Haridus- ja teadusministeerium on algatanud plaani muuta Eesti kõrghariduse ja teaduse rahastamist, liikudes projektipõhiselt süsteemilt püsivama plokkrahastuse poole. Ministeeriumi asekantsleri Renno Veinthali sõnul on praegune rahastus liigselt killustatud erinevate instrumentide vahel, mis piirab riigi strateegilist suunamisvõimet ja tekitab ülikoolidele suure halduskoormuse.
Veinthal selgitas muudatuse vajadust tudengi ja teaduri vaatepunktist: “Tavaline teadur või lektor tajub ülikoolis toimuvat akadeemilist tööd kui ühte tervikut. See koosneb teadus-arendustegevusest, õpetamisest ja ühiskonna teenimisest.”. Asekantsleri hinnangul on mõistlik ülikooli ka vastavalt rahastada, lahutamata neid tegevusi erinevateks rahastamise instrumentideks, nagu see praegu paraku on.
Kavandatava mudeli kohaselt ühendataks õppe-, teadus- ja strateegiline rahastus ühtseks institutsionaalseks toetuseks. Eesmärk on luua stabiilsem süsteem, kus teadlaste töö ei sõltuks sedavõrd palju juhuslikest projektitoetustest. Uus mudel peaks looma ülikoolidele ja teadusasutustele stabiilse ja ennustatava ressursi.
Teaduste akadeemia hoiatused
Teaduste akadeemia komisjon analüüsis ministeeriumi plaane ja sõnastas riskide maandamiseks kaheksa põhimõttelist soovitust. Esmalt soovitab komisjon liikuda killustatud süsteemilt integreeritud plokkrahastuse suunas, mis ühendaks õppe-, teadus- ja strateegilise rahastuse. See võimaldaks parandada strateegilist juhtimist ning tugevdada õppe ja teaduse sisulist seotust.
Siiski rõhutas komisjon teise soovitusena kriitiliselt, et uue mudeli rakendamine ei tohi piirduda olemasolevate vahendite ümberjaotamisega. “Planeeritud plokkrahastuse ilmselt kõige nõrgem koht on lisavahendite nappus,” tõdes komisjoni esimees ja Tallinna Ülikooli kultuuriajaloo tenuuriprofessor Marek Tamm.
Tamm selgitas, et reformi elluviimine eeldab lisainvesteeringuid: “Muidu osutub see lihtsalt raha ümberjagamiseks, kus on võitjad ja paratamatult ka kaotajad.” Professori isiklik seisukoht on selge – kui lisaraha ei tule, siis ei ole mõistlik seda reformi jõustada, sest see tekitab süsteemis vaid pingeid.
Ministeerium möönab ressursside piiratust, kuid ei näe selles takistust reformiga edasiliikumiseks. Veinthal märkis, et rahastamissüsteemi muutmine ei saa muuta objektiivselt eksisteerivat vahendite nappust. Ta lisas: “Jagada saab seda, mida on jagada. Kui me näeme riigi tulevikku viie või kümne aasta edasivaates kasvukursil, siis saame ka eeldada, et on võimalik neid vahendeid kasvatada.”
Oht loomingulistele erialadele
Kolmanda olulise punktina tõi komisjon välja vajaduse kujundada rahastamissüsteem vähemalt kümneaastase vaatega, sest sagedased ja halvasti ettevalmistatud muudatused tekitavad ebakindlust. Neljandaks peab süsteem suurendama ülikoolide otsustusvabadust sisemiste prioriteetide seadmisel ning vähendama aruandluse mahtu. Riiklik mudel peaks looma vaid raami, mille sees saavad ülikoolid kasutada lihtsamaid ja stabiilsemaid jaotusmehhanisme.
Viiendaks soovitavad akadeemikud vältida ülemäärast rõhku kvantitatiivsetele näitajatele, nagu kraadide omandamise kiirusele ja publikatsioonide arvule. Marek Tamm tõi näite vajadusest kaitsta spetsiifilisi valdkondi: “Loovate erialade ülikoolid, nagu kunstiakadeemia või muusika- ja teatriakadeemia, ei tohi jääda löögi alla, kuna mõned näitajad ei ole neile soodsad.” Samuti on oht, et humanitaar- ja sotsiaalteaduslikud erialad saavad alarahastatud, kui uus mudel nende eripärasid ei soosi.
