Selleks, et nii Eestis kui ka mujal oleks tagatud püsiv pealekasv muusikutest, kes ühelt poolt pakuksid alternatiivi suurkontsertidele ja teisalt võiksid olla ka need, kes neid kord ise andma hakkavad, on oluline teha samme väikeste kontsertpaikade kaitseks, kirjutab Merit Maarits kultuurikommentaaris.
Kuigi praegu on käes juba õunaaeg, on veel viimane hetk, kui sobib ilmselt uuesti alla joonida, et suurkontsertide mõttes oli tänavune suvi tõesti erakordne. Meile jõudsid selle suve jooksul Eestisse lauluväljakule esinema mitmed välismaa superstaarid täiesti erisugustest žanritest – Imagine Dragons, Justin Timberlake, AC/DC, 50 Cent ja David Guetta on mõned, mis puusalt meenuvad.
Nende sündmuste piletimüük oli ka edukas, mis kahtlemata on märk, et Eesti muusikatööstusel on hea hoog sees – meie suurpromootorid teevad head tööd ja iga siia jõudnud A-klassi artist igal järgmisel suvel aitab veel paksemalt alla joonida asjaolu, et Tallinn on väärtuslik ja väärt muusikapublikuga koht, mida oma turneeplaanidesse lülitada.
Aga nagu demonstreerib see nimistu selle suve artistidest eespool, siis jõuavad seda teed pidi Eestisse ikka ja jälle need artistid, kelle tippmoment juba möödas ja momentum tegelikult laias plaanis kadunud. Sest nagu nõustuksid mitmed teised valdkonnainimesed, siis päris muusikaelu toimub ikkagi mujal. Massidest, pürotehnika show’dest ja ülivõrdes uudispealkirjadest eemal. Väikestes ürituspaikades väikestel lavadel, kus saavad oma esimesed ristsed tuleviku muusikatähed ja mis tagavad, et meil üldse on edaspidi artiste, kes võiksid suuri saale ja väljakuid välja müüa. Ka Eestis viimase aasta sees populaarsuse laineharjale tõusnud Florian Wahl ja Valge Tüdruk alustasid ükskord kohast, kus see, et publik su lugusid koos sinuga varsti kaasa laulab, võis tunduda nagu palavikuunenägu.
Euroopa Liidu kaasrahastusel sai just hiljuti pärast nelja-aastast tööd avalikuks algatus Better Live Music, mille eesmärk on ühelt poolt rõhutada seda, millist keskkonnajälge kannavad endaga kaasas suurkontserdid ja -turneed ning nende logistilised masinad, aga teiselt poolt kasvatada ka teadlikkust, miks väikesed ehk alla 300 inimest ja keskmise suurusega ehk alla 2000 inimest mahutavad ürituspaigad vajavad süsteemset tuge.
Peale keskkonnaaspekti toovad algatuse vedajad välja, et suurkontsertidega liiguvad raha ja meediatähelepanu sinna, kus seda on juba niigi palju, samas kui need tuhanded Euroopa sündmuspaigad, mis korraldavad arvuliselt enamiku kontsertidest ja festivalidest, peavad vaeva nägema publiku ligimeelitamise ja hoidmisega ning rahaliselt keerulise olukorraga. Need on asjad, mida praegune mitmeti keeruline aeg – poliitiliselt, sotsiaalselt, aga eriti majanduslikult – teeb tulevikus veel keerulisemaks ning mis muudab absoluutselt vajalikuks, et nii publik, artistid kui ka kontsertide korraldajad mõtleksid oma praktikad ümber. Et meil Eestis ja mujal oleks tagatud püsiv ja jätkusuutlik pealekasv muusikutest, kes ühelt poolt pakuksid alternatiivi suurkontsertidele ja teisalt võiksid olla ka need, kes neid kord ise andma hakkavad.
Seepärast on niivõrd oluline ka kaitsta ja võtta samme meie väikeste kontsertpaikade kaitseks. Ühendkuningriigis on näiteks just sel eesmärgil loodud algatus, mille raames läheb teatud protsent staadionikontsertide tuludest sõltumatute ja väikeste ürituspaikade toetuseks. Nii näiteks suunas Coldplay kümme protsenti oma Ühendkuningriigis antud kontsertide pealt teenitud rahast fondi, mis läheb otse selliste kohtade tegevuse toetamiseks. Teistel juhtudel on piletihinnale lisatud umbes üks euro, mis liigub samuti samasse toetusmeetmesse.
Ma ei tea, kas Eestis oleks see võimalik, kuivõrd päriselt suuri muusikasündmusi toimub siin peaasjalikult suvel ja muusikapublik on piiratud, aga kui arvutada, kui palju müüdi pileteid eelmainitud suvistele kontsertidele lauluväljakul, ja teades isiklikust kogemusest, milliste eelarvetega toimetavad meie väikesed ürituspaigad, siis saab julgelt öelda, et abi oleks sellest ikka.
Aga ega kogu vastustust selle eest, et meie sõltumatu ja nii-öelda põrandaalune muusikaelu püsiks, ei saa panna ka suurpromootrite õlule, sest nemad samamoodi peavad pidevalt hindama kasu-riski suhet ja nägema vaeva, et suurte kuludega vähemalt nulli tulla.
Isegi kui eestlased on pigem tõrksad jalgadega hääletama, siis kohaliku muusikaelu parendamiseks on seda ometi kerge teha – mine lihtsalt kohale. Mine vaata seda bändi, kellest sõber on sulle rääkinud ja kes esineb selles imelikus paigas, kuhu sa arvasid, et sa kunagi ei satu. Su aeg ja raha läheb õigesse kohta.