Pärast sotsiaaldemokraatide valitsusest lahkumist on julgeolekumaksust jäänud järele ainult käibemaksu tõus, mis muudeti ajutisest püsivaks. See on ebaõiglane ja tõukab Eesti keskklassi vaesusesse, kirjutab Lauri Läänemets.
Kuna peaminister Kristen Michal pühendas aastalõpu intervjuudes tublisti aega sotsiaaldemokraatide rollile Eesti elu kujundamisel, siis lubage sõna sekka öelda.
Veeretades sõnades maksuvastutuse pidevalt sotsiaaldemokraatide kanda ei tee Michal liiga mitte sotsidele, vaid reedab rahanduspoliitika senised põhimõtted. Seni oleme aastakümneid hoidunud rahanduspoliitikast, milles kulud pole kaetud tuludega. Et me ei maksaks makse lihtsalt sellepärast, et sajad miljonid eurod intressidena Eesti majandusest välja viia. Nüüd enam mitte.
Peaminister heidab sotsiaaldemokraatidele ette meie toonast nõudmist valitsuses, et suurenevad riigieelarve kulud tuleb tuludega katta. Vastab tõele, et just pärast sotsiaaldemokraatide valitsusest lahkumist tegid Reformierakond ja Eesti 200 eelarvestrateegia, mille järgi riigi laenukoormus suureneb nelja aastaga rohkem kui 25 protsenti. Intressideks maksame mõne aasta pärast 450 miljonit eurot aastas.
See tähendab, et iga inimese tulumaksust liigub 3,7 protsendipunkti lihtsalt välismaa pankadele intressi maksmiseks. Intresside maksmisel ei saa me vastu mitte ühtki mürsku ega paremat teenust.
Tugev keskklass on majanduse alustala
Püsikulude katmiseks võetavate suurte laenude asemel oleks mõistlikum intressiraha Eesti majanduses hoida. Jah, see eeldaks veidi suuremat maksulaekumist, aga oleksime ühiskonnana mitmesaja miljoni euro võrra rikkamad. See raha võiks parandada meie perede toimetulekut ja jõuda läbi tarbimise Eesti ettevõtjani.
Eesti edu on seisnenud selles, et suurel osal inimestest on olnud võimalus end teostada ja saada osa võimalustest mida tänapäeval loomulikuks elu osaks peame. Haridusest reisimiseni, soojast toidust oma koduni. Tugev majandus püsib võimalikult suurel keskklassil, kelle tarbimisvõimekus on ühtlasi ka majandusarengu üheks eelduseks. Seda põhimõtet sotsiaaldemokraadid kaitsesid, kui valitsus pidi leidma lahenduse hüppeliselt kasvavate riigikaitsekulutuste katmiseks.
Eesti maksusüsteem on äärmiselt regressiivne ehk teisisõnu on maksukoormus vaestel suur ja rikastel madal. Seetõttu jäid kõiksugu ideed käibemaksu veel kõrgemaks tõstmisest, pensionite vähendamisest ja tulumaksuvaba miinimumi vähendamisest toona tulusid otsides kõrvale. Nii sündis kokkulepe ajutisest julgeolekumaksust, kuhu pidi kogu ühiskond panustama. Eesti julgeolek ei saanud ju jääda vaid keskklassi ja madalapalgaliste õlgadele.
Pärast sotsiaaldemokraatide valitsusest lahkumist on julgeolekumaksust järele jäänud ainult käibemaksu tõus, mis muudeti ajutisest püsivaks. See on ebaõiglane ja tõukab Eesti keskklassi vaesusesse. Lisaks sotsiaalprobleemidele hargnevad siit pikaajalised majandusmured nagu sisetarbimise vähenemine ning toimetulekust sõltuvalt kehvem tervis ja haridus. Lõpuks tähendab see vähem töökäsi tööandjatele ning hoopis suuremaid sotsiaalkulusid.
“Konservatiivide suure toetuse põhjus on just nimelt Reformierakond ja pettumine praeguses ühiskonnamudelis.”
Hiljuti on peaminister hakanud rõhutama, kuidas Reformierakond on progressiivsuse ja liberaalsuse eestkõneleja, konservatiivsetele erakondadele vastu seisja. Reformierakonna jutt pole, nagu öeldakse, eluliselt usutav. Seda põhjusel, et konservatiivide suure toetuse põhjus on just nimelt Reformierakond ja pettumine praeguses ühiskonnamudelis – kui rohkem on sellest kaotajaid kui võitjaid, siis ka pettunute arv kasvab.
Vabadust ja demokraatiat ei kaitse sõnade, vaid tegudega. Aastaga on kasvanud absoluutses vaesuses elavate laste arv kahekordseks, pea 12 000-ni. Nende laste ja nende vanemate pettumust ei ravi ühiste rünnakutega mõne nõukogu esimehe vastu. Paljud neist peredest ei võida järgmise aasta maksumuudatustest mitte midagi, mõned saavad 10–30 eurot kuus rohkem. Samal ajal peavad samade laste vanemad tasuma riigi intresse, et valitsus saaks kõrgepalgalistele (4000 eurot ja rohkem teenivad) teha aastas 1848-eurose maksukingituse.
Sotsid võtsid valitsusest kaasa ka poole toetusest
Sotsiaaldemokraadid võtsid valitsusest lahkudes pool valitsuse toetust endaga kaasa ja nii on see püsinud pea aasta. Sellest lihtsast arvutusest tuleks teha järeldusi ühiskonna ootuste osas ka Reformierakonna poliitikatele. Samuti ei ole peaministrist kuigi tark muuta sotsiaaldemokraatide jaoks koostööd Reformierakonnaga järjest keerulisemaks.
Ühes asjas on aga Kristen Michalil õigus, nii suures miinuses riigieelarve puhul peavad kõik erakonnad enne 2027. aasta riigikogu valimisi ütlema, kuidas kavatsetakse katta Reformierakonna tekitatud suur riigieelarve puudujääk ja vähendada laenukoormat. Nagu andis mõista rahandusminister Jürgen Ligi, jääb eelarve tulude otsimine teiste erakondade mureks, kes pärast valimisi uue valitsuse moodustavad.