Presidendihärra Trumpi administratsioon on toonud päevavalgele lademete kaupa demokraatide korraldatud mustust ja õudust, uus suur hitt on Minnesota somaallaste petuskeemid. Märksõnaga “Somali fraud rings in Minnesota” tähistatakse mitmeid suuri pettuseskeeme Minnesotas, kus enamik süüdistatavaid on pärit Somaali nn kogukonnast, igal juhul osariigis tegutseb suurim Somaali-Ameerika seltskond, hinnanguliselt 80 000–100 000 inimest.
Peamine juhtum on midagi meie Slava Ukraini laadset, justkui heategevuslik Feeding Our Future 2022. aastast oli mittetulundusühing, mille asutas valge naiskodanik Aimee Bock, ta väitis pandeemia ajal jagavat miljoneid toidupakke lastele.
Tegelikult esitati võltsarveid ja väideti teenindavat tuhandeid lapsi päevas, kuigi paljud “söögikohad” olid tühjad või olematud. Varastati vähemalt $250–300 miljonit föderaalseid toetusrahasid, siiani suurim paljastatud COVID-pettus USA-s.
Süüdistatuid on üle 70, enamus nendest ehk 72/78 on Somaali päritolu, paljud on mõistetud süüdi, teised ootavad kohtuprotsessi. Varastatud raha kasutati luksusautode, soodsa Keenia ja Türgi kinnisvara ning muu hea ja parema soetamiseks.
See ei olnud muidugi ainus skeem, lisaks on paljastatud autismiteenused, võltsdiagnoosid ja arved laste teraapia eest (nt $14 miljonit ühe juhtumi kohta) ja eluasemetoetused (Housing Stabilization Services) ja muud Medicaidi programmid: võltsitud teenused puudega või sõltlaste abistamiseks.
Kokku hinnatakse kahju 1–9 miljardi dollarini, siin hulgas föderaalsed ja osariigi rahad 14 programmis alates 2018 a. Enamik, oleme taas täpsed, üle 80–90% süüdistatavaid on Somaali-Ameerika taustaga, kelle alatud skeemid hõlmasid riiuli-firmasid, võltsarveid ja ohjeldamatut rahapesu.
Värsked Nick Shirley paljastused aga toovad virnade viisi lisa. Nick Shirley on 23-aastane Ameerika Ühendriikide sõltumatu ajakirjanik ja YouTuber (X-i konto @nickshirleyy), kes on viimastel päevadel saanud ülemaailmse tähelepanu oma uurimusega Minnesota osariigis toimuvate suuremahuliste pettuste kohta, mis on peamiselt seotud Somaali kogukonna sepitsustega.
26. detsembril 2025 avaldas ta 42-minutilise video pealkirjaga “I Investigated Minnesota’s Billion Dollar Fraud Scandal”, kus ta koos kaastöölisega (nimega David) külastas Minneapolis piirkonna mitmeid “lasteaedu” ja sotsiaalteenuste ettevõtteid.
Need kohad olid päevasel ajal tühjad (mitte ühtegi last näha), uksed lukus, aknad kinni kaetud, aga riiklikest andmetest selgus, et nad said miljoneid dollareid toetusi, nt üks keskus sai ~4 miljonit dollarit, kuigi silt oli valesti kirjutatud “Learing Center”.
Ühe päevaga leidis ta üle 110 miljoni dollari kahtlasi makseid; kokku hinnatakse skeemide ulatust 1–9 miljardi dollarini (seotud Feeding Our Future ja teiste programmidega), aga juba mainitakse ka 24 miljardit.
Video sai kiiresti üle 90–100 miljoni vaatamise X-il ja YouTube’is, kutsudes esile reaktsioone FBI direktorilt Kash Patelilt, kes ütles, et see on “ainult jäämäe tipp”, tuld ja tõrva pritsisid asepresident JD Vance ja paljud teised.
Toimuvat on hämmastava täpsusega kirjeldatud ühes vähempopulaarses hipidüstoopias. Orwelli “1984” on küll hea raamat ja ka Huxley “Hea uus ilm” on samuti lugemist väärt, kuid William S. Burroughs’i romaanides esinevad piraadivabariigid on tänasele Minnesotale ja Venetsueela mõõtu kartelli demokraatiatele lähemal kui ükski muu düstoopiline fantaasia. Burroughs’i 1981. aastal ilmunud teos “Cities of the Red Night” (eesti keeles tuntud kui “Punase öö linnad”, raamat on kahjuks maakeelde tõlkimata) tuleb kindlasti läbi lugeda.
Romaan kujutab alternatiivset ajalugu, kus 18. sajandi piraadivabariigid (pirate republics) eksisteerivad ja kestavad edasi. Need on inspireeritud ajaloolistest ja osalt muidugi ka müütilistest piraadiutoopiatest, eriti Captain James Missoni Madagaskari lähedal asutatud Libertatiast, mis olevat olnud vaba tahte filosoofial põhinev anarhistlik kogukond – demokraatlik, egalitaarne ja vaba hierarhiatest.
Ainus peamine allikas Libertatia kohta on 1724.–1728. aastal ilmunud raamat A General History of the Pyrates, arvatakse, et pseudonüümi Captain Charles Johnson taha, varjas ennast Daniel Defoe, Robinson Crusoe geniaalne autor. Raamatus kirjeldatakse, kuidas prantslasest endine mereväelane Misson koos oma kaaslasega (preester Caraccioli) loob Madagaskari põhjarannikul egalitarianistliku piraadikoloonia: seal kehtivad demokraatia, võrdsus, orjuse kaotamine, ühine vara ja vabadus religioonist ning rahvusest sõltumata. Kommunistlik ja ateistlik koloonia kestab raamatu järgi umbes 25 aastat.
Väga tõenäoliselt Libertatiat 18. sajandil ei eksiteerinud, aga täna on piraadivabariigid ometi olemas ja ilmselt sama homoseksuaalsed ja narkolembesed, nagu “Punase öö linnad” neid kirjeldab. Minnesota, Kolumbia, Mehhiko, Venetsueela, Ekuador, nagu ka Guatemaala, Honduras, El Salvador vist enam mitte niiväga.
Kummalisi radu liigub suur kirjandus, üks kirjanik mõtleb mingi koomuski välja, teine erastab selle saja aasta pärast ära ja keerab kümme vinti peale ning ei lähe 50 aastatki, kui väärastunud fantaasiast saab kurb ja öökimaajav reaalsus. Selliseid jõledusi paluks edaspidi enam mitte välja mõelda.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 29.12.2025