles positsioonis, kus ma tahtsin olla, ma tahtsin olla põhisõitja. Ja minu visioon oma elust läks siis seda teed pidi, et kui ma olen põhisõitja, teaksin täpselt, mis etapid ma oma eluga tahaks läbida, kuidas ma ennast manageeriks, kuidas ma enda ümbruskonda manageeriks. Teadsin täpselt, mis saab, kui ma saan põhisõitjaks. Aga ma ei olnud nii hästi läbi mõelnud, mis saab siis, kui ma olen reservsõitja.”
“Üks asi, mis ma see aasta õppisin, on aktsepteerida seda, et võib-olla elus ei ole alati kõik nauditav ja vahepeal tuleb lihtsalt pingutada ja läbi suruda. Varasematel aastatel ma võidusõitu ikka väga nautisin ja ma tegin seda puhtalt sellepärast, et ma nautisin seda. See aasta ma ei saa seda päris öelda. Seal oli väga palju tööd, millest ma pidin puhtalt läbi suruma, aga samas see kindlasti arendas mind kui inimest ja õpetas mulle palju. Ma õppisin väga kiiresti harjuma erineva ümbruskonna ja situatsiooniga. Fakt on see, et vormel-ühes on inimesed väga otsekohesed ja tahavad sinult väga palju, väga kiiresti.”
Tahes-tahtmata on vormelispordis olulisel kohal iseenda reklaamimine, kuvand, mida on vaja presenteerida sotsiaalmeedia kaudu. Aronil on Instagramis 320 000 jälgijat, näiteks kaks korda rohkem kui Kaja Kallasel, Eesti sportlastest on ees ainult Ott Tänak. Kas Aron tunneb, et Eesti inimesed võib-olla ei hooma seda maailma tähelepanu, milles ta igapäevaselt on?
“Kindlasti on vormel-1 rolliga huvi ja tähelepanek kasvanud. Nüüd tuleb ikka väga palju rohkem inimesi minuga rääkima ja mainib, et nad jälgivad, mis on kõik väga tore ja ma alati olen väga tänulik,” kinnitas Aron. “Kas öelda, et inimesed võib-olla ei hooma seda piisavalt, väga raske öelda… mul ei ole nii terviklikku ülevaadet Eesti inimestest, aga kui ma vaatan, kui palju mul jälgijaid on ja kust maalt nad on, siis kindlasti mu jälgijaskond on väga ülemaailmne. Eesti ei ole seal isegi kõige suurem number. Aga see on ka omas mõttes loogiline, Eestis on palju vähem inimesi. Lõppkokkuvõttes see nii-öelda plahvatus ja tähelend algab siis, kui ma saan põhisõitja koha. Praegu ikkagi tiim ja vormel-1 ise ei turunda mind nii palju, sest et ma olen reservsõitja, mis on ka täiesti loogiline.”
“Kui ma saaks põhisõitja rolli, siis ma panustaks ka palju rohkem, et kogu oma brändi arendada, aga praegu reservsõitja rollis ma tahan olla ka natukene ettevaatlik,” tunnistas Aron. “Ma ei taha anda nii-öelda pilti endast, et ma olen megarahul selle reservsõitja rolliga. Ma ikkagi tahan, et F1-s inimesed näeksid, et ma olen lihtne poiss, kes lihtsalt töötab väga kõvasti ja tahab vormel-ühes sõita. Ma ei tea muidugi, kuidas need inimesed tegelikult neid asju vaatavad ja võib-olla ma mõtlen üle, aga ma ei taha, et hakatakse mõtlema, et Paul isegi ei keskendu enam nagu sõidule nii palju. Ma olen sellega natukene ettevaatlik olnud. Kui sa saad põhisõitja rolli, on täiesti loogiline, et sa panustad sinna palju, arendad oma platvormi ja oma imagot.”
