Ülevaade. Kunstiaasta 2025 | Kunst

Mõned olulised näitused on tänavu vahele jäänud, aga poolprofaanse pilguga väärivad esiletoomist:

“Võileivad suve ja tuulega” (Telliskivi Loomelinnaku roheline saal)

Kunstifestivali “Ma ei saa aru” peanäitus keskendus tänavu illustratsioonile. Värvikireva valikuga võtsid kuraatorid julge eesmärgi – tõsta enam kui poole sajandi jooksul avaldatud raamatute illustratsioonid välja oma narratiivsest kontekstist ning esitada neid iseseisva kunstivormina. Mis ka õnnestus! Külastamist vääris näitus juba üksnes oma ruumiloome tõttu – kuuldavasti lahkus nii mõnigi külaline nõutult, olles astunud tühja saali. Teosed avanesid nimelt vaheseinte vastaskülgedelt, mis mõjub suurepärase metafoorina meenutamaks vaadata pinnast kaugemale ja võtta aega rohkem süveneda.

“Võileivad suve ja tuulega” Telliskivi Loomelinnaku Rohelises saalis Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Juss Heinsalu ja Kim Morgan “Kübemelisuse anatoomia” (Hobusepea galerii)

Hobusepea galerii pakub oma väikestes ruumides pidevalt häid üllatusi. Üheks selliseks oli tänavu makro- ja mikroruumi ühendav “Kübemelisuse anatoomia”. Näituse asemel tituleeriti seda hübriidse laborstuudiona ning ühendatud olid kunst ja selle kasutusviisid ümbritsevas maailmas. Kuigi kunstil ei pea olema praktilist väljundit, võiks kaasaegsed galeriid pakkuda rohkem just sellist mängulisust – võimalust katsuda ja osaleda – ning seostatust muu maailmaga.

Emilia Bergmark-Jiménez “Sündida ja sünnitada” (Fotografiska Tallinn)

Fotografiskal on tänu oma rahvusvahelisele võrgustikule harukordne võimalus meelitada Eestisse maailmanimesid ja maailmatasemel näitusi. Latti hoiti erakordselt kõrgel ka tänavu ja väljatoomist väärivad nii Feng Li “Valged ööd imedemaal”, “Henriette Sabroe Ebbesseni “Kaleidoskoop” kui ka suurepärane teemanäitus “Kosmos”. Eriti kõnekas on aga keset Eestiski möllavat iibearutelu sünnitamisprotsessi ausalt ja vahetul moel kujutav “Sündida ja sünnitada”. Avatud märtsini ja kohustuslik ennekõike meestele.

Leandro Erlich (Amos Rex, Helsingi)

Lõpetuseks soovitan võtta ette reis lahe kaugusel asuvasse kaasaegse galeriiruumi musternäitesse Amos Rexi, kuhu jõuavad igal aastal näitused, mille sisulistest ja kohati ka füüsilistest mõõtmetest võib Eestis seni vaid und näha. Üheks neist on aprillini avatud läbilõige Argentina kunstniku Leandro Erlichi erinevaid argiseid ruume nihestavatest töödest. Visuaalselt värskendav, kohati lihtsalt hämmastavalt lahe rännak.

Minu 2025. aasta kunstielamuste parima kolme hulka kuuluvad Sirje Runge näitus Kai keskuses, Gerhard Richter Pariisis Louis Vuittoni Foundationis ja kevadine A. A. Murakami näitus Milanos.

Sirje Runge “Hapral pinnasel” on lihtsalt väga hea kunstniku väga hea näitus, mida tuleb vaadata nii päevavalges kui õhtuses tehisvalguses. Need kaks maaliseeriat mõjuvad just selliselt, nagu autor on seda soovinud – uurimusena värvist, valgusest ja tajudest. Seda näitust ei olnud võimalik läbida ilma süvenemata, kaugelt, lähedalt ja nurga alt vaatamata. Hapruse ja kunstniku haavatavuse materiaalsus oli tuntavalt kohal, kuid pani väljudes end siiski kergemana tundma.

Sirje Runge isikunäituse avamine Kai kunstikeskuses Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Gerhard Richeri näitus haaras nii oma massiivsuse kui ainesega. Sarnaselt Rungele – pika ja väga viljaka karjääri läbilõige moel, mis ei lasknud pulsil rahuneda kogu näitusemaja läbimise jooksul. 275 teost ja mitte ühtegi sellist, mis tuimaks jätaks. Õnnestunud karjääripöörded ning iseenda taasloomine üha uutes tehnilistes, aga enamgi veel filosoofilistes dimensioonides. Autor, kes on ühteaegu etalon ja kameeleon.

Londonis ja Tokios tegutseva kunstnikepaari A. A. Murakami efemeerse tehnoloogia installatsioonid nähtuna Milanos olid täiesti teisest ilmast. Olemata väga suur posthumanistliku kunsti ja techno-installatsioonide fänn, siis nende teosed suutsid ikkagi nii naha vahele pugeda, et tahtmatult hakkad masinat humaniseerima ja loodusesse paigutama. Ma pole vist kunagi viitsinud nii pikalt sellist masinate koreograafiat jälgida kui nende auru-mullimasinaid ja linnuna veest tõusvaid vilistavad ja vett purskavaid mehhaanilisi nokkasid. Masinlik ja samas ajutine ning lahustuv.

“30×30. Näitus EKA arhitektuuriteaduskonna graafika kogudest” EKA galeriis

Suurepäraselt kureeritud ja kujundatud näitus, mis võttis visuaalselt kokku EKA arhitektuuriteaduskonna mineviku ja oleviku. Selle taga oli massiivne ja väga tänuväärt töö EKA arhiivimaterjalidega, aga samas suhestus näitus väga otseselt ka tänase arhitektuuriõppega. 

Eesti Kunstiakadeemia lõputööde festival “Tase”

EKA kõige mastaapsem lõputööde näitus, mis toimus ajaloolises ja väga ikoonilises hoones, projekteerijate majas. Lammutamisele mineva hoone kaduvuse fluidumi koosmõju tudengite lõputöödega andis näitusele erilise ajalisuse mõõtme. 

EKA lõputööde näitus TASE ’25 Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Mari Kurismaa näitus “Videviku geomeetria” Kumus

Üks kaunemaid näitusi, mida olen näinud. Esteetiline kategooria on midagi, mis justkui ei kuulu enam tänase kontseptsioonikeskse näitusetava juurde, aga Mari Kurismaa näituse puhul oli see väga esil ja väga toimiv. Mis ei tähenda, et selles oleks puudunud kontseptsioon. Koos kujundusega mõjus see äärmiselt metafüüsiliselt.

Kirke Kangro “Kalevipoja kiljatus. Ühe monumendi unenägu” Draakoni galeriis

Näitus, mis haakub suurepäraselt täna akuutse küsimusega avalikus ruumis paiknevate (ideoloogiliste) monumentidega ja küsimustega, mida ja kuidas avalikus ruumis näidata. Lisaks ühele konkreetsele juhtumile tegeleb näitus ka laiema mälupoliitikaga. 

Bernardo Strozzi “Meister Caravaggio varjus”
29.03–06.07.2025 Kadrioru kunstimuuseum
Kuraatorid Greta Koppel, Anna Orlando.

Näitus 17. sajandi algupoole silmapaistva Genova-Veneetsia maalija Bernardo Strozzi loomingust oli oluline panus selle maailma suurimates kunstimuuseumides eksponeeritava meistri uurimisse, kätkedes teoseid, mida tavaliselt muuseumidest ja erakogudestki välja ei anta (nt Dresdeni maaligaleriis asuv “Daam viola da gambaga”, 1640). Näitus täiendas sel kombel Bernardo Strozzi suurnäitust Genovas 2019-2020. aastal.

Eesti piire ületava tähenduse pärast tõstaksin seda esile Eesti Kunstimuuseumi ja eriti Kadrioru kunstimuuseumi teiste 2025. aastal avatud haruldaste väliskunsti näituste hulgast.

Vladimir Jankilevsky ja Valeri Vinogradov “Elementaarsed vormid ja tunnete anatoomia”
25.01–6.04.2025 Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljon
Kuraator Tamara Luuk

Novembris lahkus Pariisis üks viimaseid Moskva Maneeži-näituse põlvkonnast – Erik Bulatov, kes sel näitusel küll ei esinenud, ent kuulus 1960. aastatel kujunenud Sretenski bulvari gruppi, nagu ka Vladimir Jankilevsky, kes suri Pariisis 2018. aastal.

Mõlemad olid Ülo Soosteri semud, kelle eelmisel aastal avatud näitust võis samal ajal Mikkeli muuseumis näha. Tamara Luuk, kellel on annet kokku panna intrigeerivaid kunstnikegruppe, kauples välismaalt Tallinnasse korraliku läbilõike Jankilevsky loomingust, mille kõrval pani välja sama korraliku läbilõike 1980.–1990. aastate põlvkonda kuuluva Valeri Vinogradovi loomingust.

Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis avatakse uus näitus “Vladimir Yankilevsky ja Valeri Vinogradov. Elementaarsed vormid ja tunnete anatoomia” Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Vinogradov ei läinud Pariisi, vaid tuli Tallinna ning taasiseseisvunud Eestis on ta on vene päritolu kunstnikest tunnustatuim. Oma varajastes kontseptualistlikes töödes puutub Vinogradov Yankilevskyga kokku, ent liigub siis tundlikult minimalistliku abstraktse maali poole. Kui sa lähed Pariisi vene avangardistina, siis pead selleks ka jääma; Tallinnas seda sundust pole.

Maria-Kristiina Ulas “Hulpimine. Hoomlemine. Taiplemine”
27.03–26.04.2025 galerii Artrovert

Maria-Kristiina Ulas tähistas oma 60. sünnipäeva erakordselt rõõmsa ja positiivset energiat õhkuva näitusega galerii Artrovert valgusküllastes ruumides. Kust ta küll võtab selle värvijulguse ja need dünaamilised vormid? Ta küll tunnistas, et talle meeldivad Henri Matisse’i suured guaššmaalid-kollaažid, aga ta on seejuures täiesti omapärane. Mis puutub näituse pealkirja, siis soovitan veebist lugeda kunstniku enda saateteksti näitusele, mis pole tavapäraselt targutav, vaid rõõmus ja poeetiline, nagu oli näituski.

Villu Toots “Eksliibris”
4.11– 23.12.2025 Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu
Kuraator Anu Karjatse

Tänu Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogus töötavale naha- ja köitekunstnikule Tiia Eikholmile õnnestus mui näha seal eksponeeritud näitust tuntud kirjakunstniku Villu Tootsi (1916–1993) eksliibristest. Näitus kujutas endast valikut suuremast hulgast eksliibristest, millised leidis prügikasti kõrvalt kotist Olaf Esna, tuntud Pärnu bibliofiil ja ekslibrist.

Tallinna Rahvaülikooli kalligraafiastuudio juhendaja Anu Karjatse tehtud valiku koos Villu Tootsi raamatutega kirjakunstist pani Tiia Eikholm kenasti üles. Loodetavasti meenutavad teisedki raamatukogud 2026. aastal Villu Tootsi ümmargust sünniaastapäeva ning tema sõnu: “Kauni kirjata ei ole kaunist raamatut, kauni raamatuta ei ole kultuuri.”

Tugevad isikunäitused

2025. aasta paistis minu jaoks silma tugevate ja terviklike isikunäituste poolest. Kindlasti saab juba suurt tähelepanu Anna-Stina Treumundi suur retrospektiiv “Kuidas ära tunda lesbit?” Kumu kunstimuuseumis, kuid tahaks esile tuua mõned noored kunstnikud, kelle tegemistel soovitan tulevikus silma peal hoida. Nende soolonäitused paistsid esile eristuva ja juba väljakujunenud tugeva isikliku käekirja poolest: Zody Burke’i näitus “Asteroni maja” Hobusepea galeriis (kuraator Liisi Kõuhkna), Marleen Suvi näitus “Vesi, rohelus ja ilus nägu” Draakoni galeriis (kuraator Kerly Ritval), Ron Verlini näitus “kes olin elus, selleks jään ka surmas” (kuraator Sten Ojavee) ja Liisa Nurkliku näitus “Libainimene” EKA raamatukogus. Lisaks tooksin pikemalt esile mõned lemmikud.

Riin Maide ja Krista Mölderi duonäitus “Ja siis järsku, mitte midagi” ARS-i projektiruumis (kuraator Aleksander Metsamärt)

ARS-i projektiruumi näitusel oli kasutatud kaht põhilist ruumilist sekkumist: esiteks oli madalam ruumiosa seinaga kinni ehitatud ning teiseks viisid tavapäraselt küündimatute akendeni moodultellingutest trepiastmed. See teine võte oli omaette juba nii hea, et mulle oleks sellest üksi juba piisanud. Kõik teosed, mis järgnesid olid juba boonuseks ning mu enda sisetunne ütleb, et siin jäeti meelega ruumi erinevat tüüpi tunnetusteks ja katsetusteks, liialt üle mõtlemata. Ja just see toimiski.

