Suve alguses luulekogu “Aprill” avaldanud Berit Kaschan rääkis kirjandussaates “Loetud ja kirjutatud”, et luuletajad, ja ka teised loomeinimesed, peavad õppima elama järjepidevate pettumustega, kui ideed ennast kätte ei anna.
Kuigi Kaschani viimase luulekogu pealkiri võiks viidata naljategemisele, siis autori sõnul luulekogu üleliia naljakas ei ole. “Mulle tundub, et see raamat tuli kokkuvõttes oluliselt vähem naljakas kui mõni eelmine, aga samas siiski lõpuks natukenegi helgem, kui ta vahepeal oleks tulnud. Ka see tekst, mille järgi raamat pealkirja sai, ei läinud algses variandis raamatusse sisse. Olin aga otsustanud, et raamatu pealkirjaks saab “Aprill”, ja andsin endale justkui tellimuse, et pean kirjutama teksti, mis pealkirja selgitaks. Nii sündiski see luuletus, mis siin raamatus on,” selgitas ta.
“Ma muidugi kujutan ette, et suurem osa inimesi ei seosta varsti aprilli enam naljaga, sest seda tehakse aina vähem. Nali ongi muutunud aina ohtlikumaks, kuna keegi ei tea kunagi, kes mille peale võib solvuda ja mis üldse enam naljakas on,” lisas Kaschan.
Kogusse jõudnud luuletuses on aprill miski, mida võib mõnikord oodata mitu aastat. “Vahel võib päris mitu aastat minna mööda niimoodi, et ongi ainult jaanuar, veebruar ja märts, siis uuesti jaanuar, veebruar ja märts,” märkis Kaschan. “Meie tavataju seisukohalt on aprill ka see aeg, mil valgus hakkab märgatavamalt tagasi tulema ja kui soojus tuleb, siis on ta juba natuke usaldusväärsem. Ja see aprillitekst, mis siia kogusse jõudis, kannabki seda tunnet, et kohe-kohe läheb elu käima.”
Kogusse jõudnud tekstidesse pani Kaschan rohkem või vähem teadlikult motiive oma unenägudest. “Pigem nõustun nendega, kes ütlevad, et luuletus ongi natuke unenäo moodi. See on koht või ruum, mis asub argiajast veidi eemal või selle kõrval – seal on teistsugune ajaarvamine, kogeme võib-olla tavailma nähtusi natuke teises võtmes või need tekitavad meis teistsuguseid tundeid. Kirjutades ma seda küll väga ei jälginud, aga unenägudel on minu elus väga suur tähtsus, sest teen vahel ka elulisi otsuseid unenägude põhjal. Seal on omad riskid, aga siiski,” rääkis Kaschan.
Raamatusse sai ka tekste, millega Kaschan veetis palju aega. “Parimal juhul tulevad need mõtted nii, et saab kiiresti teha mingi skitseeringu ja hiljem hakata seda täiendama ja võrrandit tasakaalustama. See on asi, mida olen õppinud usaldama – kui tuleb mingi välgatus, siis kirjutada üles kasvõi ükskõik mille tagumisele küljele see essents ja hiljem sellega edasi töötada. Mõnikord ei tule muidugi sellest midagi – lähed koju, vaatad ja selgub, et see oligi lihtsalt üks bussisõidu mõte.”
“Aga samas said ka sellesse raamatusse mõned tekstid, millega olin pikalt koos. Mõnikord avaneb tekst enda jaoks kiht kihilt – kirjutan esimese tasandi ära, aga siis tundub, et temperatuur on natuke vale, luuletus on veel liiga kinni, liiga jäine. Sellistest tekstidest saab suurema tõenäosusega asja kui neist, kus idee alguses tundub ergastav või kontsentreeritud, aga kirjutama hakates saad aru, et see lahtub ära.”
Luuletaja tõdes, tunne, mis tekib, kui ei saa mõnda teksti või ideed käima, ongi argieluline paine inimestele, kes on valinud mõne loova eluala. “See ongi reaalne töö – sa õpid leppima, et sul ei ole mingisugust kindlustunnet. Sa õpid elama järjepidevate lüüasaamiste ja pettumustega – peaaegu, aga ei. Sellest on rääkinud paljud autorid nii Eestis kui mujal: võid veeta tekstiga või mõne muu loometööga arvestatavalt aega ja pead ikkagi lõpuks leppima, et see ei tööta,” rääkis Kaschan.
“Kui sul on endal otsustusõigus, siis mõnikord tuleb see kõrvale panna. Kui on kokkulepped, siis tuleb see üle anda. See ongi koht, kuhu läheb palju elujõudu. Aga kui õnnestub, siis see, mis tagasi tuleb, on kogu ooteaega väärt.”