Kuigi valitsus lubab järgmiseks aastaks avalikus sektoris, sealhulgas kultuurivaldkonnas, palgatõuse, siis kultuuritöötajad tunnevad, et ei jõua enam oodata ja lubatud tõusud on liiga väikesed. Eesti riikliku sümfooniaorkestri peadirigendi Olari Eltsi pöördumine 19. septembril hooaja avakontserdil publiku poole sõnumiga “Me ei tule enam toime!” tõi suure vastukaja. Esmaspäeva hommikul kutsus kultuuriminister Heidy Purga ERSO juhid enda juurde. Milliseid lahendusi ERSO juhtidele pakkusite?

Jah, tõepoolest, kohtusin täna ERSO juhatuse liikme Kristjan Halliku ja peadirigendi Olari Eltsiga. Meil oli väga sisukas arutelu ja pigem ikkagi väga hea õhkkond, kus vaatasime ja arutasime laiemalt ERSO tõstatatud muresid. Ma uurisin ka juhtidelt, milliseid lahendusi nemad soovivad. Muuhulgas kinnitasid nad, et üle-eelmisel nädalal välja öeldud murekohad, millele te ka viitasite, ei ole tekkinud üleöö, need on pikema aja jooksul kuhjunud. Kiireid lahendusi muidugi on siin keeruline leida.

Eelmisel nädalal andis valitsus riigikogule üle järgmise aasta riigieelarve, see toob järgmisest aastast kultuuri valdkonnale ka kauaoodatud palgatõusu. Mina oma ametiaja jooksul olen olnud pidevas ja aktiivses suhtluses kultuuriministeeriumi haldusala juhtidega, kes on mulle ka korduvalt kinnitanud, et miinimumpalgatõusust on olulisem palgafondi tõus. Kui nüüd palgafondi ja miinimumi tõusu konkreetsemalt vaadelda, siis kultuuriministeerium sai palgarahaks üheksa miljonit eurot. See jagunes järgmiselt: kultuuritöötajate puhul 1,5 miljonit miinimumi tõstmiseks, mis viis 1600-eurose miinimumpalga 1720-ni ja kuus miljonit eurot palgafondi tõstmiseks. Sinna juurde veel üks miljon treenerite miinimumpalga tõstmiseks 1400-lt 1520 euroni. See on päris ikkagi märgatav summa.

Ma pean selgitama, et see olukord ei puuduta ainult ERSO-t: meil on ka veel Eesti filharmoonia kammerkoor, esindusmuusikakollektiiv Vox Clamantis, Eesti rahvusmeeskoor ja ka kogu ülejäänud kultuurivaldkond, näitlejad, muuseumitöötajad, kunstnikud ja nii edasi – nad kõik on maailmatasemel.

Lubatud palgafondi ja miinimumpalga tõus võib mõned inimesed jätta rahulolematuks, aga riigieelarve võimalusi vaadates on see tõus kogusummas koos õpetajate-politseinikega ikkagi üsna suur summa.

Tänasest kohtumisest veel, et me rääkisime ka probleemi tagamaadest, mis on ERSO viinud selle olukorrani. Näeme, et lähiaastatel väga suurt lisaraha tulemas ei ole. Kultuuriministeerium, nagu kõik teised, on saanud kärpeülesande. Me oleme kokku hoidnud käesoleval aastal ja peame kärbetega jätkama ka järgmisel aastal. Kui kellelegi nii suurtes summades juurde anda, siis tuleb see kuskilt ära võtta.

Eelmisel nädalal “Aktuaalsele kaamerale” antud intervjuus käisite välja idee, et äkki saaks kultuurkapitali vahendeid palgamurede lahendamiseks kasutada, aga kas see jällegi ei ole oht, et stipendiumide saajatele läheb supp lahjemaks?