Riin Maide ja Krista Mölderi ühisnäitus “ja siis järsku, mitte midagi” Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Tuukka Kaila näitus “Kaetav kaugus” Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis

“Kaetav kaugus” oli oma vahenditelt küll napp, kuid see oli loodud äärmiselt täpse aja- ja ruumitajuga. Keskseks olid siin kolm slaidiprojektorit, mis võimaldasid seriaalse fotode näitamisega köita üksikud kaadrid mõtteliseks videoks. Eristuva pingestava võttena oli slaidide vaheldamisel kasutatud korrapäratut tempot, mis sundis külastajat peatuma, naelutades filmiliku tunnetusega fotosid jälgima. Galeriis tekkis tunne, et projekt on istutatud just õigesse (aasta)aega, kuna valgusest sai näituse negatiivses ruumis oluline kõrvalosa täitja.

“Riimitud ruumid” Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (kuraatorid Anita Kodanik, Brigit Arop, Johannes Luik, Laura De Jaeger, Laura Linsi ja Marten Esko)

Pöörase ülesande oli endale võtnud EKKM-i laiendatud meeskond projektiga “Riimitud ruumid”, kus seitsme nädala vältel avanes iga nädal uus näitus. Harva näeb muuseumi kontekstis niivõrd projektiruumilikku ülesandepüstitust. See muidugi tähendas, et peale tavapärast avamisrallit ei saanud hinge tõmmata (ei meeskond ega vaataja), vaid pidi taas uuele ülespanekule pühenduma. Kindlasti andsid mininäitused võimaluse tavapärasest tihedamalt ja terviklikumalt ruume hõivata. Isiklikud lemmikud olid Brigit Aropi, Laura Linsi ja Johannes Luige kuraatoriprojektid.

Pascal Bronneri “Joonistatud paralleelilmad” (kuraator Grete Tiigiste)

Pascal Bronneri näituse võlu näis olevat mitmes teguris: esiteks, et tema loomingut pole siin (ega mujal) kuigi palju näha saanud, ning teiseks, et tõenäoliselt ei juhtu seda lähitulevikus uuesti. Näitus arhitektuurimuuseumis rabas just oma massiiviga, kuna taolisi obsessiivse täpsusejanuga tehtud mitmedimensionaalseid joonistusi ei olnud lõpuks võimalik korraga vastu võtta. Just see töötaski näituse kasuks. Samas arvan, et natuke kontsentreeritum teoste valik poleks näituse kogemuselt midagi ära võtnud.

Näitus   “Joonistatud paralleelilmad”https://kultuur.err.ee/”Into The Droame” on Briti-Saksa arhitekti ja kunstniku  Pascal  Bronneri  esimene isikunäitus Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

“Sirel” Tallinna Linnagaleriis (kuraator Jevgeni Zolotko)

Jevgeni Zolotko esimene kuraatoriprojekt oli täpselt nii sünge kui arvata võiks. Isegi südasuvel näitusele sattumine ei mõjutanud tonaalsust, pigem isegi rõhutas teatavat kummituslikkust. Duaalsus, kordused ja vastandused aitasid teoseid omavahel sillata ja andsid tunde, et oled omadega algusest lõppu jõudnud. Totaalne lemmik oli kujunduslik element, milleks oli samba lisamine kahe galerii ruumi vahelisse käiku ning nendest eenduvad vaibaribad.

Angela Maasalu näitus Tütar galeriis 

Olin seni näinud vaid tema üksikuid maale ja see näitus võlus mind oma terviklikkusega. Maasalu on oskab luua huvitavaid kujundeid ja seda täiendab kergelt voolav, peenemate ja jämedamate joontega maalimisstiil. 

“Õed Meid. Avangard ja argielu” Kumu kunstimuuseumis

Tahaks öelda, et lõpuks ometi! Olen õdede Kristiine, Lydia ja Natalie loomingu kauaaegne fänn ja arvan, et nad väärivad igati oma kohta Eesti kunsti kaanonis. Eriti nauditavad on Natalie sotsiaalkriitilised joonistused ja graafika, mis ei kaotanud oma teravust ka siis, kui kunstnik oli juba vanemaealine. Uus avastus oli tema suurepärane jalgpallurite seeria 1930. aastatest.

Kumus avatakse uus näitus “Õed Meid. Avangard ja argielu” Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Tallinna Fotokuu

Tohutult hea meel on näha, et iga kahe aasta tagant toimuv biennaal on pidevas arengus, aitab esile tõsta kohalike kunstnike loomingut ja toob siia rahvusvahelisi nimesid. Sel aastal toimus peanäitus hoopis avalikus ruumis, mis ei ole üldse lihtne formaat. Ent kuraatoritel Trine Stephensenil ja Kati Otsal õnnestus Gonsiori ja Laikmaa ristmiku ümber koondada märkimisväärne hulk ümbritseva keskkonnaga leidlikult suhestuvaid teoseid.

Tanja Muravskaja minimalistlik isiknäitus Saarineni maja ülemisel korrusel oli samuti muljetavaldav, nii sisu kui ka ruumikogemuse mõttes. Hea meel oli ka Eesti-Soome fotokunstnike ühisnäituse üle Hobusepea ja Foku galeriides, mis oli üldse esimene selline koostööprojekt meie fotokogukondade vahel. See kõik sai teoks tänu Kulla Laasile, kellele tänavune festival jäi kunstilise juhina viimaseks. Hea töö!

Terje Ojaver Tartmusis ja grupinäitustel

Terje Ojaveri on sel aastal pakkunud mitmeid toredaid elamusi. Tema näitusel Tartmusis mõjusid ka varem nähtud teosed kuidagi värskelt, samuti naudin väga tema teoste laia joont ja huumorit. Ojaveri teos “Autoportree kipkonnana” oli ka Punctum galeriis toimunud näituse “Vana Veenus” (kuraator Lilian Hiob) üks tõmbenumber näitusele nime andnud Sirje Runge foto kõrval.

John Smithi näitus Secessionis, Viinis & Oberhauseni filmifestival Saksamaal

Välismaal nähtust tooks eelkõige välja eksperimentaal- ja kunstnikefilmidega seotud elamused. 

Väga liigutas Briti kunstniku ja filmitegija John Smithi näitus Secessionis. Selle keskmes oli film “Being John Smith”, kus Smith vaatab talle omast (absurdi)huumorit rakendades tagasi oma kunstnikuks saamise teekonnale, sünnipaigale Hackney linnaosas Londonis ja varasematele teostele.

Sel aastal käisin esimest korda Oberhauseni lühifilmide festivali, mille programm on väga mitmekesine, ent eriti liigutasid mind Saksa vanema põlve režissööride dokumentaalid 1970. aastatest. Tekkis põhjendatud küsimus, kas Harun Farocki sai oma esseefilmi “Stilleben” (eesti k. “Vaikelu” tegemiseks inspiratsiooni Helke Misselwitschi filmist “Stilleben – Eine Reise zu den Dingen” (eesti k. “Vaikelu – reis asjade juurde”)?

Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liit

ENKKL-i olemasolu, sealhulgas nende ühisnäitus “Koos on soojem” Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis, teeb südame soojaks. Nende tegutsemine põhineb põlvkondlikule küünarnukitundele, samuti väärtustavad nad lihvitud tulemusest enam kollektiivset loomeprotsessi. Nad kaaperdavad osavalt olemasolevaid formaate, tehes seda keel-põses-hoiakuga ja ennast mitte liialt tõsiselt võttes. Laenan ühe enda põlvkonnakaaslase mõtet: “Oleks tahtnud kunagi ka ise sellise kogukonna osa olla!”

Erinevalt eelmisest aastast ei olnud tänavusel kunstielul niivõrd suurt käivitajat nagu Tartu 2024 või Veneetsia biennaal. Teatud mõttes on see ehk tähendanud ka pingelangust, hetkelist hingetõmmet ja eneseabi. Kõlama on pääsenud aeglustumise, emaduse, religioossuse ja esoteerika teemad.

Kunstimuuseumide programm on seda tugevamalt esil, eriti kolm rahvusvahelist näitust korraga aasta lõpus: Toledo katedraali aarded Nigulistes, “Naudingute aed” Kadriorus või “Spiegel im Spiegel” Kumus. Sellist rahvusvaheliste nimede ja erinevatest sajanditest pärinevate hittide mõtestatud valikut ei ole Eestis enne ühel ajal publiku ees olnud ning pole ka lähiaastatel tulemas.

Samas iseloomustavad 2025. aastat rida väga häid ja olulisi retrospektiive Eesti kunstnike loomingust. Kumus meenuvad kohe “Enn Põldroos. Kinnismõtete muuseum” (kuraator Anders Härm), “Mari Kurismaa. Videviku geomeetria” (kuraator Mari Laanemets) ja “Anna-Stina Treumund. Kuidas ära tunda lesbit? (kuraatorid Piret Karro-Arrak ja Magdaleena Maasik), Tartmusis “Jüri Kask. Silmapilk” (kuraator Brita Karin Arnover) ja Kai kunstikeskuses “Hapral pinnasel. Sirje Runge ja valgus” (kuraator Mèta Valiušaitytè). 

Raske on Kumu programmiga seotult tuua välja kunstiaasta isiklikke lemmikuid, aga tööd ja koduinstitutsiooni kõrvale jättes:

Flo Kasearu isikunäitus “Ainult mitte minu tagahoovis” Kai kunstikeskuses

Teemad, millega Flo kunstnikuna tegeleb on olulised ja tema lähenemine mänguline, soe ja sümpaatne. Tõnu Narroga koosproduktsioonis suudab Flo teha vormilt laheda näituse elust enesest.    

Flo Kasearu isikunäitus “Ainult mitte minu tagahoovis” Kai kunstikeskuses Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Marko Mäetamme juubelinäitus “Teekond tundmatusse” Võrumaa muuseumis

See näitus võimestas suvise Lõuna-Eesti kunstielu. Efektne ja publikuga lihtsalt suhtlev näitus oli kohalik suursündmus, aga ka paljude puhkajate lemmik. Eriti tahaks tunnustada näituse kohaspetsiifilist lisakihistust – sekkumist Võrumaa muuseumi püsiekspositsiooni, mis tõi külastajad muuseumi kõigile korrustele.

Kunstniku isikumüüdi lavastused Tartus: “Palavik” Konrad Mägist Vanemuises ja Uue Teatri etendus “Soosteri koolkond” Ülo Soosterist

Tore, et eesti kunstnikud on teatris teemaks ja meeldis, et neid käsitletakse teatri enda võimaluste kaudu, mitte maalide reprodega laval ringi joostes, nagu omal ajal Modigliani balletis Rahvusooperis Estonia. Mõlemad etendused on muidugi täiesti erinevad, aga moodustavad hea paariku, et peatuda ja kaasa mõelda, “kas geeniuste aeg on läbi”?    

1. Linnateatri ehitamise nõukogude aega tagasiulatuv saaga on läbi.

Arhitektuuribüroo Salto ja sisearhitektuuri büroo Pink on loonud vaatamata üledimensioneeritud ehitusülesandele väljapaistva keskkonna. Muidugi on vale, et vanalinnas on nii suur ala monofunktsionaalne, aga see toob turististunud piirkonda õhtusel ajal tavalist eesti elu. Muidugi on halb, et vanalinnas on nii ulatusliku maa alla minekuga hävitatud tohutult ajaloolist kultuurkihti (algust tegid küll nõukogude pommid 1944), aga selle eest on maa peal saavutatud vanalinna sobituv linnaruum, mida maa alt tore seirata, ja mitu ajaloolist hoonet on elegantselt restaureeritud. Loodan, et see arhitektuuri tipptase innustab ka teatrit järele jõudma.

Uuenenud Tallinna Linnateater avas uksed Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

2. Hea meel on, et ilmus koguni kolm toekat raamatut uuemast arhitektuuriloost.

Esimesena Epi Tohvri käsitlus TPI/TTÜ Mustamäe kampuse kujunemisest ja laiemalt kogu ülikooliarhitektuurist. Karin Hallas-Murula pikaaegne uurimistöö võttis suurkujude Herbert Johansoni ja Eugen Habermanni kaksikmonograafia kuju. Leele Välja koostatud Tartu puitarhitektuuri kogumik võtab kokku väga olulise osa ülikoolilinna identiteedist. Kaks viimast on kujundanud meie teenekaim arhitektuuriraamatute kujundaja Andres Tali ja kõik kolm on vaatamata teaduslikult uudsele materjalile hõlpsasti loetavad.

3. Suurte puude istutamine Tallinna kesklinna on maastikuarhitektuuriline saavutus, mitte ainult linnaökoloogiline projekt.