Kuuenda soovitusena rõhutati vajadust vähendada projektipõhisest rahastamisest tulenevat ebastabiilsust ja suurendada püsirahastuse rolli. See on eelduseks karjäärikindlusele, akadeemilisele järjepidevusele ja pikaajaliste teaduslike ambitsioonide kujunemisele.
Eraldi tähelepanu juhtis komisjon ülikoolide täidetavatele riiklikele ülesannetele. Ülikoolid haldavad sageli teadusraamatukogusid, muuseume ja rahvuslikult olulisi andmekogusid. Komisjoni hinnangul pole sellised funktsioonid standardsete tulemusnäitajatega mõõdetavad ja vajavad eraldi sihtotstarbelist rahastust.
Ajakava tekitab küsimusi
Komisjon soovitab reformiga mitte kiirustada ja võtta aega sisulisteks aruteludeks. Tamme hinnangul võib ministeeriumist tulnud signaalidest välja lugeda, et see soovib jõustada reformi liiga optimistlikus tempos, kuna sisulisi arutelusid valdkonna partneritega pole veel alustatud. “Kui me teeme parimate kavatsustega, aga piiratud ajast tingituna kehva reformi, siis ma ei usu, et see oleks seda reformi väärt,” lisas akadeemik
Asekantsler Renno Veinthal rahustas, et ministeerium ei forsseeri arutelu. Tema sõnul mõistetakse, et nii suure muutuse ettevalmistamine võtab aega ja see ei pruugi olla selle riigikogu perioodi jooksul enam tehtav. “Kindlasti ei ole tegu mingi kiirkorras või järgmisest aastast jõustuva muudatusega,” kinnitas Veinthal.
Soome hoiatav eeskuju
Reformi aruteludes on olulisel kohal olnud ka naaberriikide kogemus. Helsingi Ülikooli kantsler Kaarle Hämeri tutvustas komisjonile Soome mudelit, kus rahastus sõltub suuresti mõõdetavatest tulemustest, nagu kaitstud kraadide ja avaldatud teaduspublikatsioonide arvust.
Kuigi Soome süsteem on kasvatanud tõhusust, on sellel varjuküljed. Hämeri tõdes, et kuna kogurahastus on fikseeritud, toimib mudel nullsummamänguna: ühe ülikooli edu tähendab teiste suhtelist kaotust. Marek Tamm tõi välja olulise erinevuse kahe riigi vahel: “Kui seda Soomes ellu viidi, siis Soome riik investeeris eraldi suured summad, et tagada selle reformi mõistlik juurutamine.” Akadeemiku hinnangul on selge, et Eesti peaks Soome mudelit järgima ka lisarahastuse osas.
Lisaks on ilmnenud, et mudel on vastuvõtlik poliitilistele mõjudele strateegilise rahastuse kaudu. Tamm rõhutas, et riik saab strateegilisi tegevusi ülikoolidelt tellida vaid siis, kui selleks antakse ka vahendid: “Lihtsalt paluda, et ülikoolid võtaksid uusi kohustusi senise eelarve sees, ei ole ühestki vaatenurgast mõistlik.”
Komisjoni hinnangul on oluline õppida naabrite kogemusest ning vältida olukorda, kus liigne tulemuspõhisus hakkab piirama ülikoolide autonoomiat või seab ohtu teatud teadusvaldkondade jätkusuutlikkuse.
Teaduste akadeemia teaduse ja kõrghariduse komisjoni kuuluvad lisaks akadeemia liikmetele ka esindajad valdkonnaga seotud asutustest ja organisatsioonidest. Teiste seas on esindatud haridus- ja teadusministeerium, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, riigikogu kultuurikomisjon, rektorite nõukogu ja Eesti teadusagentuur. Lisaks on liikmeskonnas esindajad Eesti Noorte Teaduste Akadeemiast ja erasektorist.