Ligi 6000 last hõlmanud aju-uuring viitab, et sageli aktiivsus- ja tähelepanuhäire leevendamiseks kasutatavad ravimid, nagu ritaliin ja amfetamiinid, ei paranda aju keskendumisvõimet otseselt, vaid mõjutavad hoopis ärkveloleku ja preemiasüsteemiga seotud ajupiirkondade tööd.
Seni on nii arstid kui ka teadlased eeldanud, et metüülfenidaat ja amfetamiinid mõjuvad otse aju tähelepanuvõrgustikele, sealhulgas selgmisele tähelepanuvõrgustikule, mis vastutab tähelepanu teadliku suunamise eest. Oletuse kohaselt annavad ravimid seega inimesele suurema tahtelise kontrolli selle üle, millele ta keskendub. Uus uuring, mis hõlmas tuhandete laste ajuülesvõtteid, näitab aga, et need konkreetsed ajuvõrgustikud ei ole ravimite peamine sihtmärk.
Töö põhjal on näiliselt parem tähelepanu pigem ATH-ravimite kõrvalmõju. Eeskätt muudavad need lapse erksamaks ja tegevuse talle subjektiivselt tasuvamaks, mis aitab loomulikult sellele tegevusele paremini keskenduda. Ajakirjas Cell avaldatud tulemused selgitavad seeläbi bioloogilist mehhanismi, miks ravimid aitavad lastel paremini keskenduda reeglina vähe huvi pakkuvatele ülesannetele, näiteks kodutöödele.
Tulemused lahendavad ka näilise paradoksi: miks tavaliselt inimeste ergutamisega seostatavad stimulandid hüperaktiivseid lapsi hoopis rahustavad. Teadlased leidsid, et ravimid tõstavad ajus virgatsaine dopamiini taset, mis mängib võtmerolli aju preemiasüsteemis. Uuringu kaasautori Nico Dosenbachi sõnul muudab dopamiinitaseme tõus rutiinsed ülesanded lapse jaoks talutavamaks. Lapsed suudavad ravimi mõjul paremini paigal istuda, sest neil kaob vajadus otsida asendustegevusi, mis pakuksid rohkem pinget.
Teadlasrühm tugines oma järeldustes mahukale ABCD (Adolescent Brain Cognitive Development) uuringule, mis jälgib enam kui 11 000 lapse aju arengut üle USA. Analüüsi kaasati ligi 6000 lapse aju funktsionaalse magnetresonantstomograafiga (fMRI) tehtud ülesvõtted. Teadlased võrdlesid ajuühenduste mustreid lastel, kes olid uuringupäeval ravimit võtnud, nendega, kes seda ei teinud.
Selgus, et ravimite mõju avaldus kõige tugevamalt piirkondades, mis juhivad kehalisi aistinguid ja liigutusi, ning preemiavõrgustikes. Samas jäid enesekontrolliga seotud piirkonnad ravimi mõjust suuresti puutumata.
Ühesemate järelduste tegemiseks tegi töörühm täiendava täiskasvanuid hõlmava kontrolluuringu. Selles osales viis täiskasvanut, kellel polnud ATH diagnoosi. Uurimisalustele anti metüülfenidaati ja nende aju skaneeriti korduvalt ja põhjalikult. Teadlased nägid lastest tuttavat mustrit ka täiskasvanute puhul: ravim aktiveeris ärkvelolekuga seotud piirkondi ja aju preemiakeskusi, jättes tähelepanuga seotud võrgustikud suuresti puutumata.
Ohtlik unepuudus
Uuring tõi samas välja olulise seose une ja ATH-ravimite kasutuse vahel. Analüüs näitas, et stimulandid suutsid lapse ajus ajutiselt maskeerida vähese une mõju. Kui laps ei olnud piisavalt maganud, kuid võttis ravimit, sarnanes tema ajuaktiivsus hästi puhanud lapse omaga ning tema tulemused paranesid ka vaimset võimekust mõõtvates testides. Teadlased hoiatasid seetõttu, et ravimid võivad varjata kroonilist unepuudust, mis on arenevale organismile kahjulik.
Lisaks tõid nad välja, et väsinud lapsed võivad käituda sarnaselt ATH-diagnoosiga eakaaslastele. Neil on raskusi tähelepanu hoidmisega ja hinded halvenevad. Kui tegelik põhjus on unepuudus, võib ravim seega probleemi näiliselt lahendada. Laps magab aga ikka sama vähe, millega võivad kaasnevad pikaajalised tervisekahjud. Seetõttu soovitavad autorid arstidel enne diagnoosi panemist pöörata suuremat tähelepanu laste uneharjumustele.
Viimaks lükkas uuring ümber müüdi, nagu toimiksid ATH-ravimite leiduvad stimulandid nn tarkusetablettidena. Uuritud laste hulgas oli arvestatav hulk neid, kelle vanemad andsid neile küll ravimeid, kuid kellel rangemate diagnoosikriteeriumite põhjal aktiivsus-tähelepanuhäiret polnud. Selgus, et neil lastel stimulandid kognitiivset sooritusvõimet ei parandanud, kui nad olid eelnevalt piisavalt puhata saanud.