Pärnus on juba tavaks saanud, et aasta viimasel päeval astutakse Pärnu kuursaali juures akordioni mängiva Valgre kuju juurest läbi ja süüdatakse selle ümber küünlad. Oma romantilistes lauludes edasi hingav muusik sulges silmad varahommikul kell 5.45. Raimond Valgre oli sõpradele Raim, mille järgi otsustati pealkirjastada tuleva aasta augustis etenduv suvelavastuski. Lavastus liigub ajas tagurpidi: kibedast enesehävitamisest lootusrikaste unistuste poole, nii muutub teekond poeetiliseks tagasivaateks: publik ei näe Raimondi elu hääbumas, vaid särama löömas.
