Minu lihtsa arusaama kohaselt koosneb sõnavabadus kahest ilusast eestikeelsest sõnast – sõna ja vaba. Aga minust palju targemad inimesed, konstitutsiooniõiguse asjatundjad, on öelnud, et isegi nii tähtis inimõigus ei ole absoluutne, vaid seda võib riivata, noh tähendab pisut pügada, kui see on vajalik teiste õiguste kaitseks. Ja jällegi väga õige, sest egas igasugused sõnad ei peagi minema sõnavabaduse kaitsva kilbi taha, sest muidu peaksime iga päev taluma igasuguseid roppe ja ilgelt ähvardavaid sõnu, mis nagu paistab, on jõudnud Eesti (vähemalt kohalikku) poliitikasse ja mida võetakse lihtsalt reaalsuse kajastusena ehk siis normaalsusena. Seega – valed sõnad sõnavabaduse kaitse alt välja!
