“Kõige pikemalt olen tegelenud fotograafiaga. Läksin kunagi pildistama mägesid. Mägedes käisin täpselt 40 aastat. Alpinismiga olen tegelenud 50 aastat, kodus ka ju kogu aeg tegelen. Tuuker olin nõukogude armee päästelaevas 23 aastat,” loetles alpinist ja fotograaf Jaan Künnap oma tegevusi. “40 aastat pole ma Eesti suve näinud, iga suvi olin kolm muud mägedes.”
Tütar Helen Künnap töötab üle kümne aasta juba pimedate ühingus. “Mu töö ei ole ainult sotsiaalvaldkonna töö, palju on ka annetuste ja toetuste kogumist ning aruandlust ja paberimajandust. Suur osa minu tööst on majahalduri töö,” ütles Helen.
Jaani teine tütar Saskia õpib välismaal arhitektuuri. Tütardel on erinevad emad.
“Me saame õega väga hästi läbi. Kuna me oleme eraldi kasvanud, pole meil regulaarset tihedat suhtlust,” lisas Helen.
Laipade tassimine elupäästjana tõmbas kriipsu abiellumisele ja pereloomisele
Jaanilt on tihti küsitud, miks ta pole abiellunud ega sidunud ennast kellegagi püsivamalt. “Kuna ma olen päästja ja Pamiiris olin kuus aastat elukutseline päästja, sai seal laipasid nii palju tassitud, mu rekord on ühe suve jooksul 18 laipa tassida, siis mõtlesin, et milleks siduda ennast perega korralikult ja kapitaalselt, see tekitab ainult probleeme. Ei tea ju, kuidas minul läheb, aga mul kõik õnneks hästi läinud, isegi sõrmed ja varbad on alles, aga palju sõpru olen kaotanud,” tõdes Jaan.
Helen on isaga koos mägedes käinud kolmel korral, aga mäed ei avaldanud talle sellist muljet, et ta oleks alpinismi armunud. “Tütar, kes tahtis maailma näha. Mägede pisik mulle külge ei jäänud. Minu jaoks oli see lihtsalt reis, sest reisimine mulle meeldib,” sõnas Helen.
Oma isast ei tea Jaan midagi, ema hoolitses nende suure pere eest. “Emaga sain väga hästi läbi. Käisin emal ka karjalaudas abiks, käisin 4. klassis, kui tulid esimesed automaatsed lüpsimasinad. Külanaised ei osanud neid kasutada, mul oli natuke rohkem mehaaniliselt taipu, õpetasin siis neid prouasid.”
Noore poisina käis tööl ja teenis raha
Spordipisik on Jaanil juba 4. klassist alates. “Hakkasin siis kõvasti trenni tegema. Mul hantleid ei olnud, aga ma teadsin, et Georg Lurich loopis kive ja ma ka tõstsin ja loopisin kive. 5. klassis olin juba kooli koondises mitmel alal, tõstmises, maadluses ja korvpallis. Peale 7. klassi töötasin juba viljakuivatis ja mõtlesin, et ma ei lähegi kooli tagasi. Klassi tüdrukud kirjutasid mulle spetsiaalse kirja, et tule ikka kooli, ja ma siis ikka läksin kooli tagasi,” muheles Jaan.
Jaani sõnul tahtis ta füüsiliselt tugev olla. “Ma olin 14-aastane, kui tõmbasin juba 36 korda lõuga.”
Oma esimese jalgratta ostis Jaan enda teenitud raha eest 14-aastasena ja seejärel tuli kohe ka kahekordseks Harju rajooni meistriks jalgrattasõidus.
“Enamus asju on Jaan ise õppinud. Fotograafia, arvutiprogrammid, mis selleks vaja on,” lisas Helen.
“Mõlemate tütarde emad on minuga koos mägedes käinud,” meenutas Jaan. “Olen Helenit hoidnud, mäletan, et ükskord pidin lapse lasteaeda viima, siis jäi lapsele seelik selga panemata.”
“Emal ja isal olid väga eraldiseisvad rollid, nad ongi väga erinevad inimesed. Ema on väga korralik, isale meeldid loominguline segadus. Emaga on soe ja kodune olek, isa ei ole kunagi üheksast viieni tööl käinud, aga temaga olid alati põnevamad käimised kuskile, isa võttis mu kaasa, näiteks linde rõngastama. Ema ja isa on mõlemad mõistlikud ja arusaajad inimesed, hästi empaatilised. Ei mäleta mingeid pingeid sel teemal, et isa oli palju kodunt ära.”
Helen mäletab vaid ühte korda, kus isa teda tutistas, sest laps segas tema päevast und. “Ma üldse pole kuulnud, et isa kellegi peale karjuks,” nentis Helen.
Heleni sõnul on ta isalt pärinud rahuliku loomuse. “Ma ei mäleta, et ma oleksin isa pärast muretsenud.”
Kõige vingem alpinismikogemus oli ronida üles mööda 90-kraadist seina
Jaani sõnul on tal elus olnud palju ohtlikke ja isegi eluohtlikke olukordi, aga kõik on siiski laabunud. “Tänapäeva alpinistide hulgas olen ma see halb tegija, kes kritiseerib neid, kes käivad 8000 meetri peal. Need on ju suurtel lumenõlvadel kõndimised, kus alpinismiga pole midagi tegemist. Minu kõige vingem marsruut oli üks mägi, mis oli suhteliselt mõttetu, aga selle kolme kilomeetri peal oli 550 meetrit 90-kraadist seina. Me oma viieliikmelise grupiga kolm päeva ronisime seda. Vot see on alpinism,” meenutas Jaan. “Kõik riskid mõtled korralikult läbi, et asi oleks ikka kindel. Kõik õnnetused mägedes on alpinistide endi süü, nad ei austa mägede riske.”
“Kõik algas sellest, et läksin lihtsalt mägede ilu pildistama. Ma pole kunagi tahtnud sellega eputada, et ma olen alpinist. Sellega võin küll eputada, et ma olen tuuker olnud,” muheles Jaan. “Käisin tuukrite koolis, olin tuuker-luuraja.”
Päästjana töötatud aja kohta ütles Jaan, et iga inimese kohta on tal üks lugu. “Mässid korralikult sisse, pea tuleb ka korralikult sisse mässida, et pea oleks korras, kui matmiseks läheb. Siis lohistad mööda maad. Iseasi on siis, kui keha on külmunud. Kord oli selline juhus, et leidsime ühe kuti, kes oli kükakil, kuidas teda transportida, ta külmus lumeprakku lihtsalt ära. Või kuidas transportida inimest, kes on haavatud, selleks on vaja 20–30 inimest ja terve ööpäev läheb,” sõnas Jaan. “Olen transportinud ka kaks ööpäeva järjest, kui on haavatud inimene.”