Minu kommentaar, mis viitas kultuurkapitalile, tähendas sisuliselt siiski seda, et kultuurkapital on praegu asutus, kus rahavoog on väga kiires ja tõusvas joones ülespoole liikunud. Kultuuriministeeriumis vastupidi see on kokkuhoiuülesandeid järgides allapoole liikunud.

Kui võtame kultuurkapitali muusika sihtkapitali rahavood, siis järgmisel aastal on neil jagada 3,9 miljonit eurot. See ei tähenda, et riik peaks lahendama ERSO palgamuresid läbi kultuurkapitali. See on lihtsalt võrdlus ja näitlikustamine, et millised vahendid millises mahus on eri asutustes. Muidugi peame võib-olla strateegilisemalt vaatama üle need ülesanded ka, mis on kultuuriministeeriumil, ja mida on headel aegadel enda kohustuseks võetud ja milliseid kohustusi me täna saame täita ja milliseid kohustusi võib ehk täita kultuurkapital.

Kuidas te vastate ERSO peasponsori Iute grupi reedel välja käidud pakkumisele, et nemad on valmis ERSO eelarvesse lisama erandkorras lisaks 100 000 eurot, kui riik leiab omalt poolt 400 000 eurot?

Ma lugesin sellest ettepanekust meediast, sest ministeeriumisse seda jõudnud ei ole. Aga ma toon siin olukorra näitlikustamiseks paralleeli, et meie väga kõrge tasemega Eesti festivaliorkestri, mida dirigeerib Paavo Järvi, tegevuse eelarve on on 2026. aastast 400 000 eurot. ERSO palgafondi tõus 900 000 eurot oleks festivaliorkestri kahe aasta eelarve. 400 000 eurot on kultuurivaldkonnas juba väga suur summa, ja ERSO on viidanud, et palgatõusuks oleks riigilt vaja 900 000 eurot. Seda nad täna küsisid. See tähendab ligi 20 protsenti tõusu olukorras, kus ERSO järgmise aasta eelarve on üle nelja miljoni.

Kui rääkida erarahast konkreetsemalt, siis riigikogus on üle antud eraraha fondi eelnõu, mis sai kokku lepitud koalitsioonileppes käesoleva aasta suve alguses. Kus siis nii eraraha kaasamise fond kui ka spordiobjektide ehitamise fond luuakse läbi kaughasartmängumaksu muudatuse. Need kaks fondi tekivad kultuurkapitali juurde. Sinna fondi läbi hasardimaksumuudatuse raha laekudes, saab eraraha siis riigilt nii-öelda vastutoetuse mõnele MTÜ-le või siis mõnele sihtasutusele.

See eelnõu on üle antud ja peaks rakenduma järgmise alguses. See on konkreetne samm, mida oleme teinud eraraha kaasamiseks.

Äkki me ikkagi peame jõudma ka sellise fundamentaalse küsimuseni, et ehk on meil riiklikult rahastatavaid kultuuriinstitutsioone või ka hooneid liiga palju ehk siis liiga palju muuseume, teatreid, orkestreid ja nii edasi? Samas ehitame ju ka kultuurihooneid veel juurde, mida on vaja ka hakata hiljem ülal pidama, sest ainult omatulust nad ju ära ei majanda, nagu Eesti kunstimuuseumi juht Sirje Helme ja teatriliidu juht Gert Raudsep neljapäeval reporteritunnis rääkisid. Ja organisatsioonid on juba maksimaalselt efektiivseks lihvitud, sealt koondada nii, et senised tegevused ei kannataks, ei ole nende sõnul võimalik.

See ongi väga õigustatud küsimus, sest ka need hooned, mis on riiklikult tähtsate kultuuriobjektide nimekirjas, seavad uusi kohustusi. Jah, on ka see küsimus, et kas me peame ehitama. Riigieelarve arutelude ajal jõudsime kokkuleppele, et riik ei ehita suuri hooneid juurde, siis kultuuris on see küsimus minu meelest justkui eriti valus, sest kui vajame suuremaid ja uhkemaid ja uuemaid hooneid, siis kes neid sisustama hakkab. Sõltuvus riigieelarvest ka kindlasti suureneb.

