Lõuna-Aasias on piimatooted igapäevase toidulaua loomulik osa. Just see piirkond aitab teadlastel ka paremini mõista, miks osa inimesi suudab täiskasvanuna piima seedida, samas kui teistel tekitab see vaevusi.
Kõik imikud toodavad ensüümi nimega laktaas, mis lagundab piimas sisalduvat laktoosi. Enamiku inimeste organism toodab vananedes laktaasi vähem ning piima joomine võib põhjustada seedehäireid. Mõned inimesed toodavad aga laktaasi kogu elu enam-vähem sama palju. Seda omadust nimetatakse laktaasi püsivuseks ja see võimaldab tarbida piimatooteid ka täiskasvanuna.
Pikka aega arvati, et laktaasi püsivuse leviku taga oli oluline ellujäämiseelis. Samas on leitud, et inimesed tarbisid piimatooteid juba tuhandeid aastaid enne seda, kui laktaasi püsivuse geen laialt levinuks sai. Ilmselt tarbiti enne seda piima kääritatult, näiteks jogurti või juustuna, kus bakterid olid laktoosi osaliselt lagundanud. See tekitas küsimuse, kas võime piima seedida levis üldse otseselt piimajoomise tõttu.
Laktaasi püsivust võimaldav geenivariant on väga levinud Põhja-Euroopas, kuid seda esineb ka Indias. Seal on selle levik ebaühtlane: kui Põhja-Indias kohtab seda sageli, siis Lõuna-Indias on märksa haruldasem. See erinevus on seotud ajalooliste rännetega.
Umbes 5000 aastat tagasi levis see geenivariant Euraasia stepialadelt koos rändavate karjakasvatajatega nii Euroopasse kui ka Lõuna-Aasiasse. Need inimesed elasid karmides tingimustes, kus oli põllukultuure keeruline kasvatada ning ellujäämine sõltus suuresti loomadest ja piimast. Sellistes oludes andis võime piima seedida selge eelise.
Uus Lõuna-Aasia elanikele keskendunud geneetiline uuring näitas, et laktaasi püsivus andis väga tugeva eelise vaid neile, kelle elu ja toitumine sõltus peaaegu täielikult karjakasvatusest ja piimatoodetest.
Teadlased uurisid järelduseni jõudmiseks enam kui 8000 inimese genoomi Indiast, Pakistanist ja Bangladeshist, sealhulgas ka muistsete inimeste DNA-d. Analüüs näitas, et enamikus Lõuna-Aasia piirkondades ei olnud laktaasi püsivus tugeva loodusliku valiku tulemus. Geen levis peamiselt koos inimestega, mitte seetõttu, et piima joomine oleks olnud seal elamiseks vältimatult vajalik.
Erandiks osutusid kaks rahvastikurühma: todad Lõuna-Indias ja gujjarid Pakistanis. Nende seas levis laktaasi püsivuse geen väga kiiresti ja see jõudis peaaegu kõigi genoomi. Sellist levikut saab seletada ainult sellega, et piima seedimise võime andis neile väga suure ellujäämiseelise. Mõlemad rühmad on ajalooliselt olnud karjakasvatajad ning nende toidulaud põhines suurel määral piimal ja piimatoodetel.
Uuringu tulemused näitavad, et laktaasi püsivus annab eelise eelkõige siis, kui inimeste elu sõltub otseselt piimast. Kui toidulaud on mitmekesisem ja hõlmab ka põllumajandussaadusi, pole see omadus enam nii oluline.
Seega viitab Lõuna-Aasia kogemus selgelt sellele, et täiskasvanueas piima seedimise võime ei levinud juhuslikult ega mõne muu tunnuse kõrvalnähtusena, vaid just seal, kus piim oli ellujäämiseks hädavajalik.