Dancing-Palace Gloria
Vabaduse platsi ääres tegutses 1930. aastatel mitu pealinna parimate sekka kuulunud kohvikut-restorani. Kui a/s Royal Film ehitas 1926. aastal uhke kinoteatri Gloria Palace (Vabaduse plats 3a), siis mõni aasta hiljem, veebruaris 1930, avati keldrikorrusel esinduslik restoran Dancing-Palace Gloria. Reklaamides end õhtuse tantsurestoranina, oligi koha suurim tõmbenumber ümmargune jalgade kõrguselt valgustatud tantsupõrand. Seal tutvustati novembris 1931 tallinlastele esmakordselt ka uut tantsu rumbat. Tantsuks mängisid John Pori ja Kurt Strobeli orkestrid, mida peeti parimateks.
Kultas
Veebruaris 1937 alustas tegevust üks Eesti legendaarsemaid kohvikuid Kultas, mis sai ruumid eelmisel aastal Vabaduse platsi vanalinnapoolses otsas valminud Majaomanike Panga ärihoone esimesel korrusel. Kohvikupidaja Nikolai Kultas oli ametit õppinud Brnos, Berliinis ja Pariisis ning rahvusvaheline oli ka tema kohviku ilme. Avaras valgusküllases saalis paiknesid välismaalt saadud eeskujul lauad lähestikku, mis suurendas läbimüüki. Kohvikukülastajail oli võimalik lugeda Euroopa riikide tähtsamaid ajalehti, saata kirja või telegrammi ning isegi lasta oma ülikonda pressida. Alkoholi Kultases ei pakutud, kuid kohvi oli valikus tosin sorti. Tortide valik oli veelgi mitmekesisem – 70 erinevat.
Kohvik Corso
Kui EKA (Eesti Kindlustuse A/S) uus maja Vabaduse platsi ääres 1932. aastal valmis sai, avati sama aasta veebruaris esimesel korrusel ka kohvik. Rooma peatänava nime kandev Corso oli tol hetkel kahtlemata linna moodsaim kohvik ning populaarne noorsoo hulgas. Siin pidas nõu ka poliitiline opositsioon ja veetsid aega riigiametnikud. Corso oli tuntud oma Viini saiade poolest.
Uudisleht kirjutas 13. veebruaril 1932 kohviku avamise puhul:
„Moodsaim luksuskohvik Tallinnas – „Corso“ – euroopalik kafee, mis rahuldab kõigi maitsed.
* Kohvik asub kahel korral. Esimesel korral on saal ja mõned teenimisruumid, kuna keldrikorral asub piljardituba, garderoob ja mitmesugused köögiruumid.
* Asjatundjate arvates on „Corso“ majapidamisruumid restoranidest ja kohvikutest kõige paremad kogu Tallinnas.
* Kohviku pidajaiks on hrad R. Lellep ja C. Lihn – pealinna tuntumad restoratöörid, kes on pidanud meie parimaid lõbustuskohti, nagu „Linden“, „Estonia Valge Saal“ ja „Gloria-Dancing“.
Publiku huvi uue kohviku vastu on suur. Õhtupoolikutel on raske lauda saada, olgugi et kohvikus on normaalselt ruumi 250 inimesele.“
Kohvik Harju
Sügiseks 1937 sai Corso aeg ümber ning oktoobris otsiti kohvikule uut rentnikku. Veebruari lõpus 1938 avatigi samades ruumides uus kohvik Harju. Algul pidi kohviku nimeks saama küll Maskott, kuid külastajad eelistasid hääletusel eestimaist nime. Kohvikus oli kaks saali, Punane ja Roheline.
Feischner
Novembris 1899 avas Heinrich Feischner Roosikrantsi tänaval pagaripoe, milles asus kuni 1917. aastani. Siis tuli tal olude sunnil kolida ruumidesse Harju tänav 45, kus kondiitriäri ja kohvik tegutses kolmes ruumis. Esimeses armastasid aega veeta kunstiinimesed, kellest vahest tuntumad olid kujur Jaan Koort ja maalikunstnik August Jansen. Keskmine tuba oli kohvikudaamide pärusmaa ning kõige tagumises toas istusid sageli noored armastajapaarid. 1936. aastal avas Feischner uksed uutes ruumides üle tänava, kus hiljem asus palju aastakümneid kohvik Tallinn. Maja alumisel korrusel paiknesid kiirkohvik ja kondiitriäri, ülemisel suur kohvikusaal. Üle linna kuulsad olid Feischneri keedetud lihapirukad.
Heinmann
Gustav Heinmanni kondiitriäri ja kohvik Suur-Karja 4 püüdis lihavõtete ajal alati linnarahva pilke. Nende väljapanekus olid šokolaadist ja martsipanist kõiksugu kujukesed – aukohal iseenesestmõistetavalt jänesed –, šokolaadist üllatusmunad, kirevates paberites lihavõttekommid jpm. 1930. aastatel kolis kohvik aadressile Pikk tänav 11, kus tehti uhke ümberehitus arhitekt Johann Ostrati projekti järgi. Seinad dekoreeris kunstnik Roman Nyman koos oma õpilastega. Kohvikus oli neli ruumi: kohe sissepääsu järel suur saal, teisel korrusel paremal sinine, keskel kollane ja taga valge tuba.