Viru tänava alguses on taastatud seal alates 19. sajandist olnud allee, jätku on saanud Estonia esine Teatri väljak, püramiidjalakad on pandud väljaläinute asemele Rävala puiesteel, mis on meie ainus akademistliku linnahaljastuse lõik jne. Toredatel ajutistel parkidel ja niitmistihedusel on teisene roll võrreldes suurte puudega, mis palju laiemalt mõjutavad, kuidas me linnaruumi tajume. Heaolu loovate puude abil modelleeritakse linnaruumi, tõstetakse esile olulisi hooneid, varjatakse alles lahendamist ootavaid kohti, suletakse lõõskavaid tuulekoridore, mahendatakse nii vihmavalinguid kui päikesekütet jne. Loodan, et see kleenukeste lühiajaliste ja rabedate pihlakate istutamise laine on möödas.

Näitus “Joonistatud paralleelilmad”https://kultuur.err.ee/”Into The Drome” on Briti-Saksa arhitekti ja kunstniku Pascal Bronneri esimene isikunäitus Eesti Arhitektuurimuuseumis. Rahvusvaheliselt tunnustatud arhitekti kutsumine mastaapse isikunäitusega siinsesse arhitektuurimuuseumisse mõjus värskendavalt nii institutsiooni kui ka ruumi enda jaoks. Soolalao peasaali tavapärased omadused olid paigast loksutatud: kaarjad seinad lõikasid läbi punaste talade ranguse ning muutsid liikumise ruumis ootamatuks ja mänguliseks. Iga teos avas omaette maailma, liikudes sujuvalt suurejoonelistest ruumilistest žestidest luubi skaalal makettideni. Terviklikkus ja sidusus kõigis mõõtkavades raputas argisest novembrist välja ning viis otse mustade joonte ja punktide kosmosesse.

Eesti väljapanek Veneetsia arhitektuuribiennaalil “Las ma soojendan sind” autoritelt Elina Liiva, Keiti Lige ja Helena Männa käsitles renoveerimist kui lähiregiooni põletavat ja mitmetähenduslikku teemat. Soojustamine ei ilmunud siin pelgalt tehnilise parendusena, vaid sotsiaalse ja eetilise küsimusena. Veneetsia suure kanali ääres eksponeeritud soojustuselemendid ei küsinud ainult seda, milliseid kasukaid me oma majadele peale tõmbame, vaid ka miks ja kelle nimel. Lähenemine indiviidi, korteriühistu liikme vaatepunktist avas võimaluse mõelda, kas just sealtkaudu võiks tekkida selgem arusaam, milliseks uueks me soovime nõukogudeaegset elamupärandit kujundada.

2025. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti väljapanek “Las ma soojendan sind” Autor/allikas: Joosep Kivimäe

Flo Kasearu isikunäitus “Ainult mitte minu tagahoovis” paistis silma oma mastaapsuse ja lähenemisviiside mitmekesisuse poolest ühe ja sama probleemi käsitlemisel. “BANANA” erinevad teosed moodustasid kihilise terviku, kus huumor, kriitika ja ebamugav äratundmine eksisteerisid kõrvuti. Olgu selleks külmkapist plärisev rist või seebist sulav maja – iga motiiv avas võimaluse lugeda kapitalismi, eraomandit ja ühiskonda mitmel tasandil. Näitus ei pakkunud lihtsaid vastuseid, vaid kutsus vaatajat oma positsiooni pidevalt ümber hindama. Minu jaoks oli lemmik tööjärgne istumine riietusruumis ja ekraanilt tööpäeva jooksul kordasaadetu jälgimine – tekkis paralleel vetsus skrollimisega, mida pole näitusesaalis varem kogenud.

Kikumu ehk Jäneda sovhoostehnikumi elluäratamine Indrek Kasela initsiatiivil kujunes haruldaseks näiteks sellest, kuidas pool sajandit vana ja poolenisti kasutuses olev arhitektuurimälestis võib muutuda elavaks kultuuriliseks kohtumispaigaks. Valve Pormeistri projekteeritud keskkonnas kunstifestivali korraldamine näib esmapilgul üüratu ettevõtmisena, kuid see õnnestus üllatavalt terviklikult ja mitmekesiselt. Programm haaras eri kultuurisuundi – muusikast ja kunstist maleni, ujumisest ajalooliste hoonete ekskursioonide ja ruumiinstallatsioonideni. Eriti sümpaatne oli, et suvefestival ei taandunud pelgalt pidutsemisele, vaid pakkus ööpäevaringselt tegevusi, mis koondasid väga erineva huviga inimesi.

Pascal Bronner “Joonistatud paralleelilmad” arhitektuurimuuseumis

Aasta üllatuseks kujunes arhitektuurimuuseumis vaadata olnud näitus ideearhitektuurist ehk siis arhitektuurist, mille eesmärk pole mitte saada hooneks, vaid pigem innustada nii-öelda mõtlema kastist välja. Mõnes mõttes oli au olla tunnistajaks Briti-Saksa kunstniku ja arhitekti Pascal Bronneri esimesele isikunäitusele (kuraator Grete Tiigiste), sest sellist väljapanekut oleks uhkusega võõrustanud mitmesugused suure maailma muuseumid ja hoopis kallima piletiraha eest. Pascal Bronneri kollaažid ja joonised andsid arhitektuurilist mõtet edasi mitte kui funktsionaalset lahendust kandvat ruumitäidet, vaid kui inspireerivat kunstivormi, mille piirid sõltuvad vaid kunstnikust endast. 

Wolfgang Tillmans “Nothing could have prepared us – Everything could have prepared us” Pompidou keskuses Pariisis

Saksa fotokunstniku Wolfgang Tillmansi ulatuslik isikunäitus jäi veidi alla 2023. aastal Toronto Art Gallerys nähtud väljapanekule, mis võttis enda alla kaks korrust ja läbis vist kogu Tillmansi loomingu. Pompidou keskuses oli Tillmansi isikunäitus viimane enne keskuse remontiminekut ja võib-olla ka seetõttu oli keskus võtnud riske eksponeerida maineka fotokunstniku töid mitte ainult seintel, vaid ka põrandl ja lagedel. Tillmansi geniaalne minimalism mitte ainult ei innusta, võib öelda, et ta võtab üle. See ülevõtmine on sedavõrd läbiv, et ka mitu kuud ja võib-olla isegi et aastat pärast ta näituse nägemist leiad end vaatamast ümbritsevat samamoodi. Avastad, et oled sama moodi maailma enda jaoks (mõtte)pildistanud juba ammu. Teisisõnu, Tillmans annab legitiimsuse olla ise see, kes sa oled ja näha maailma nii, nagu just sina seda näed. 

Sirje Runge “Hapral pinnasel. Sirje Runge ja valgus” Kai kunstikeskuses

Sirje Runge tööde ülevaatenäitus Kai kunstikeskuses toob kokku maalikunstniku aastakümnete pikkuse loometee. Esimest korda on eksponeeritud üheskoos tema maalid 1970. aastatest tänaseni, kusjuures ka Runge vanimad tööd näitusel oleks valminud justkui äsja. Kas on siin põhjuseks hea kuraatoritöö (Mėta Valiušaitytė (FR/LT)) või siis lihtsalt see, et Runge on olnud oma loomingus lihtsalt ajast ees, ei omagi tähtsust. Runge tööd Kai kunstikeskuse väljapanekus moodustasid omamoodi sarja valguse ja värvi käsitlemise võimalustest, värvist kui valgusest ja kaduvuse varjundist.

Jass Kaselaane isikunäituse “Karjane. Haud. Tiibadega inimene” avamine Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Jass Kaselaane “Karjane. Haud. Tiibadega inimene.” EKKM-is 

Jass Kaselaane isikunäitus EKKM-is laseb peamiselt skulptorina tuntud kunstnikku näidata end ka installatsioonikunstnikuna, sest kolm korrust võimaldavad luua justkui eri peatükkidest koosneva kompositsioonilise terviku, mis räägib üht lugu. Teose pealkiri on antud juba näituse nimetuses ja mõjuvad olid need peatükid kõik, kõige vapustavam muidugi “Haud”, üks viimase aja võimsamaid sõjavastaseid teoseid Eesti kunstis. 

“Gallen-Kallela, Klimt & Wien” Helsingi Ateneumis

Veel tuleva aasta veebruari alguseni avatud väljapanek toob Helsingisse esimest korda valiku Gustav Klimti maale, sealhulgas ka 1901. aastal valminud seinapannoo “Beethoven Frieze” rekonstruktsiooni, mida Ateneumis eksponeeritakse Beethoveni 9. sümfoonia saatel. Peale Klimti kaasaegsete Austria ja Saksa kunstnike tööde näitab väljapanek ka Viini “secessionist’ide” seoseid Soome rahvusliku uhkuse Akseli Gallen-Kallela ja teiste XX sajandi alguse Soome kunstnike loominguga.

“Gothic Modern” Ateneumis, kuraator Anna-Maria von Bonsdorff

Muljetavaldav rahvusvahelise haardega kunstinäitus, mis enne lõppemist aasta algul õnnestus ära näha. Märksõnadena olen kirja pannud temaatilise ruumilisuse ning vajaliku meeldetuletuse kunsti põlisest rollist tegeleda vaid oluliste teemadega nagu elu, surm ja usk.

“Uru Valteri isikunäitus” Tallinna Linnagaleriis

Väga selge kodueesti tundega näitus, mis on tänases kunstipildis haruldane. Noorte kunstnike (Eke Ao Nettan, Erik Hõim, Ats Kruusing) harjutus institutsionaalsusega. Mõneti läbiproovitud võtete taasesitus, aga seisundi ja tunnetuse osas väga täpne näitus. Rahulik, leebe ja humoorikas ruumikogemus, mis otsis pigem horisontaalset kui vertikaalset pidet. Teatav sarnasus Von Krahlis etendunud “Näljaga” (Elo Valner, Riste Sofie Käär). Mõlemis tajutav rahulik, aga kindlameelne vastujõud lähimineviku progressiivsetele ihadele galmuuri ja sileduse suunal.

Mart Kangro lavastus “Pantheon” Von Krahlis

Seda lavastust vaadates tekkis üle väga pika aja tunne, et kõik on (korraks) hästi.

“Aiad: Tanja Muravskaja ja valgus” Saarineni majas

Näitusepaiga ning uute tööde hea sümbioos. Kvaliteetne töö materjali ja kontseptsiooniga, esile tuli Muravskaja ammune oskus tuua vaatajani meiterlikkuse puudutus. Hea on vaadata, kui materjal teeb seda, mida kunstnik soovib.

Pascal Bronner’i “Joonistatud paralleelilmad” arhitektuurimuuseumis, kuraator Grete Tiigiste

Näitus, mille kohta saab üle pika aja öelda, et midagi sellist pole ma veel näinud. Ülidetailsed ja läbikomponeeritud monumentaalsed pliiatsijoonistused mõjuvad ühtaegu nii ähvardavalt kui rahustavalt, suure töömahuga kaasneb siin veel suurem plaan, mis jääb esilagu muidugi saladuseks.

Jass Kaselaan “Karjane. Haud. Tiibadega inimene” EKKM-is

Ühte ja samasse kaemuse jõkke on võimalik uuesti ja uuesti astuda.

Klassikute ülevaatenäitused, mis igaüks omal moel tõi selgelt välja konkreetse autori kreedo ning taaskinnitas, et klassikud ei ole klassikud juhuslikult, vaid nad on teinud oma materjaliga järjekindlalt tööd ning selle töö viljad ei kahvatu, vaid säravad eri aegadel eri nurkade alt.

“Mari Kurismaa. Videviku geomeetria” Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

“Vladimir Yankilevsky ja Valeri Vinogradov. Elementaarsed vormid ja tunnete anatoomia” Tallinna Kunstihoones, kuraator Tamara Luuk; “Olev Subbi. Täiuslikkuse poole püüeldes” Eesti Rahva Muuseumis, kuraator Eero Epner; “Enn Põldroos. Kinnismõtete muuseum” Kumus, kuraator Anders Härm; “Mari Kurismaa. Videviku geomeetria” Kumus, kuraator Mari Laanemets; “Mina metamorfoosid. Henn Roode autoportreed” Tartmusis, kuraator Tõnis Tatar.

Oli suurte retrospektiivide, juubeli- ja elutöönäituste aasta. Suurejoonelised järelehüüded ja tagasivaated eesti kunsti lähiminevikule andsid tooni. Anna-Stina Treumundi ja Enn Põldroosi näitused Kumus, Ülo Soosteri näitus Mikkeli muuseumis, Sirje Runge suur personaal Kai kunstikeskuses, Kadri Mälgu mälestusnäitus tarbekunstimuuseumis, Olev Subbi suurim isiknäitus Eesti Rahva Muuseumis – need vajutasid aasta kunstielule eleegilise pitseri, ärgitasid melanhooliat, ent tõid ka ajaloo näitusesaali, andsid mäluasutustele võimaluse oma tööd teha. Ja seda tööd tehti hästi, mälu sai värskendatud, eesti kunstimaastik teravama pliiatsiga uuesti maha märgitud. Et ei läheks meelest.

Anna-Stina Treumundi “Kuidas ära tunda lesbit?” avamine Kumus Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Ent oli ka uuemat. Riiklikult toetatud kunstiskeene kõrval ja äärel pakub jätkuvalt rõõmu Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi tegevus. Esile võiks tõsta Jass Kaselaane hiljutist isiknäitust, mis pakkus väärika järje Ene-Liis Semperi mullusügisesele comeback’ile kunstiellu.

Aina jõulisemat alternatiivi riiklikult rahastatud skeenele pakuvad ka uued väiksed esindusgaleriid, mis kombineerivad kommertsiaalset kaalutlust kunstielu huvitavusega. Vaala ja Temnikova ja Kasela galerii kõrval on kindlamalt jala maha saanud Tütar galerii ja Punctum galerii, nendegi haare on meeldivalt rahvusvaheline ja lõimib Eestit laia maailmaga.

Minu lõppeva aasta kõige sügavam elamus oli Tallinna Fotokuu üks peanäitusi, “Aiad: Tanja Muravskaja ja valgus”, mis toimus Saarineni maja katusealuses. Nappide vahenditega – vee ja valguse kujutamisega – loodud seeriaga liigub Muravskaja veelgi otsustavamalt abstraktsionismi suunas, mis mõjub meid ümbritseva koleduse ja keerukuse taustal lohutavalt. See pehme, ent samas stiihiline näitus oli ilus ja poeetiline tervik, mida toetas Jevgeni Zolotko täpne kujundus.

Isiku- ja duonäitustest tahaks esile tõsta veel nii mõndagi: Marleen Suvi uneleva ja unenäolise “Vesi, rohelus ja ilus nägu” (Draakoni galerii, kuraator Kerly Ritval), Maria Kapajeva valu ja haprust, ent samas tugevust ja elujõudu ühendava “Neist ilma jäädes saab minust tervik” (Kogo galerii, kuraator Šelda Puķīte), Mari Kurismaa heas mõttes nihestava “Videviku geomeetria” (Kumu kunstimuuseum, kuraator Mari Laanemets), Sirje Runge põhjaliku retrospektiivi “Hapral pinnasel. Sirje Runge ja valgus” (Kai kunstikeskus, kuraator Mėta Valiušaitytė), Eero Alevi nostalgiatäratava “Igatsuse” (Tartu Kunstimaja, kuraator Aleksander Metsamärt) ning Madlen Hirtentreu ja Darja Popolitova wunderkammerliku “Neandertaallase ilukabineti” (Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, kuraator Lilian Hiob-Küttis). Viimase puhul tahaks anda lisapunktid selle keerulise ja sageli justkui vahealana mõjuva ruumi veenva “ära lahendamise” eest ning ärgitada lugema Urmas Lüüsi näitusearvustust Sirbis (posthumanistlik esteetika, hoia alt!).

Marleen Suve isiknäituse “Vesi, rohelus ja ilus nägu” avamine Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Grupinäitustest jäid silma Ingrid Alliku ja Karin Pauluse kureeritud “Piirideta aineväljadel” Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis ning Maret Kukkuri kokku pandud hõrk maalikunsti väljapanek “Genius Loci VI. Paradiis 1470. 1975. 2025” Reigi pastoraadis Hiiumaal. Nõndanimetatud vanema kunsti väljapanekutest oli põnevaim “Mina metamorfoosid. Henn Roode autoportreed” Tartmusis (kuraator Tõnis Tatar).

Näituste kõrval tahaks rääkida ka kahest suundumusest, mis 2025. aasta kunstielu minu jaoks ilmestama jäävad. Esiteks on mul hea meel, et see eksootiline ja oodatud (kohati ka kardetud) “eraraha kaasamine” sai juurde mitu sisukat näidet: Kaamose naiskunstniku stipendium (koostöös Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusega; õnnitlused Anna Mari Liivrannale), EKKM-i välja antava Köler Prize’i comeback ZA/UM-i ja Cobalti toel (mis küll faktiliselt realiseerub 2026, ent uudisena oli tänavune) ning VKG õnnestunud koostöö Eesti Kunstiakadeemiaga (näitus “Nähtamatud kivid. Noore kunstniku pilk tööstusele”). Siia kõrvale võiks asetada ka kunstikogumise populaarsuse kasvu, mida toetab enamate inimeste esiletõus, kes julgevad end avalikkuse ees kogujatena defineerida.

Teiseks on põhjust rääkida noortest, sest juba paar aastat tegutsenud Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liit (ENKKL) paistab olevat tulnud, et jääda. Ja väga hea, et on! Erinevate aktsioonide ja sekkumiste kõrval sai aasta lõpus EKKM-is näha nende grupinäitust “Koos on soojem”, kus hüperiroonilisus tõrjub uussiiruse ikka põhjalikult kõrvale. Sama tendentsi võis korduvalt märgata näiteks ka EKA lõputööde näitusel “Tase”, rühmituse Kvadraat Kuressaares toimunud suvenäitusel “Naabriga sama kena” ning EKA galeriis ansambli ants1 ja elektron.art koostöös esitletud muusikalis “Carmen Electra”. Samas on asi naljast siiski kaugel, sest niisama näpuga näitamise või irvitamise asemel näikse noored kunstnikud päriselt tahtvat kaasa mõelda ja (kunsti)elu paremaks teha. Õnneks langeb see soodsale pinnasele, sest tactical spooning — termin, mille õppisin ENKKL-i näituselt — ehk ellujäämiseks olude sunnil kaaslastega kobarasse kogunemine on kunstiväljal viimastel aastatel laiem strateegiline suundumus. Koos on tõesti soojem (ja lõbusam) ning kasvab tõenäosus suuri protsesse päriselt mõjutada.

Minu jaoks oli selle aasta kõige meeldejäävam kunstikogemus Soome kunstnike Nina Mutiku ja Vili von Nissineni immersiivne osaluskunsti teos “Tomi otsides” Tallinna Fringe festivalil. Tegemist oli viie tunni pikkuse sündmusega, mis sisaldas kunsti, teatri ja rollimängu elemente. Teos jutustas 1940.–1970. aastail Helsingis elanud homoseksuaalsete meeste eludest ja Tom of Finlandi kunsti mõjust neile. Mulle avaldas muljet, kui väheste vahenditega suutsid kunstnikud luua ruumi, milles hakkas tasahaaval lahti hargnema ajalugu, tärkama kujutlusvõime ja kujunema usalduslik kogukonnatunne.

Eksperimentaalsetest vormidest rääkides tuleb meelde ka kuraator Brigit Aropi ja kunstnike Piibe Kolka, Ulvi Haagenseni, Kadri Liis Räägu ja Gerta Raidma ehk Lacqueeri koosloomeline projekt “Eesti kunsti ASMR”, mida eksponeeriti osana EKKM-i näitusest “Riimitud ruumid”. Kas te olete kunagi näinud kuraatorit, kes tutvustab kunstiteost sosinal, kandes spetsiaalselt pikki kunstküüsi, et ta saaks teost paremini silitada ja kraapida, tõstes niiviisi esile kunstiga seotud helisid, aistinguid ja pisidetaile? Mulle jäi näituselt kõige eredamalt meelde Brigit Aropi videoessee, milles ta tutvustas mänguliselt Ulvi Haagenseni kunstiteoste sensoorseid omadusi ja tähendusi, arutledes sekka suuremate kunstielu küsimuste üle, nagu näiteks kunstimaailma hierarhiad, üleolev suhtumine kunsti teraapilisse rolli või kunstimaailma prekaarsus.

Liisa Chrislin Saleh & Hansel Tai “Vastupanu tants” EKA Galeriis Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Paeluvaid küsimusi tekitas Liisa Chrislin Saleh’i ja Hansel Tai ühisnäitus “Vastupanu tants” Eesti Kunstiakadeemia galeriis. Üks näitusel eksponeeritud videoteos lubas põimuda paikadel ja lõimuda vastupanuliikumistel, millest tavapäraselt ei räägita üheskoos. Sel ajal kui Eestis lauldi 1980. aastate lõpus “Ei seedrid, ei palmid ei kasva me maal”, rullus Vahemere ja Jordani jõe vahel asuva maa palmide all lahti palestiinlaste vastupanulaine, mis taotles Iisraeli sõjalise okupatsiooni lõpetamist Gaza sektoris ja Läänekaldal. Liisa Chrislin Saleh’i kunstiteos äratas huvi lähemalt uurida, mida need kaks okupatsioonivastast rahvarinnet üksteise kohta teadsid ja arvasid. Kindlasti saab öelda, et 1990. aastate algul oli värskelt taasiseseisvunud Eesti riigi suhtumine palestiinlaste vabadustaotlusse hoopis sõbralikum kui täna. Rahvusarhiivis on säilinud üks leheke välispoliitiliste teesidega, mis pandi kirja 1992. aastal, valmistudes kohtumiseks Palestiina Vabastusorganisastiooni delegatsiooniga. See algab nii: “Eesti kui riik, millel on selja taga 50-aastane võõrvõimu periood, mõistab hästi Palestiina olukorda ja selle rahva taotlusi.”

1990-ndatele mõeldes tuleb meelde üks vähetuntud kunstiruum, mida tahan soovitada – see on Keskturu turuhoone teisel korrusel asuv Keskpuur. Mul on keskturuga eriline suhe, sest elasin pikka aega täpselt turu kõrval. Mäletan, kuidas turg oli 1990-ndatel puupüsti rahvast täis, seal müüdi odavaid vuhvelkassette, võltsitud “Adibase” dresse ja muud põrandaalust kaupa. Mäletan turu erastamisega kaasnenud võimuvõitlusi ja vägivalda, sest turul liikus palju sularaha, millelt makse ei makstud. Aga ma ei mäleta, et oleksin koos naabruskonna lastega pärast turupäeva lõppu lettide vahelt värvilisi nätsupabereid või turistide taskust maha kukkunud dollareid otsides tulnud kordagi mõttele, et selles keskkonnas võiks asuda kunstigalerii. Kui päris aus olla, siis ei osanud ma töölispere lapsena tollal ette kujutada isegi seda, et minust endast võiks ühel päeval saada loomeinimene. Kui ma nüüd nukralt hüljatud Keskturul sisseoste tegemas käin, siis tunnen heameelt selle üle, kui ma ei pea kunsti vaatamiseks vanalinna minema, vaid saan seda teha argitoimetuste kõrvalt. Kes seda poolsalajast kohta veel ei tunne, neil soovitan Keskpuuri külastamisega kiirustada, sest turuhoone peatsest lammutamisest räägitakse kindlas kõneviisis.

Ajaloo huvides olgu siinkohal veel dokumenteeritud, et kuigi kultuuriministeeriumist on varasematel aastatel kõlanud mitmel korral sõnum, nagu vabakutseliste loovisikute sissetulekute ja sotsiaalkaitse murede parandamine oleks prioriteet, ei tehtud tänavu sel suunal ühtki konkreetset sammu.

Millegipärast meenuvad eelkõige viimase poolaasta näituste külastused ja eriti need, millest sain osa koos pere või sõpradega. Seega iseloomustab valitud näitusi ligipääsetavus, kus nii sisu kui vorm on selgelt esitatud ning eri sihtrühmadele kergesti mõistetavad ja vaadeldavad.

Suvine näitus “Genius Loci VI. Paradiis” Reigi pastoraadis

Näituse asukoht ja ajalooline paik mõjusid põnevalt, muutes külastuse terviklikuks elamuseks. Pastoraadi ruumi oli kasutatud väga hästi, võimaldades teostel ja paiga lool teineteist võimendada ning pakkudes arusaadavat kunstikogemust ka laiemale publikule, sh lastele. Näitusele valitud kunstnikud lõid sisulise ja visuaalselt tugeva terviku.

Tanja Muravskaja isikunäitus “Aiad: Tanja Muravskaja ja valgus” Saarineni majas

Kunstniku teemakäsitlus leidis majaga väga täpse ja mõjusa dialoogi. Saarineni maja viienda korruse ruum toetas teoste vaikset pinget ja kutsus vaatajat aeglustama ja süvenema. Näitus oli visuaalselt tagasihoidlik, kuid sisuliselt tugev ja jättis selge jälje ka pärast külastust. Selle näituse raames tooksin esile ka kogu Tallinna Fotokuu programmi ja tore, et satelliitprogrammi näituseid jagus paljudesse kohtadesse, sealhulgas teistesse Eesti linnadesse.

Tanja Muravskaja isikunäitus “Aiad: Tanja Muravskaja ja valgus” Saarineni majas Autor/allikas: Joosep Kivimäe

“Eduard Timbermann” Kondase keskuses

Veel jaanuari lõpuni avatud näitus toob publikuni põhjaliku ülevaate Viljandis tegutsenud kunstniku elust ja loomingust, keda laiem kunstipublik seni pigem ei tundnud. Näitus on hästi kureeritud ja koostöö Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumiga avardab selle vaadet. Mitmekülgse kunstielamuse moodustas see koos teiste samal ajal Kondases avatud väljapanekutega – “Vaikuse grammatika: origami ruumiline sõnastik” ja “Härmad mitmes vaatuses”.

On olnud palju põnevat ja head kunsti. Minu selle aasta üks suurimaid elamusi ja ka oodatumaid oli ja on Mari Kurismaa isiknäitus “Videviku geomeetria” Kumu kunstimuuseumis. Üks oluline autor minu jaoks. Näitus on mitmekihiline, külluslik ja väga hea.

Mari Kurismaa maalid annavad võimaluse end unustada ja siseneda kuskile ruumi, kus kõik tundub võimalik. Et sinna värvide, metafüüsiliste ruumide sisse ja vahele sooviksin minna ja end kaotada. Oleks seda näitust tegelikult soovinud näha veelgi suuremalt ja suuremas näitusesaalis.

Eredalt on meeles samas näituseruumis Kumu kunstimuuseumis olnud näitus “Õed Meid. Avangard ja argielu”. Väga äge on selliseid ajaloolisi käsitlusi näha. Õed Meid on igas ajas aktuaalsed ja põnevad.

Tooksin välja Merike Estna isiknäituse Tartu Kunstimajas, mis jäi mind kummitama (heas mõttes). Merike on küll mu kaasteeline, aga mind erakordselt paelub tema mõte elus maalist.

See näitus tõi välja mingeid väga huvitavaid külgi maalist, mille peale võib-olla palju ei mõelda. Tavaliselt jääb maalimise protsess maalikunstniku enda ruumi ja peitu. Aga selle näitusega avanes maalija ruum ja otsene suhestumine näituse vaatajaga.

Veel tooksin välja väga hea Jüri Kase retrospektiivnäituse Tartu Kunstimuuseumis. Ja Karin Lutsu reisimaalide näituse. Mõlemad olid lihtsalt nii hõrgud, et tahan mainida neid ka.

Sarah Nõmme näitus “Marrastusprintsessi päevikud” Hobusepea galeriis Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Hobusepea galeriis oli näitus Sarah Nõmme “Marrastusprintessi päevikud”, Vaal galeriis Anna Shkodenko “Libe tee”. Põnev oli Taavi Suisalu “Arktika Saatkond”, kus saavad kokku teaduse ja kunsti meetodid. Väga meeldivad näitused, kus fiktiivne ja reaalne lähevad segamini. Kaob ruum ja aeg.

Aga samas mõtlen nende näituste kaudu sellele, mis meie ümber toimub ja kuidas mõista aega, milles praegu viibime. Küsimusi on palju. Kunst annab tihti võimalusi mõelda ja ka vastata.

Kõige tummisema paugu pakkus arvatavasti Jass Kaselaan näitusega “Karjane. Haud. Tiibadega inimene.” EKKM-is. See pole esimene kord Jassist võlutud olla. See pole isegi tema parim näitusesooritus ja seal pole midagi võtete poolest uut. Ainult vana hea Jass, aga paratamatult avaldavad mulle enim mõju mastaapsed isikunäitused. Üks inimene võtab ühe ruumi või maja ja täidab selle oma tunnetusega. See on nagu täispikk mängufilm või sümfoonia, täielikult läbikomponeeritud, manipulatsioonid ja katalüsaatorid on ühe mastermind’i poolt kontrollitud. Jass on nende nuppude kruttimises meister. Käisin näituse läbi, istusin EKKM-i ette pingile, vaatasin sügistuultes raaguvaid puid ja mõtlesin, et krt kui suitsumees oleks, siis teeks ühe suitsu.

Teise kategooriana fännan suuri postuumseid retrospektiive. Elu ajal ei saanud täpselt pihta, kas me Kadri Mälguga rohkem armastasime või põlgasime üksteist. Mälgu loomingust annab hingematva ülevaate “Kujutluse tume taevas” ETDM-is. Retrospektiiv loob omamoodi läheduse. Mälgu pärandis avaldub tunnetustöötaja manifest. Näed kunstniku esimesi katsetusi, hiilivaid kompamisi, pea mullast väljapistmisi. Seejärel näed, kuidas järgmise kümne aasta jooksul hakkavad eeskujude mõjud järjest maharaputuma, kujuneb välja käekiri, stiil, oma asi mida ajada. Karjääri jooksul näed kunstniku iha end maadluses seljatada, leida uut. Näed kukkumisi, tõusmisi. Nagu puu kasvab mullast, ammutab väge juurtega, parafraseerides Jungi, siis nii suure puu nagu Mälgu puhul peavad juured ulatuma sügavale-sügavale, põrgusse välja. Mida suurem puu, seda suurem ka selle kõle vari. Ühe pika elujoonena läbi saali kulgevas vitriiniderivis näed kunstniku kasvamist, üha uued aastaringid muudavad tüve tummisemaks, iseendast läbikasvanumaks. Näed loomingut, mis sünnib oma peatse minemise eelaimduse valust. Paanilist võidujooksu surmaga, põgenemist oma loomingusse. Näed asju, mis valmisid vahetult enne areenilt lahkumist. Näitusesaalis jõuan vitriiniderivi otsa, tean, rohkem ei tule, need tööd jäävad viimaseks. Tema veel ei teadnud, tegi edasi.

Piia Ruberi näitus “Olulised asjad / ruumi kodustamine” vääriks olla ka mahukas raamat. Hingehoidjana leevendab ta siitilmast lahkujate minemisärevust. Munitsipaalhooldekodusse elu jooksul kogunenud vara kaasa võtta ei saa, tagasiminekut enam pole. Ruber on pildistanud üles maisest elust lahkunute öökappe. Mida võtavad inimesed kaasa oma viimasele teekonnale? Vaas, mis on käinud ära Siberis, värviline nooruspõlvetempe meenutav sombrero, kunagine töökittel, mängukaru, kelle eest on lubatud hoolt kanda. On palju näituseid, mis rõhuvad vaataja eksistentsiaalsetele kaduvikumõtetele, aga on vähe nii mõjusaid näituseid nagu Ruberi ruum. Selline kammerlik formaat jääb sageli suuremate ja valjemate näituste varju.

Tallinna Linnagaleriis kunstnik Jevgeni Zolotko kuraatoridebüüt “Sirel”, mis ühendab Jass Kaselaane, Kristjan Tederi ja Eduard Wiiralti loomingu laiemale publikule vähe tuntud teosed. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Näitus “Sirel” Tallinna Linnagaleriis oli Jevgeni Zolotko kuraatoriprojekt. Zolotko lubas pärast Kumu näitust kunstitegemise maha jätta, aga selle kunstitegemisega on nagu suitsetamise või joomisega, paar nädalat on rahu majas, siis hakkab vaikselt kripeldama. Ükspäev satud sõbraga kokku, Jass ütleb Jevgenile, et kuule, teeks ühe väikese. Teevadki. Lõpptulemiseks taaskordne uputav ruum. Käisin omapäi, vedasin ema vaatama. Iga kord uputas.

Ja viienda hitina ma ei oskagi öelda, kas ansambel Ants1 muusikal “Carmen Electra” Eesti Kunstiakadeemia galeriis oli tegelikult visuaalkunst, performance, muusikal, komejant või tragöödia. Kaasaegse kunstiga on see häda: võta siis kinni, millega tegu. Lahterdamine jäägu teoreetikute lõbuks ja kunstiaktile endale see lähemale ei aita. Kunstiteose tajumiseks tuleb tundlad välja ajada ja võtta võnked avasüli vastu. Mul tundlad võdisesid takkajärgi veel mitu tundi pärast aplausi. Nii-öelda muusikali üheks mootoriks on Andreas Kübar, kes ennast tõestanud juba nii moekunstniku, muusiku kui ka dramaturgina. Nüüd üritab tõestada ka romaanikirjanikuna, raamatu ostsin ära, aga lugeda pole veel jõudnud. Kui tegu on väga andeka inimesega, suudab ta oma elutunnetuse kehtestada mitmes meediumis, mis kokku loovad keeruka ja igast küljest ümbritseva maailma. Nendes Andrease loodud maailmates on olnud hea ja seikluslik olla. Loodetavasti raamatuga ta põrub, sest tegelikult on ikka veidi kade ka, kui nooremad sedasi jube andekad on.

Triin Kukk “Kodus ja võõrsil” Hop galeriis 29.08.–23.09

Triin Kukk on peamiselt Hollandis resideeruv ehtekunstnik, keda Eestis näeb harva. Tema erioskus on tegeleda tulemuslikult ja põnevalt pooljuhuslikkusega. Arhiveerides hästi argiseid fragmente jäädvustab ta detaile ja hetki, mis on peaaegu märkamatud ja loob nende vahel terase märkaja ja meisterliku kivilihvija oskustega seoseid materjalidega nagu mineraalid ja metall, seekord ka foto. Vaimustav kuidas juhuslikkustest saavad nii hõrgud jäädvustused.

“Leitud kirja leiutamine” Typas 28.01.–23.03
Koostajad Maria Muuk, Aimur Takk ja Typa tiim

Tüpograafiaalane loovuurimusprojekt ja näitus keskendus eesti puukirjade omapärade analüüsimisele Typa kogude põhjal ja on väärtuslik mitte niivõrd läbiuuritud peatüki ja selle võluva vormistuse vaid pigem avatud eksperimendina, andes ühtlasi tunnistust kuivõrd selliseid projekte on vaja nii teha kui võimaldada. Ettevõtmise eesmärk oligi sümpaatne – inspireerida kohaliku tüpograafia arengut ja uuenduslikke trükitehnikaid. Ja see õnnestus parimal moel. Ajalooliste puukirjade kõrvale oli loodud ka uus modulaarsusel põhinev font (Newfound Type, disainer Aimur Takk), millest sai alus Tartusse planeeritava Siuru keskuse identiteedile.

“Genius Loci VI. Paradiis” Reigi Pastoraadis 1.07.–20.08.
Koostaja Maret Kukkur, kujundaja Pille Jänes

Eriliselt läks korda sellesuvine näitus juba mõnda aega Hiiumaal Reigi pastoraadis toimunud sarjast “Genius Loci”. Sama meeskond hoiab suvise laisa inimese meeled ergud eri valdkondi koondavate näitustega. Seni paljuski materjalikeskseid erialasid eelistanud sari keskendus seekord kaasaegsele eesti maalile esitledes suurepärast kooslust tuues võrdselt hästi esile nii valitud teoste ja autorite eripärad kui ka kuraatori- ja kujundajatöö, head ja üllatavad valikud ning alati võluvalt ja veidi õõvastavalt mõjuva ruumi. Kõik mõjus täpselt õigesti ja kõlas eriti hästi kokku.

Näitus “Genius Loci” Reigi pastoraadis. Autor/allikas: Juhan Hepner/ERR

“Õed Meid. Avangard ja argielu” Kumus 14.03.–31.08
Kuraatorid Kai Stahl, Eha Komissarov, Ulrika Jõemägi

Mei õdede retrospektiiv oli näitus, mida ma ootasin sellest ajast peale, kui sellest plaanist aastate eest kuulsin. Tubli annus vähenähtud kunsti ja veel vähem kolme õe kunsti koos. Selle kõrval, et lõpuks oli vähem näinul võimalik kolmel õel kunstnikena vahet teha, hargnes see ühise algusega lugu erinevateks kunstnikuteekondadeks, kõneles naiskunstnike potentsiaalist ja võimalustest ning paljudest erinevatest naiskunstnikuks olemise viisidest pikalt ja põhjalikult

Bonus track, sest see püsinäitus on avatud juba aastaid tagasi:

Viinistu kunstimuuseum

Ma ei tea kui palju jõuavad kunstihuvilised Viinistusse, aga mul sel suvel õnnestus. Regionaalselt mitmekesine kunstisaalide võrk on hädavajalik. Neid võiks olla palju rohkem ja see konkreetne on suurepärane panus. Täiesti vaimustav oli kulgeda külastajavabas suurepärase arhitektuurse lahenduse ja lummavate vaadetega keskkonnas põneva kollektsiooni ja sellest huvitavalt kureeritud näituse keskel. Püsinäitused kestavad kaua ja annavad põhjust suuremat kogust kunsti aeg-ajalt uuesti vaatama minna, neelata doosidena. Tasub kindlasti väljasõitu, isegi kui külastajaid juhtub olema rohkem. Ja alati tasub vaadata üle ka tünnigaleriides toimuv.

Lõppeva aasta suurnäituseks on kahtlemata “Spiegel im Spiegel” Kumu suures saalis, olulisi vaatamisväärsusi pakkusid Fotokuu, EKKM, Tallinna Kunstihoone, Tartu Kunstimaja ja paljud teised. Usun, et nende tähtsündmused saavad ka kolleegide poolt esile toodud. Minu fookus lõppeval aastal oli eelkõige maalil ja sellel KUIDAS, mitte MIDA – ehk uudishimu kunstnike käekirja, tehnika, peenemate nüansside suhtes lähivaatlustel – seda küllap ka tulenevalt isiklikust positsiooninihkest (peale 12 aastat kunstnike liidu juhatuses taas täisvereline maalikunstnik).

Näitus “Spiegel im Spiegel” Kumu suures saalis Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Niisiis mõned subjektiivsed muljed. Visuaalne esprii ja huumor kohtumas puhta esteetikaga Maria-Kristiina Ulase näitusel “Hulpimine hoomlemine taiplemine” Artroverdis. Huvitav on jälgida, kuidas kunstnik oma isikupärast kujundimaailma graafika ja maali piirialal jätkuvalt rafineerib ja tihendab. Tõnis Saadoja naturalistlike maastikumaalide pingutuseta elegants ning loomuldasa avalduv koloriidiloome Tütar galeriis näitusel “Kestev olevik”. Mari Kurismaa “Videviku geomeetria” Kumus. Hea näide selle kohta, kuidas kriitilise massi saavutamine ehk suurema hulga teoste kokkukoondamine laseb esile tulla nii kontseptuaalsetel kui tonaalsetel varjunditel ning autori loomingul avaneda erinevates registrites. Konrad Mäe preemia 2025 tundus seejuures vältimatu.

Tartmusis hilissügisel inimlikult puudutav ja vormimänguliselt kaasahaarav “Mina metamorfoosid. Henn Roode autoportreed” ning nende kohal, ülemisel kahel korrusel justkui mõnd Egiptuse hauakambrit monoliidina kattev Jüri Kase abstraktsete hieroglüüfide massiivne joone-pinna-värvi-maailm (mis oleks ehk avardumiseks enam ruumi vajanud). Kevadel sealsamas muuseumis intiimselt elamuslik “Karin Luts. Pildid reisidelt” (kuraator Mare Joonsalu), enamik teoseid Eesti publiku ees esmakordselt. Siit on sobilik libiseda 80. eluaastates tegusate vanameistrite juurde – näiteks Vello Vinna värske looming näitusel “Tehis ja ehis” Vabaduse galeriis ja Illimar Pauli “Mitme reisi pildid” Haus Galeriis. Eesti graafika grand old lady Marje Üksine Draakoni galeriis oma esimese akvarellinäitusega “Maalides vabaks” ja Mari Roosvalti “Voyage, voyage, voyage” Haapsalus Okase Muuseumis.

Mida veel? Lavastuslikku emotsionaalsust pakkus ARS-i projektiruumi edukalt hõlmanud Liina Keevalliku “Traviata on elus”. Värskendav vaatamine oli ka mitmepalgeline “Natuur: 10 kunstnikku Londonist” (kuraatorid Harry Pye, August Künnapu) Kadrioru Galeriis. Kunstireisidel nähtust ja kogetust oli põnev Valencias IVAMis nähtud “Pinazo: Identities” ehk väljavõtted Hispaania ühe mõjukama impressionisti Ignacio Pinazo Camarlenchi (1849–1916) inimkesksest loomingust sekkumistega kaasaegsetelt kunstnikelt.

“Anna-Stina Treumund. Kuidas ära tunda lesbit?” Kumu kunstimuuseumis

On äärmiselt hea meel, et Kumu on jõudnud ühe kaasaegse eesti fotokunstniku nõnda suure ülevaatenäituseni. Asi seda suurem, et juures on varalahkunud autori kaasamõtlejaid, ka nooremate kunstnike loomingut. Samuti seetõttu, et näitusega käib kaasas (tavapärasest põhjalikumalt) lausa kahe kataloogi jagu kontekstualiseerivat materjali ning elav (ja ütleks ka, et värskendavalt julge publikuprogramm). Tallinna Fotokuu biennaali raames saatsin sinna näitusele ka mitmeid väliskülalisi, kes said tugeva elamuse, olles omaette tõestuseks kui puudutav on Treumundi looming tänasel päeval ja kui universaalselt mõjusa terviku selle näituse tiim on kokku saanud. Kohalikus kunstiloos seisab see näitus kindlasti märgilisena.

“Sugu ja lugu” fotomuuseumis

Küllalt sarnasel määral, ja paralleelsete käsitluste poolest, tunnustust vääriv näitus on 2026. aasta jaanuari lõpuni fotomuuseumi keha teema-aasta raames avatud “Sugu ja lugu”. Näitus pakub laiale publikule põnevaid avastusi (ja kahtlemata ka kihistamist) materjaliga, mida muuseuminäitustel pole ehk tingimata harjutud nägema, kuid mille kõnetamine on kindlasti ühele kaasaegsele muuseumile vääriline ülesanne.

Näituse “Sugu ja lugu” avamine fotomuuseumis Autor/allikas: Karoliina Raudberg/ERR

Näitus toetub mahukale taustatööle ja paljudest kogudest kokku toodud leidudele ning üks huvitav osa kohalikust ajaloost ühendatakse ära lähiajaloo kunstnike poolsete kehakäsitlustega. Uurimistöö on nüüd ära kinnitatud ka värskelt ilmunud kataloogi kujul.

“Hinge pime öö” Kuressaare linnusmuuseumis

Üks erilist ja müstilist mõju avaldav näitus on kuni 28. märtsini Kuressaare linnusmuuseumis avatud “Hinge pime öö” (kuraatorid Helena Keskküla ja Roman-Sten Tõnissoo). Tegu on väga kohateadlukult ja -tundlikult kokku pandud ning positiivselt üllatava tervikuga. Grupinäitusena omab see mitmeid hetkel trendikatena paistvaid kaasaegse kunstinäituse osiseid, sealhulgas tundmatute kunstnike väljatoomist, vanema põlvkonna kunstnike taasavastamist, muuseumikogudest leitud obskuurseid ja imelisi objekte ning klassikalisemat kunstivormi koos kaasaegsema vormikäsitlusega. Seda aga parimas mõttes ja tõesti mitmekihilise süvenemise teenistusse rakendatuna. Lisaks just see, et näitus on Saaremaal, linnuse seinte vahel, sellisel pimedal aastalõpu ajal – tundub nii õige ja oma kohatises sünguses ometi nii armas.

Tallinna XIX graafikatriennaal kunstihoone Lasnamäe paviljonis
Kuraator Marika Agu ja kujundaja Maria Erikson. 

Seekordne triennaal jääb meelde oma kaasaegsest kunstist julgelt tõukuva käsitluslaadiga, millele annab tõsiseltvõetavuse kuraatori fokuseeritud uudishimu graafika olemuslike joonte vastu – millest graafika tuleneb ja milleks ta on võimeline. Suurepärane märgiline visuaalse tähendusega pealkiri, sisu toetav ja täiendav kujunduslahendus, paras maht, hästi üles ehitatud publikuprogramm ja kohtumised teoste autoritega andsid oma tugeva panuse. Kõik näituseosad töötasid meeldejääva terviku nimel, mis mõtestas graafika olemust ja potentsiaali kaasaegse kunsti keskmes. 

Tallinna XIX Graafikatriennaali avamine Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

“Õed Meid. Avangard ja argielu” Kumu kunstimuuseumis
Kuraatorid Kai Stahl, Eha Komissarov, Ulrika Jõemägi

Näitus lõi konteksti ja laiendas seni fragmentaarseid teadmisi meie modernismi klassikute Lydia, Natalie ja Kristine Mei loomingust. Kui modernismi kaanon on püüdnud naiskunstnike panust tagaplaanile jätta, siis antud näitus tõestas veenvalt, et õdede teemad ja tehnikad olid läbi aegade vastavuses modernismi eesliini käikudega Eestis. Lydia akvarellid on minu meelest akvarellikunsti tipp, ja ma ei teagi, kas sellepärast, mida seal on kujutatud või kuidas seda on tehtud. Igatahes see haprus tema käsitluslaadis väljendab väga jõuliselt kujutatud hetkede muutlikkust ja kaduvust. Näha neid kooslustes teiste oma ajastu tööde ja õdede teostega lõi nende teoste mõistmiseks uue välja ja perspektiivi. Natalie kunst torkab silma vaimukuse, julguse ja tüübi tabamise oskusega, olles ülimalt ajakohane kogu tema loomeperioodi jooksul.

Enne õdede Meide näitust oli samas ruumis üleval Urmas Lüüsi kodanliku mehe ihade analüüs väljapanekus “Härra N-i elu ja surm”. Seda teemat sai kunstnik jätkata isikunäitusel “Kes aias, kes aias?” Ants Laikmaa majamuuseumis Taeblas, milleks algimpulsi oli andnud Hugo Simbergi maal “Surma aed” Tampere toomkirikus Soomes. Taebla näituse tööd hakkasid jõuliselt resoneerima Laikmaa teoste ja ruumilise keskkonnaga, tekitades äratundmise millegi seni otseselt sõnastamata aspektidega Ants Laikmaa olemusest. 

Tallinna Fotokuu näitus Saarineni majas “Aiad: Tanja Muravskaja ja valgus”. 

Seda maja olen oma varasemas elus kogenud raamatukirjastuse keskkonnana. Sellega seoses tekkis mul huvitav võõristus Tanja Muravskaja suureformaadiliste fotode ja ruumi vahel, mida oli rõhutatud installatsiooni ja valgusega (Jevgeni Zolotko). Meisterlikud kaadrid merepinna sillerdusest, kus must värv muutus tuhandeteks mustadeks toonideks näitust koos hoidvas strukturaalses süsteemis. 

Anders Härmi kureeritud mahukas Ragnar Kjartanssoni ülevaatenäitus “Poiss ja tüdruk ja põõsas ja lind” Kumus andis oma suurejoonelise installatsiooniga hästi edasi kunstniku popmuusikast, poliitilistest draamadest ja kunstiajaloost lähtunud taotlusi unistuslikesse ja lummavatesse liikuvatesse kujutistesse ning kargelt mõjuvatesse maastikumaalidesse, mille misanstseen tõmbas vaataja täielikult endasse. 

Kunstisündmuse teeb meeldejäävaks, kui nähtu ja kogetu tuleb näitusesaalist kaasa ning kasvab edasi vaataja peas. Lilian Hiob-Küttise kureeritud “Vana Veenus” Punctum galeriis polnud õnneks takerdunud nutulaulu naise raskest elust ja keerulisest võitlusest ühiskonna tuuleveskitega. Kuraator oli teemaga edasi liikunud, ühendanud eri põlvkondade naiskunstnike loomingu ja tähistas väekate naiste julgust edasi minna, hirmudele otsa vaadata ja mõtestada kohati keerulisi inimsuhteid. Maarja Mäemetsa klaaskann “Pipi Pikksukk” saatis sõnumi: elu on seiklusteks, leia endas üles patsiline isemõtlev tüdruk! Soorollide sundseisu võib teisendada küüniliseks groteskiks (Kate Cooperi videoteos Infection Drivers, Terje Ojaveri skulpuurid “Raskete jalgadega naine” ja “Autoportree kilpkonnana”). Vananemise hirmu ja stigmadega saab astuda uudishimulikku dialoogi (Cloe Jancise “Nõid”). Johanna Mudisti maalid peegeldasid lähisuhete toetavaid ja samas keerulisi pingevälju. Kes otsustab enda elu ja ilu reeglite üle? Ikka naine-jumalanna ise, nagu tegi Sirje Runge enda akt-autoportreel, fototeosel “Vana veenus”.

Grupinäitus “Vana Veenus” Punctum galeriis Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Sõnas nüüdiskunst sisalduv ajamääratlus eeldab kaasaegse kunsti näituste puhul ajakohasust, värskust või üllatusmomenti teemade, kunstnike, kunstimeediumite uuskasutuse või väljapaneku kujunduse osas. Kõigi nende kirjeldavate sõnadega võis iseloomustada Annika Haasi kureeritud Alyona Movko-Mägi isikunäitust “Soo” Tallinna Linnamuuseumi galeriis Seek. Seegid olid keskajal hoolekandeasutused, kus inimesed said tasuta toitu ja peavarju. Milline mõjuv kohasümbol näitusele, mis kutsus kaasa mõtlema kehalise kohalolu ja ebakindla soise maastiku vahelisele ühendusele! Läbi naise keha, mis on elu ja kuuluvuse kandja, toimis soo kunstniku jaoks nii mälu kandjana kui ka muutumise ruumina. Kuraator toetas ja julgustas kunstniku katsetusi erinevate kunstimeediumitega. Need olid julged ja haprad, kummalised ja mõjuvad tõlgendused keskkonnast, mille muutliku olemusega ühenduse saamiseks on vaja kannatlikku austust ja oskust lugeda rahvapärimuste iidseid sõnumeid.

Näituste ettevalmistusperioodid võivad kesta mitu aastat ja nii võib nüüdiskunsti väljapaneku algselt valitud sõnumi ülekasutus ühiskonnas kunstiprojekti valmimise ajaks vähendada selle uudisväärtust. Õnneks pole kuuldud-nähtud hirmu ülevaatenäituste puhul, need on kauaoodatud kohtumised vanade sõpradega, teostega, millest osa elavad tihti igapäevaselt ja juurdepääsmatult erakogudes. Mari Kurismaa retrospektiivnäitus “Videviku geomeetria” Kumu kunstimuuseumis on elamus, vaikne ja aupaklik rännak kunstniku loometeel, kus kunstikõrgkooliaegsed tööd on sõbralikus dialoogis Kurismaa, kui professionaalse sisekujundaja ja maalikunstniku kavandite ning geomeetriliste maalidega. Kunsti loomine on alati isiklik teekond, vaataja jaoks enamasti nähtamatu ja kohati salapärane protsess. On igati tänuvaarne, et käesoleval näitusel sai mõttes kaasa liikuda kunstniku arenguteel ning jälgida, kuidas koolitööde geomeetrilistest objektidest kasvasid maalide sügavmõttelised peategelased.

Kuigi jõudsin tänavu kahetsusväärselt vähe väljaspool Tütar galeriid näitusi vaatama, sain õnneks siiski pihta mõnedele kunstisündmustele, mis vaimustasid. Üks selline pealtnäha väike näitus oli Tallinna Linnagaleriis (Tamara Luugi kutsel) Jevgeni Zolotko poolt kureeritud “Sirel”. Näitus oli napp, tehniliselt võttes oli eksponeeritud vaid neli teost, kuid seda hämmastavam oli mõju, mida nende abil loodi. Näitus hakkas uksest sisenedes koheselt tööle ning seda nii emotsionaalses kui ka intellektuaalses plaanis. Iga teos sai selles koosluses juurde mitmeid tähenduskihte, mida ta enne ruumi sisenemist endaga kaasas ei kandnud. Näitust saatev tekst keeras “volüümi” veelgi juurde. Kuigi Zolotko oli 2024. aastal Kumus lubanud, et ta kunstnikuna rohkem näitusi ei tee, siis peale “Sireli” nägemist ütlen, et okei, ma suudan leppida. Aga kureeri veel! 

Sarnaselt võimsa annuse emotsioone võtsin endaga kaasa Anna-Stina Treumundi isikunäituselt Kumus. “Kuidas ära tunda lesbit?” puges sügavale naha alla ning võttis mind vaatajana endaga kaasa mitmes mõttes silmi ja südant avavale teekonnale. On üks asi teada, teine asi mõista. Kumus eksponeeritud läbilõige Anna-Stina Treumundi loomingust omab tugevat potentsiaali vaataja ka empaatiliselt endaga kaasa võtta. Näitus on veel tuleva aasta jaanuari keskpaigani avatud. Minge vaatama! Ja kui te juba Kumus olete, siis soovitan vaadata ära ka Mari Kurismaa isikunäitus “Videviku geomeetria”. Kurismaa maalidel kujutatud maastikud tõmbavad endasse ning rahustavad ärevaid meeli. Tõeliselt kaunis ja meditatiivne elamus, millele aitab kaasa suurepärane kujundus. 

“Mari Kurismaa. Videviku geomeetria” Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Paraku ei saa aga enam külastada möödunud suvel Läänemaal Ants Laikmaa majamuuseumis avatud Urmas Lüüsi suurepärast näitust “Kes aias, kes aias?”, mis sulandus muuseumi püsiekspositsiooni. Laikmaa elust ja loomingust tõuke saanuna toimetas Lüüs endises Laikmaa kodus viisil, mis avas Laikmaa olemust ja vürtsitas seda Lüüsile omase tumeda huumoriga. Kes vaevus kohale sõitma, sai väärilise preemia põneva elamuse näol. 

Top 2

Karin Lutsu joonistuste ja maalide näitus “Pildid reisidelt” Tartu kunstimuuseumis

Võimsalt avastuslik, vabastav ja helisev naishääl Eesti kunstis.

Kadri Mälk “Kujutluse tume taevas”

Vapustav kontemplatiivne kogemus isegi kunstnikku lähedalt tundvale vaatlejale. Ma pole kunagi kuulnud ühegi näituse kohta nii paljudelt külastajatelt – ma lähen seda uuesti vaatama. Pean võtma pikalt aega, et süveneda.

Edasi head

Mari Kurismaa “Videviku geomeetria” Kumus

Metafüüsiliseks destilleeritud maalimaastike tour de force!

Kadrioru muuseumi väga kõrgetasemelise Euroopa kunsti aasta: “Naudingute aed. Õitsev 17. sajand” häbematult dekoratiivne ja kelmikas kaleidoskoop ning “Bernardo Strozzi. Meister Caravaggio varjus” rabavalt kõrgetasemeline lugu.

Itaalia varabaroki meistri Bernardo Strozzi suurnäitus Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Aasta moesündmuseks oli “Eden.exe” Viimsi Artriumis: noored talendid Mari Lemet, Karl Christoph Rebane, Erik Merisalu, Gohara Ruya ning nende hämarteatraalne apokalüpsis.

Runner-up

Triin Kukk “Kodus ja võõrsil”

Isepäine vabamõtleja tarbekunstniku nahas, puhas ja värskendav kogemus.

Teatrist jättis mõnusalt segadusseajava surina sisse Mart Kangro ambitsioonikas “Pantheon”.

Kris Lemsalu “Nirvana” Temnikova galeriis

Oksebaroki erootilised õied savis, fantastiline maailmaloomise oskus.

Iga aasta tekib tunne, et on võimalik veel rohkematest ja rohkematest näitustest ilma jääda ning teemaplokina aeglustumist kohtab, kuid praktikas mitte. Aga siin mõned, kuhu ma siiski jõudsin. 

Aasta algusest kaks pärli: Ryōji Ikeda Eesti Rahva Muuseumis ning Katariin Mudisti ja Keithy Kuuspu “Kahjuks ei osutunud te sellel korral valituks” näitus ja performance Tartu Kunstimajas koos umbes 200-pealise publikuga, kes kõik kulgesid läbi spordisaalide ja juuksurisalongide. 

Jaapani kunstniku Ryoji Ikeda esikheliteos häältele ERM-is. Autor/allikas: Maanus Kullamaa

Mis mind siiani kummitavad ja ennast meelde tuletavad – Reet Varblasele pühendatud grupinäitus “Emalt tütrele, tütrelt emale” Tartu Kunstimajas (kuraatorid Ulla Juske ja Liisi Tamm) ning Fotokuu põhiprogrammist “Aiad: Tanja Muravskaja ja valgus”. 

Eriline tänu ja tunnustus kahele nähtusele, mis siinset kunstimaastikku eriliselt elavdama on hakanud, võib-olla enesele ootamatultki: Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liit, kuhu kuulumisest võiks iga kunstitudeng unistada, ning Kett, mis oli minu 2025. aasta kõige külastatum galerii. 

Aga üks unistus Põhja poolt ning teine Lõunast – ma siiski mõtlen, et mis ja kes oleks see, mis käivitaks ka meie inimesed sellisel moel, et ollakse valmis tunde ja tunde ootama lauspäikese või vihma käes, et iga hinna eest siiski jõuda kunsti vaatama, nagu paari tunni kaugusel Helsingi biennaalil. Paneme pead kokku, sest mu kadedus närib mind.

Teine unistus, kindlasti väiksem, kuid veidi indianajonesilikum, oleks leida mingi täiesti tabamatu ime mõne uue ja veel kasutamata näitusepinna näol. Samas ühtegi uut galeriid meile vist enam ei mahuks, aga kasvõi lühiajaliselt, ainult ühe või mõne projekti jaoks. Vilniuses Meduza galeriisse sisse astudes ma polnud valmis selleks üllatuseks, mis peitus galerii keldrikorrusel. Riiulist kiiver pähe ja minek! Järsku olin sattunud 16. sajandi maaalustesse käikudesse, kuhu leedu kunstnik Donatas Jankauskas–Duonis (s 1968) oli loonud kohaspetsiifilise installatsiooni, mis koosnes 18 monumentaalsest reljeefist ning mis ühtekokku lõid sellise ruumikogemuse, mille sarnast ma võingi otsima jääda. Ja mis kõige ägedam – näitus kestis terve aasta. Aeglane värk, või mis?

Sirja-Liisa Eelma “Igatsus kaotatud ruumi järele” Kumu kunstimuuseumis
Kuraator Brigita Reinert

Imelise pealkirjaga näitus Kumu projektiruumis on suurepärane näide loovuurimusest. Sirja-Liisa Eelma on jäädvustanud Pika tänava interjööre, vaateid, valgusi, aimdusi ja oletusi. Kunstnikku paelub eelkõige suhestumine ruumiga, ajalooline ruum ongi tema loomingu käivitajaks, kus peitub ka inimene, tegelikult isegi perekond. Oma igatsust on kunstnik väljendanud talle omases värvimaagias, võttes aeg-ajalt kolmemõõtmelise vormi. Käesoleval aastal on Eelmal tal veel kaks näitust Tallinnas, kus ta tegeleb juba omamoodi peegeldustega; valguse ja pimeduse teemadega, sümmeetria ja korduste kaasabil.

“Igatsus kaotatud ruumi järele” käsitleb surma ja imetabaseid metamorfoose. Näitusevaade. Autor/allikas: Stanislav Stepaško

Pascal Bronner “Joonistatud paralleelilmad” arhitektuurimuuseumis
Kuraator Grete Tiigiste

Arhitektuurinäitusega on keeruline köita vaatajat – kes tahaks vaadata fotosid majadest, jooniseid ja lõikeid (kui ta just ei ole arhitekt)? Seekord rullub arhitektuurimuuseumis lahti omanäoline ebareaalne väga piktoreskne unistuste maailm, mille autor on oskuslikult konstrueerinud soolalao suurde saali mõjudes ühtaegu elamuslikult ja ebareaalselt. Autor on arhitekt ja kunstnik, kes töötab praktikapõhiste uurimusega visualiseerides ulmelisi jutustusi linnadeks. Joonistamispraktika on tema suhtlemise vorm. Tahaksin sellises ruumiga ikka ja jälle kohtuda erinevate paralleelmaailmadega, kuhu saab ära eksida ja kanduda kõrgemale igapäevapraktikast.

19. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti näitus “Las ma soojendan sind” Kuraatorid Elina Liiva, Keiti Lige, Helena Männa

Tänavuse biennaali teema on hariv ja haarav – Intelligens: Natural. Artificial. Collective (kuraator Carlo Ratti), mis omakorda pikka lahtimõtestamist ei vaja, vaid pakib oskuslikult lahti tänapäevase paketi suhestumisest maailmaga. Veneetsia Giardini Aeda ei pääse Eesti paviljoni märkamata, mis kõrgub Grand Canale kaldal. Klassikalise palazzo fassaadi on osaliselt sekkutud proosaliste soojustuspaneelidega, mis sealse linnaruumis “töötab” ülihästi omas vastuolulisuses. Eestis avapärane renoveerimislahendus muutub groteskseks, püstitades küsimusi üleeuroopalikest meetmetest kerkinud kliimakriisis. Noored arhitektid mõtestavad fassaaditagust elamis- ja suhtlemisviiside paljusust – ehituse pragmaatilisel pinnal korteriühistute keskel. Väga ilus ja mõjus projekt, jõudu uurimisel!

Kui laenan termini muusikast, siis “standardrepertuaari” mahub 2025. aastal palju klassikurenomeega kunstnike hästikoostatud ülevaateid nii Tallinna kui Tartu etableerunud näitusepindadel. Kuid ka kõrvalisemates, väiksemates ja maakondlikes galeriides tehakse arvestatavaid näitusi, mis mõnikord on isegi huvitavamad, uudse info ja kõlaga kui me kahes nii-öelda pealinnas. Nendele alljärgnevas fokuseerungi.

Viljandi Kondase keskuses avatud näitus “Eduard Timbermann. 1905-1935” (kuraator Mari Vallikivi) tähistab sealse varasurnud maalija ja akvarellisti 120. sünniaastapäeva. Esitatud tööde hulk on piisav, et summeerida: kahjuks jäi andeka kunstniku looming pooleli, kuid see, mida ta jõudis teha, on muljetavaldavalt võluv süntees art deco’st, kubismist, impressionismist. Koloristlike ja vormiliste kvaliteetide kõrval pean esile tõstma Timbermanni silma ka inimestevaheliste suhete psühholoogilisel kujutamisel ning tema virtuoosseid aktijoonistusi naisest ja meestest. Muide, Timbermann on olnud nii unustatud kunstnik, et uues akadeemilises “Eesti kunsti ajaloos” pole tema kohta sõnagi.

Kõrgetasemelisele traditsioonile toetuva tarbekunsti suur, õigemini permanentseks kujunev probleem on retseptsiooni puudumine, seotud kindlasti EKA-s antava kunstiteaduse metodoloogiliste eelistustega. Toon mõned näited ajakirjanduses varju jäänud, aga pikka analüüsi väärinud väljapanekutest. Aasta võimsamaid ruumilisi elamusi pakkus Võru muuseumi galerii klaasinäitus “Videvikutsoonis: Sofi Aršas, Kati Kerstna, Kairi Orgusaar, Erki Kannus”, mis valgust käsitledes oli üles ehitatud tõelise sürreaalse environment’ina. Tehnikas nii kuum- kui külmtöötlust, puhumist ja sulatust kasutanud kunstnikud lõid saalides erutavalt võõristusefektile mängiva animafilmiliku muinasjutumaailma, mida modelleeris valgus, veepladin, helitaust ning kus klaasist hiigelsipelgatele ja hologrammi meenutavatele peegeldustele sekundeerisid klaasist ajud ja videoinstallatsioon.

