„Kõige lihtsam oleks alati olnud mitte valida. Aga mitteotsustamine ongi olnud kõige halvem otsus,“ tõdes Mart Laar Äripäeva raadios, viidates poliitikutele, kes on eelistanud auväärset tiksumist – oma positsiooni hoidmist ilma sisulisi valikuid tegemata.
2025. aastale tagasi vaadates kirjeldas Laar oma meeleolu kahetisena. Isiklikult tunneb ta end rahulikult, kuid maailmapoliitika tekitab muret. „Maailm tervikuna on suhteliselt segane,“ sõnas ta. Samas rõhutas Laar, et perspektiiv loeb: kui häda ei puuduta otseselt sind või su lähedasi, on põhjust hinnata, et selles suhtes on kõik hästi.
Soovitus „et elaksite põnevatel aegadel“ Laari ei kõigutanud. Tema hinnangul on praegune aeg võrreldes varasemate kriisidega pigem rahulik. „Minu vaatepunktist on praegu ikkagi väga rahulik aeg. Olen näinud palju radikaalsemaid ja dramaatilisemaid aegu,“ ütles ta ning lisas, et tänane paatos võib olla suurem kui tegelik olukord.
Saate üheks läbivaks teemaks kujunes otsustamisjulgus. Laar sõnas: „Kõige lihtsam oleks alati olnud mitte valida. Aga mitteotsustamine on olnud kõige halvem otsus.“ Ta märkis, et poliitikas on sageli kiusatus lükata vastutus edasi, kuid see maksab hiljem kätte.
Laar meenutas, et Eesti liikumine Euroopa Liitu ja NATOsse ei olnud sugugi iseenesestmõistetav. „ Selle üle vaieldi palju,“ ütles ta. Ajalool on Laari sõnul aga üks kaval omadus: tagantjärele tundub kõik loomulikum ja ilusam, kui see tegelikult oli.
Eesti areng on Laari hinnangul ületanud ka tema enda kunagised ootused. „See Eesti on palju rohkem, kui ma oleksin osanud tahta või ette kujutada,“ tõdes ta. „Eestil on läinud väga hästi.“
Edu võib aga muuta mugavaks. Laar hoiatas, et enesekindluse kadudes kiputakse seda asendama reeglite ja piirangutega. „Mul hakkab vaikselt tunduma, et piirangute hulk on ohtlikult suureks paisunud. Siin tuleks tugevalt pidurit tõmmata,“ ütles ta.
„Eestlus tähendab minu jaoks vabadust,“ märkis ta ja lisas, et viimase kümnendi jooksul on vabaduse piirid tema hinnangul taandunud. Kontrollivajadusest võib tema sõnul märkamatult saada ideoloogia ning sageli saadakse sellest aru alles siis, kui kontrolli on juba liiga palju. Tema hinnangul ei ole suurim oht üksnes riigi kasvav reguleerimissoov, vaid ka inimeste valmisolek seda taluda, sest nii ei pea enam ise otsustama.