Kokkuhoidlikum aeg võimaldab prioriteete seada, kui palju ja mida peame toetama. Riigi keeruline rahaline seis näitab, et oleme võtnud endale kohustusi, mille katmiseks ei ole täna enam maksudest laekuvaid vahendeid. Peab hakkama valikuid tegema, aga see ei ole selline küsimus, mille üle kultuuriminister üksi spekuleerima hakkab. Seda peab otsustama ühiskond. Loomulikult on ka see küsimus, et kas see lahendab kõik Eesti kultuuri probleemid, kui me midagi ära jätame või kinni paneme.

Teie ministrina saaksite ju diskussiooni tõstatada ja äkki mõne mõtte välja käia?

Jah, kindlasti saan ja kindlasti tuleb seda teha.

Aga miks siis ikkagi on nii, et kultuuri osakaalu tähtsus eelarves muudkui väheneb? Nagu ERR-i portaal kirjutas, et kultuuriministeeriumile riigieelarvest eraldatud summa jääb aasta-aastalt järjest väiksemaks. Kui tuleval aastal on kultuurile ette nähtud 365 miljonit, siis 2029. aastaks langeb see summa 325 miljoni euroni. Enamiku teiste ministeeriumite valdkondade eelarve samasugust vähenemist ei näita. Miks see nii läheb?

Meie eelarve väheneb ja kasvab aastast aastasse väga erinevatel põhjustel, näiteks kui meil nüüd lõpevad ära kunstihoone ja rahvusraamatukogu rahastamised, siis need nii-öelda lõppevad ära meie eelarvest ja sellepärast eelarve osakaal kukub.

Teiseks ei ole meil eelarvesse veel välisvahendeid sisestatud, mis on väga suur osa kultuuriministeeriumi eelarvest ja mis läheb ennekõike loomulikult lõimumisvaldkonda.

Aga üheks põhjuseks on see kokkuhoid, mis lepiti valitsuses kokku, millest oleme selle tänase intervjuu jooksul ka rääkinud. Oleme pidanud kärpima. Lihtsalt see eelarve dünaamika sõltub sellest, millised vahendid või millised otsused saavad valmis, nagu sellesama kunstihoone ja rahvusraamatukogu rahastamise puhul.

Teiseks on see, et eelarve otsuseid tehakse ju igal aastal uuesti, kuigi me pidime kärpima käesoleval aastal, siis järgmisel aastal meie eelarve siiski suureneb nende palgavahendite arvelt. Kultuurieelarve on muidugi nagu sellises seisus, millises seisus on Eesti majanduslikud võimalused. Kultuurieelarve võimalused kasvavad vastavalt sellele, milline on meie majanduslik olukord siin riigis.

Peaminister Kristen Michal on korduvalt rõhutanud, et selle valitsuse prioriteedid on riigikaitse ja majandusareng, aga põhiseaduse preambulis mainitud Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade ei ole nagu mainimist leidnud. Kas me siis peamegi leppima, et keerulisematel aegadel tuleb kultuuritegijatel endil nutikamad ja aktiivsemad olla?

Ei, kindlasti see on ka riigi ülesanne hoida ja säilitada seda, mis on põhiseaduses ette nähtud ja hoida ka tasakaalu riigi asutatud sihtasutuste, MTÜ-de ja kolmanda sektori vahel, mis annab meie kultuurivaldkonnale palju jõudu ja hoogu juurde.

Strateegiaid ja visioone tuleb ümber seada, nii nagu on ajas need ka muutunud. Kultuuriministrina näen, et headel aegadel on võetud palju kohustusi kultuuriministeeriumi eelarveridadele. Nüüd tuleb need kohustused ümber vaadata ja iga ümbervaatamine loomulikult tekitab diskussiooni ja võib olla ebamugav.