Klaasikunstnike ühisnäitus “Videvikutsoonis” Autor/allikas: ERR

Sama võimast elamust pakkus Arvo Pärdi 90 aasta juubelile pühendatud Eesti Köitekunstnike Ühenduse poolt organiseeritud rahvusvaheline köitenäitus “Scripta manent VII# Suurgildi hoones. Näituse teema “In principio. Sõna Arvo Pärdi muusikas” lähtus Pärdi samanimelisest teosest ja eksponeeris 19 riigi 151 kunstniku 148 köidet kõikvõimalikes tehnikates. Näitus oli tõeline nauding köitekunsti fainschmecker’ile, inimesele, kes armastab raamatut ja hindab köite esteetilist ja kaitsvat funktsiooni mitte vähem kui tema sümboolset tähenduslikkust.

Viljandi Rüki galeriis kureeris Toomas Volkmann näituse “Lahkumine Kythera saarelt” enda uutest fotodest ja eesti geikunsti klassiku Agu Pildi joonistustest ja akvarellidest, vastandades tehniliselt ja kujundlikult intrigeerivalt armastust (Pilt) ja kaduvust (Volkmann). Kui vastandlikult võib aga ehet kui sellist tõlgendada, näitavad kahe nimeka ehtekunstniku õnnekombel samasse aega sattunud väljapanekud: väike, tänavust loomingut esitlev Jaan Pärna näitus meistrite hoovi galeriis ja Kadri Mälgu hiigelnäitus tarbekunsti- ja disainimuuseumis (kuraatorid Kai Lobjakas, Krista Kodres). Ühelt poolt klassikaline, ilu ja pildilisust ja ka huumorit hõbeda, (pool)vääriskivi ja lihvitud puutükiga manifesteeriv Pärn, teisalt spirituaalsusele, hämarolekule ja leidmaterjalile toetuv Mälk. Ühelt poolt kantavus, teisalt ehte illusioon.

Ega fotomuuseumgi esimese suurusjärgu institutsioon ole, kuid Annika Haasa kureeritud näitus “Sugu ja lugu” pakub sisuliselt tasemelt konkurentsi Fotografiska efektsetele ja alati põnevatele suurnäitustele küll. Näitus avab üliolulise tahu eesti foto ajaloos, registreerides ja analüüsides erootilise foto tulekut meie fotograafiasse nii privaatselt, kommertsiaalselt kui ka ajakirjanduses ligemale 150 aasta lõikes, pakkudes palju varemnägemata materjali. Kaasaegse kunsti erinevate meediumitega tegelesid toimekalt Pärnu kuraatorid Marian ja Jan Grau “Kunstisuve” juubelinäitusel ja Sandra Jõgeva oma niinimetatud korterinäitusel Tallinna vanalinnas.

Rõõmustas Enn Põldroosi 1961. aastal (teistel andmetel 1963) Pelgulinna kunstigümnaasiumi (ehk Tallinna 46. keskkooli) fuajee seinale loodud secco-tehnikas seinapannoo “Elurõõm” restaureerimine. Rannas palli mängivate neiude ja noorukitega kompositsioon on väga hea näide tollal rahvusvaheliselt levinud dekoratiivsest monumentaalkunstist ja vist üks väheseid meil säilinuist. Muidugi iseloomustab pannoo tolle ajastu arhitektuuris orgaanilist kunstide sünteesi, olles seda hinnalisem, et mu armsas koolimajas pole vanast sisekujundusest enam palju alles.

Eesti paviljon “Las ma soojendan sind” Veneetsia XVIII arhitektuuribiennaalil oli konkreetse probleemipüstitamise ja selle lahenduse eksponeerimise poolest varasemaid Eesti esinemisi kõrvutades harvaesinev õnnestumine, pakkudes võrratust asukohast lähtuvalt ka tohutut publikumenu. Kuigi mu itaallastest kolleegid nurisesid, et neile on aktuaalsem majade jahedam hoidmine kui soojustamine, said nad meie laiuskraadi olukorrast siiski ka aru. Terve biennaal oli üldiselt samuti positiivselt mõtlemapanev, satelliitnäitused muudelt aladelt väga hästi koostatud (Robert Mapplethorpe’i fotonäitus “Le forme del classico” Le Stanze delle Fotografias, Murano klaas Veneetsia biennaalil 1932-1942 Le Stanze del Vetros).

Veel piiritaguste suurnäituste ahhaaelamusi: Ludolfs Libertsi maali, joonistuste ja teatridekoratsioonide näitus “The Hypnotic Brilliance of Art Deco” Läti Riiklikus Kunstimuuseumis; üle 140 tööga internatsionaalse stiili ühe juhtkuju Fra Angelico näitus Firenze Palazzo Strozzis (väljapanekus ka Masaccio, Chiberti, Filippo Lippi, Hans Memling, Jan van Eyck); üle 200 tööga Yoko Ono näitus “Music of the mind” ja üle 450 fotoga Diane Arbuse näitus “Konstallationen” Berliini Gropius Baus; Varssavi Kaasaegse Kunsti Muuseumi avaekspositsioon.

Käesoleval aastal on kõige meeldejäävamateks näitusteks kahe 1980-ndatel tõeliselt tuule tiibadesse saanud maalikunstniku väljapanekud: “Hapral pinnasel. Sirje Runge ja valgus” Kai kunstikeskuses (kuraator Mėta Valiušaitytė) ning “Mari Kurismaa. Videviku geomeetria” Kumus (kuraator Mari Laanemets). Oluline on märkida, et mõlema näituse puhul ei saa üle ega ümber puhtast ja väljapeetud kujundusest, mis aitab loomingut uuesti mõtestada ja teostel tõeliselt särada. Nende kõrval tõstaks ma esile veel kaht naisautorit: Fotokuu raames Saarineni majas tõelist ruumielamust pakkunud “Aiad. Tanja Muravaskaja ja valgus” (siin tuleks tõsta esile ka kujundaja Jevgeni Zolotko panust) ning Kogos sügavalt puudutavat isiklikku lugu rääkinud Maria Kapajeva väljapanekut “Neist ilma jäädes saab minust tervik” (kuraator Šelda Puķīte).

Kaheksakümnendate (kuid mitte ainult) maalikunsti tõstetakse uuesti esile ka Tartu Kunstimuuseumis, kus praegu on kahel korrusel vaadata Jüri Kase loomingut kokkuvõttev “Silmapilk” (kuraator Brita Karin Arnover), mis algab mõnusa joonemänguga noorpõlve joonistustes ja kasvab läbi kümnendite grandioosseteks ruumiinstallatsioonideks. Kase, Runge ja Kurismaa põhjal võiks öelda, et toimumas on tõeline kaheksakümnendate kunsti uuesti (üle) vaatamine.

Tartmusis sekundeerib Kasele aga “Mina metamorfoosid. Henn Roode autoportreed” (kuraator Tõnis Tatar), mis toob esmakordselt publiku ette Eesti kunstiloo rikkalikuma enesepeegelduste kogumi (kokku olevat neid ca 200), mille jooksul Roode mängib läbi pea terve modernismikaanoni. Kahe väljapaneku peale kokku moodustab ülimalt nauditav obsessiooni-paarik.

Kett galerii Autor/allikas: Kett galerii

Viimasena tõstaksin esile kevadel Tartus Aparaaditehases oma uksed avanud Kett galerii, mis pakub lähiaastatel Eesti kunstiväljale juurde tekkinud eragaleriide kõrval hoopis teistsugust lähenemist: see keskendub tänavakunstile ning sellest tulenevalt on ka sealne publik tavapärasest päris erinev. Kett on kunstnike kogukonna Ajuokse eestvedaja Stina Leegi kätetöö ja see tuulutab kohe kindlasti meie kunstiskeenet, tõestades taaskord, et kunst ei pea alati olema midagi jäägitult tõsist ja huumorivaba. Kõiki neid taotlusi võttis mõnusa absurdiga kokku galerii aastalõpunäitus “Tiss is it”, mis suutis oma kompromissitu temaatilise lähenemisega tõestada, et ka suured grupi väljapanekud on õigesti tehtuna täiesti elusad. Rohkem värsket õhku!

Üks tont käib ringi mööda kunstimaailma – aeglustumise tont. Seda juttu, et kõiki näitusi külastada ei jõua, räägitakse pidevalt… ja minnakse homne päev järjekordsele avamisele. Soovi(tuse)st võtta aeg maha, süveneda ja vaadata kunsti aeglasemalt on saanud kuhtuvate eelarvetega näitusekorraldajate tavaretoorika. Selline aeg soosib üldisemalt n-ö väikest ja vaikset kunsti, nappide žestide esteetikat maailma suurte konfliktide foonil.

Lisaks sadadele isik- ja grupinäitustele toimus 2025. aastal ainuüksi Tallinnas kolm biennaalikategooria tüüpi jätkuüritust. Minil hetkel võis tõepoolest tekkida tunne, et on võimatu pealinnas ringi jalutada, ilma et parasjagu leiaks aset mõni suurem biennaal või triennaal. Kevadel toimus 9. Artishoki biennaal, suvel 19. Tallinna graafikatriennaal ja sügisel 8. Tallinna Fotokuu nimeline biennaal. Suurt spektaaklit, välku ja pauku ning rahvalikku nalja ei saanud neist siiski ühelgi. Pigem oli märgata mikrosekkumisi, autistlikku trotsi ja (kunstiajaloo klassikute) taaskasutust. Palju toodi esile üksikisiku elutunnetuse haprust ja ebakindlust kiires digitaalses infovoos, kus füüsilisele mälule jääb järjest vähem ruumi.

Subjektiivseid edetabeleid võib muidugi koostada nagu iga teinegi. Põnev protsess on olnud riikliku raamatuaasta kontekstis sovetiaja raamatuillustratsioonide (Jüri Arrak, Kaljo Põllu, Ülo Sooster, Viive Tolli, Vello Vinn jpt) taasavastamine ja tunnustamata naiskunstnike seast Silva Eheri (1954–2021) loomingu väljakaevamine noorema põlvkonna kuraatorite poolt.

Rõõmustav on, et kalleimalt oksjonil müüdud elus eesti kunstniku tiitel, mis 2025. aastal läks Tiit Pääsukesele, tähendab rahanumbrite universaalses keeles summat 133 000 eurot, mis on alghinnaga võrreldes juba täitsa kobe haamrihind ning õõnestab igati teretulnult küünilist rahvatarkust “parim kunstnik on surnud kunstnik”.

Hea meel on samuti, et Eesti vanima erakapitalil väljaantava AkzoNobel kunstipreemia sai Robin Nõgisto ja Eesti suurima, ainult naiskunstnikele suunatud 25 000 eurose Kaamose kunstistipendiumi pälvis tihedas konkurentsis Anna Mari Liivrand – soovigem tuult tiibadesse mõlema algatuse jätkumisele.

Aasta parima isiknäituse subjektiivne valik läheb siinkirjutaja peas jagamisele Jass Kaselaane (“Karjane. Haud. Tiibadega inimene” Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM)) ja Tanja Muravskaja (“Aiad: Tanja Muravskaja ja valgus” Saarineni majas) vahel, aasta importnäitus oli “Ragnar Kjartansson. Poiss ja tüdruk ja põõsas ja lind” (Kumu suures saalis ja projektiruumides) ja aasta eksportnäituseks kvalifitseerub ainuüksi oma mastaabi pärast “Spiegel im Spiegel. Eesti ja Saksa kunsti kohtumised Lucas Cranachist Arvo Pärdi ja Gerhard Richterini” (Dresdenis Lipsiusbau kunstihoones).

Näitus “Ragnar Kjartansson. Poiss ja tüdruk ja põõsas ja lind” Kumus Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Aasta lemmikteos on EKKM-i ees välitingimustes eksponeeritud Eesti pikim pink “Esimene vaatus” (2025) Inessa Saaritsalt, Katariin Mudistilt, Lisette Sivardilt ja Loora Kaubilt, kuhu mahuvad külg külje kõrvale istuma ja oma kehasoojust akumuleerima kõik Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu – jah, on olemas sellenimeline noorteühendus – liikmed.

Algav 2026. aasta on aga järjekordne Veneetsia kunstibiennaali toimumise aasta, mis tähendab, et hakkame kuulma hästi palju Merike Estna loomingust. Maalikunsti lipp lehvib samuti kõrgel Kumu kunstimuuseumis, kus on oodata kaua ette valmistatud Kristi Kongi suurt isiknäitust. 2025. aastal said uue juhi endale nii Eesti Kunstiakadeemia (Hilkka Hiiop) kui ka Eesti Kunstnike Liit (Maarin Ektermann, asepresident Tüüne-Kristin Vaikla), seega võib suuremaid või väiksemaid ümberkorraldusi kesksetes kunstiasutustes toimuda ka algaval kalendriaastal. Ja 2026. aasta lõpus on lubatud publikule taasavada praegu renoveeritav Tallinna Kunstihoone, nii et – elame, näeme.