Nii on Heiki kasvanud isata, aga teadmisega sellest, et isa oli ja milline ta oli või võis olla. Küllap suuremast peast ka teadmisega, et isa elab temas, pojas edasi. Ja tema lastes.
Mina kasvasin isaga ega tea, kuidas mõtestavad isata kasvanud lapsed oma kasvamist. Milliseks nad oma isad kujutavad. Siingi on vist vaks vahet nendel lastel, kelle isa surnud, ja nendel, kellel ta vist just ehk nagu ilmsesti kusagil päriselt olemas on. Sest elus isa võib ju imekombel ühel päeval sinu juurde tulla ja öelda: tere, mina olen sinu isa. Elusa isa võib suureks kasvanuna ise üles otsida ja öelda: tere, mina olen sinu poeg. Või tütar. Surnud isaga on selle poolest asi lihtsam ja selgem, et tema ei tule ega ütle midagi, või kui, siis unedes.
Kilde isast. Enne sõda oli isa Edgar olnud ärireisija. Sõitis kaubanäidistega mööda Eestimaad, otsis ja leidis neile tellijaid ja ostjaid. ÕMBLES ise nahkmantleid. Oli öelnud, et raha vedeleb maas. Tuleb see lihtsalt üles korjata. Saksa ajal oli veidi aega vangis olnud. Oli istunud ühes kambris Goriga, tuntud karikaturistiga. Pärast sõda tahtnud juudist meistri käest passi osta, et nime vahetada. Miks? Ei tea. Juut olla hiljem võltsimiste eest vangi pandud. Tema käest olla leitud ka isa pass – ehk siis selle võltsing. Isa oli siis juba ammu surnud.