Paul Aron Autor/allikas: SCANPIX/ZUMAPRESS.com
Vaatamata enda tihedale graafikule imetleb Aron ka inimesi, kes töötavad vormelimaailma kulisside taga ning kelle panust keegi peale karussellil keerlevate inimeste ei näegi. “Kui ma aus olen, siis mind üllatavad kõige rohkem catering’i [toitlustuse] inimesed. Nad on esimestena raja ääres ja lähevad sealt viimastena ära. Nende tööpäev on reaalselt 14-15 tundi. Seda puhkeaega, kus nad lähevad raja äärest ära, magavad ja tulevad tagasi, on äkki mingi seitse tundi. Nad on terve päev valmis sulle kohvi tegema, hommikusööki ja lõunat serveerima. Niimoodi aastaringselt, nendel inimestel ei olegi põhimõtteliselt vaba aega. Ka insenerid mõtlevad arvutis pidevalt võidusõiduasjadele, töögraafik on neil uskumatu. Aastas nad puhkavad kolm-neli nädalat ja ülejäänud aja töötavad iga päev. See on ulme, mis graafikuga inimesed töötavad,” tõdes Aron.
Novembri alguses teatas Aroni leivaisa Alpine, et meeskonna esinumbri Pierre Gasly kõrval jätkab järgmisel hooajal teise sõitjana argentiinlane Franco Colapinto. Seda, et ta oleks Eesti väikese turu tõttu mingitest võimalustest ilma jäänud, Aron otseselt aga ei arva.
“Fakt on see, et poisil, kellel on Argentiina riik selja taga, on lihtsam leida toetajaid, sponsoreid ja raha, kui minul, kes tuleb Eestist, kus on 1,3 miljonit elanikku. Mul on ju veel vormel-ühe uksed lahti, aga kindlasti mu teekond on olnud palju keerulisem. Ma tean väga hästi, kuidas osadel poistel on see teekond olnud megalihtne, sest et neil on olnud alati hea toetus ja see toetus on teinud väga suure vahe, sest et lõppkokkuvõttes see on tehnikasport. Minu karjääriga me ikkagi suutsime väga hästi toime tulla sellega, mis meil oli. Ja me suutsime väga head otsused teha, kuigi tegelikult me ei saanud kunagi sada protsenti kindlad olla, et need on head otsused. Aga puhtalt selle informatsiooni põhjal, mis meil oli, me tegime väga head otsused. Siin ma pean eesotsas tänama oma venda, sest kuni eelmise aastani tema manageeris mind, meil ei olnud mingit suurt toetust ja meil ei olnud kunagi suuri summasid, meil ei olnud tegelikult ükski aasta piisavalt raha, et sõita täishinnaga. Aga me suutsime alati kuidagi need diilid kokku panna.”
“Kui see vormel-1 uks peaks nüüd mingi hetk sulgema, siis võib-olla on see vastus teistsugune, võib-olla see on küsimus, mida peaks uuesti küsima poole aasta või aasta pärast, kui on selge, kas mul on vormel-ühes karjäär või mitte.”
Aron leiab, et järgmisel aastal on ikkagi oluline saada ka võidusõidukogemust. “Ma olen olnud aasta aega reservkohal, fakt on see, et minu enda loogika järgi kaks aastat on maksimum. Mida varem sa sõitma saad, seda parem. Vormel-1 maailmas tulevad igal aastal uued noored sõitjad peale, iga aasta on uued talendid ja mida kauem sa reservsõitja positsioonil istud, seda kauem sa vaikselt nii-öelda udusse ära kaod. Ma panustasin kogu aeg rohkem, kui keegi eeldas – see oli väga efektne, aga kui oled selles positsioonis juba aasta aega olnud, siis on raske sedasama efekti tagada, sest inimesed lihtsalt harjuvad sellega ära. Võib-olla see, et ma teen kaks korda rohkem tööd kui mõni teine sõitja, muutub nende jaoks standardiks, millest nad ei saa aru, kuni tuleb järgmine vend, kes tegelikult teeb palju vähem palju kehvemat tööd ja alles siis nad saavad aru, et vau, tegelikult Paul oli megatubli.”