Estonia
Estonia teatrimaja valmides 1912. aastal alustas seal tegevust ka restoran, mille käsutuses oli kolm suurt saali. Alumise korruse vaheruumis asus peamine restoran, mida kutsuti Kasiinosaaliks. Teisel korrusel paiknesid Valge ja Punane saal. Estonia oli kohe algusest peale üks linna esindusrestorane, mida kasutasid ka Eesti valitsused ametlike vastuvõttude korraldamiseks. Restoran oli tallinlaste seas väga populaarne, näiteks 1920. aastatel käis seal koguni 300–400 inimest päevas, nädalalõppudel veelgi enam. Estonia tõmbenumbriteks olid kontsert-suareed, kus muusikakavale järgnes meelelahutuslik osa pidutsemise ja tantsuga. Tantsuks mängisid linna parimad John Pori ja Kurt Strobeli orkestrid.
Du Nord
Rataskaevu 3 asunud Du Nordi peeti 1930. aastail pealinna parima köögiga restoraniks, mis oli aga taskukohane vaid kohalikule koorekihile ja välismaalastele. Du Nord alustas 1878. aastal hotelli ja restoranina, hiljem oli üksnes restoran. Klientidele pakuti nii rahvuslikke roogi seajalgu ja hernesuppi (vastlapäeval) kui ka faasanipraadi, Prantsuse rannikult püütud austreid jm. Kuulsad olid Extra Du Nordi supeed ehk õhtusöögimenüüd küünlavalgel, kus serveeriti Prantsuse ja Vene delikatesse. Peenust lisas seegi, et alguses olid viiekäiguliste supeede menüüd vaid prantsuse keeles. Ei tea, kas see oli Vene baaside mõju, aga märtsis 1940 pakuti küünlavalgusõhtul karupraadi ja karuvorste.
Linden
Viru väljaku kõrval Narva mnt 4 asunud esimese klassi kohvikrestoran Linden oli Tallinna menukamaid lõbustuskohti. 1916. aastal Empire nime all alustanud kohviku nimetasid sakslased 1918. aastal Lindeniks. Just seal käis koos Siuru seltskond Marie Under, Artur Adson ja Henrik Visnapuu. Vabadussõja ajal aga veetsid seal aega Taani vabatahtlikud. Sõja lõppedes muutus kohviku klientuur, boheemlaskond kadus peagi ja nende asemele tulid uusrikkad. Siis saabus aga majanduslangus ning 1. mail 1929 pani Linden uksed kinni. Saatuslikuks said ka trahterimaksud, mis olid pealinna kõrgeimad, samuti see, et linnavalitsuse korraldusel oli Linden sunnitud sulgema baari ja kabinetid.
Marcelle
Kahekümnendate algusest peale esines Tallinna restoranides eestantsupaar Marcelle et René, kes tutvustas uuemaid moetantse, nagu shimmy ja foxtrot. Artistinimede taha peitusid Rosalie ja Bernhard Leer. Rosalie oli tragi naine ja peagi avas ta Raekoja platsi ääres Jegorovi maja esimesel korrusel juba oma koha – kohviku Marcelle. Kohe algusest peale mängis kohvikus tantsuks Eesti esimene elukutseline džässorkester The Murphy Band. Marcelle pakkus publikule ka kabareeprogramme ning detsembris 1927 korraldati kohvikus „naiste figuuride võistlus“.
Wattmann
Kahekümnendate teisel poolel olid Tartu tuntumad kohvikud Werner, Wattmann ja Linda. Wattmann asus Lossi 1, peaaegu Werneri vastas. 1923. aastal ostis Emil Wattmann ligi sajandivanuse Luchsingeri kondiitriäri ja avas seal 1925. aastal ka kohviku. „Mis on mugavus ja maius ning kus ma neid leian? Ainult Lossi tän. 1. Seal on peale maitsevate kookide ja värskendavate jookide saada shokoladi kompvekka (paberis) hinnaga 100 mk. nael ja uudisena martsipaanist üllatusi paberossi karpides. Peale selle alati saadaval maitserikkalt valmistatud kõiksugu kondiitri töid,“ reklaamis Wattmann end 1926. aastal. Kevadel 1930 võttis kohviku üle E. Raudsepp ja märtsis 1931 avati seal uus kohvik Sarap.
Endla einelaud
Juugendstiilis Endla teater-seltsimaja Pärnus Rüütli tänaval valmis 1911. aastal ning seal avati ka einelaud. Kolmekümnendatel mängis seal igal õhtul muusika ja tegutses ööklubi. Pühapäeviti aga pakuti einelauas kella 5 teed.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare