Poliitika Euroopas tähendab tihti öösse venivaid kohtumisi, mille lõpuks korratakse juba ammu kõlanud sõnumeid, kuid möödunud aastal nägi ka inimlikke veidrusi ja riigijuhtide huumorisoont.
Euroopa Majas Brüsseli südames valivad peaministrid ja presidendid tähtsate kohtumiste eel hoolikalt sõnu. Mõnikord läheb lausa kakluseks, et seda kõike kuulda.
“Ma lasen teil võib-olla mikrofonid paika seada nii, nagu vaja. Ma vaatan kaamerasse ja mikrofonid ei liigu enam. Okei? Sest muidu see ei ole võimalik. Suur aitäh!” juhendas ajakirjanikke Prantsusmaa president Emmanuel Macron.
Euroopa poliitikas on kahtlemata olulised riigijuhtide omavahelised suhted. Mõned pingutavad rohkem kui teised. Albaania peaminister Edi Rama lausa põlvitas Itaalia peaministrit Giorgia Melonit Tiranas tervitades.
Mõnikord korraldatakse kohtumiste eel väike sõu – Albaanias kuvati suurel ekraanil tehisaru abil riigijuhid beebidena.
Kui aga USA president Donald Trump viitas Iraanile ja Iisraelile kui kaklevatele poisikestele, viskas NATO peasekretär Mark Rutte nalja, et issi peab sekkuma.
“Issi peab mõnikord kasutama karme sõnu, et nad lõpetaks,” lausus ta.
Brüsselis tekkis aga seepeal küsimus, kas ka Euroopas mõni issi on.
“Võib-olla ma üllatan teid sellega, aga minu isa nimi oli ka Donald. Sellest vast piisab. Ühest issist piisab, eriti sama nimega,” ütles näiteks Poola peaminister Donald Tusk.
Euroopa Liidu üks suurimaid naljahambaid on aga Belgia peaminister Bart de Wever. Kui Vene külmutatud vara märtsis jutuks tuli, ei peitnud ta soovi küsimusest eemale põigelda.
“Kas siin on varjuväljapääs? On? Ma kasutan seda,” lausus ta.
Värvikad võrdlused, et Vene vara on justkui kana, mis muneb kuldmune ehk tulu, mida Ukrainale jagada, kriitikuid siiski relvituks ei teinud. Kui lõpuks Ukrainat otsustati toetada ühislaenuga, vastas De Wever kriitikale irooniaga.
“Nüüd ma pean minema oma datšasse Peterburis, kus mu naaber on Depardieu ja üle tee elab Assad,” lausus ta.