Kui Tallinna Kunstihoone protsendikunsti konkursi võidutöö tähendab supiköögi loomist, siis on protsendikunst kui selline oma mõtte kaotanud ja eesti skulptoritel, maalikunstnikel ja ehk ka maastikuarhitektidel ei jää midagi muud üle kui sellesama supiköögi järjekorda suunduda, nendib Kaupo Meiel.
Tallinna Kunstihoone avaliku kunstiteose konkursi võitis Dénes Farkas tööga “Supiköök “Kunst””. Performatiivse kunstiprojekti käigus plaanitakse lähiaastatel kunstihoone õuel sadu liitreid suppi jagada.
Kunstihoone on avaldanud väljavõtte võidutööst: “”Supiköök “Kunst” on kontseptuaalne ruumiinstallatsioon ja performatiivne kunstiteos, mis ei oma konkreetset vormi ega jälgi kindlaid reegleid. Põhiline on pakkuda perioodiliselt tasuta toitu, võimalust vaadelda kunsti sotsiaalseid aspekte ning luua platvormi kunstiga seotud küsimuste aruteluks. Kontseptuaalne installatsioon võib aja jooksul muuta oma vormi, olles lihtsalt lava, laud ja istumiskohad, ajutine ehitis või kaubik – sõltuvalt ilmast, osalejatest, aastaajast.”
Kunstihoone kuraator ja konkursi žürii liige Siim Preiman ütles “Aktuaalsele kaamerale”: “Väga lihtsalt öeldud näeb see välja nii, et on kunstnik aurava paja ees, valmistab toitu. Ta vajutab mingitele sotsiaalsetele nuppudele – tasuta toit Vabaduse väljakul.” Vanasti nimetati toitu valmistavat inimest kokaks ja kui ta seda tõeliselt hästi tegi, siis kunstnikuks, nii et kõik klapib.
Võidutöö autor seletas asja nõnda: “Tundus loogiline mitte valmistada konkreetne või kindel kunstiteos kunstihoonele, kus nagunii näidatakse kaasaegset kunsti pidevalt ja vahelduvalt. Ükskõik, millist teost mina või keegi teine valmistaks, see nagunii muutuks aastate või aastakümnetega mittekaasaegseks. Selle asja mõte kaoks ära”.
Ma olen külastanud kunstimuuseume ja galeriisid ja kunstihooneid päris mitmel pool maailmas ja mis seal salata, mine kuhu kunstimuuseumi tahes, kõik on mittekaasaegset pahna täis ja kibestunult võib lisada, et tasuta suppi ei pakutud ei Pariisi, Barcelona ega Rooma kunstiasutustes, selle asemel oli lausa kunstihoone ette avalikku ruumi paigutatud igasuguseid kahtlasi oma aja ära elanud mõttetuid kujusid.
Tallinna Kunstihoone kunstiks ülendatud supiköögi eelarve on 110 000 eurot, millele lisandub käibemaks. Eks supitöösturid oskavad hinnata, kas 40 supijagamist on selle raha eest palju või vähe. Esimene üritus toimub renoveeritudkunstihoone avamise järel 2026. aasta hilissügisel. Seni peame näljasena natüürmorte jõllitama, aga pole viga, saame hakkama.
Perfomance’itel on kunstis oma koht, neid on häid ja kehvakesi, nagu ikka kunstis. (Supi)purgil on popkunstis samuti oma koht alates näiteks Andy Warholi maalidest lõpetades Jaan Toomiku teadagi millega täidetud purkideni. Reklaamikunstki pole jäänud rongilt maha, kui meenutada hea sõnaga legendaarset reklaamlauset “Ema lööb maha, kui ma suppi ei söö”.
“Pärast 40 korda ei jää sellest järele ei kuju ega maali, vaid piinlik mälestus, ükskõik kui esteetiliselt ja kui maitsvat suppi pakuti.”
Oma koht on kunstis isegi kokakunstil, aga ikkagi mõjub kunstihoone panustamine supiköögile, eriti just protsendikunsti raames – millesse ma suhtun pigem heatahtlikult ja mille raames on sündinud palju toredust, näiteks rahvusraamatukokku plaanitud nn kapsapea on väga lahe –, täielik arusaamatus, kui pehmelt väljenduda, sest pärast 40 korda ei jää sellest järele ei kuju ega maali ega maastikku, vaid piinlik mälestus, ükskõik kui esteetiliselt ja kui maitsvat suppi pakuti ja isegi kui Jaan Manitski, Enn Kunila, Tiit Pruuli ja Margus Punab seda iga kord söömas käisid.
Võib-olla on see siiski märk sellest, et maailm ja kunst selle sees on jälle muutunud. Viimaste aastate ühes parimas sarjas “BoJack Horseman” oli üks tegelane kuulus režissöör Quentin Tarantulino, kes hakkas filmi tegema, tegi ja tegi ja kontseptsioon arenes muudkui edasi, kuni lõpuks valmis filmi asemel hoopis snäkikorv. “Minu nägemus on teoks saanud,” nentis Tarantulino rahulolevalt.
Elav kunstiteos “Supiköök. “Kunst”” võib ju, nagu viidatud, olla samuti lihtsalt lava, laud ja istumiskohad, ajutine ehitis või kaubik. Supiköök võib olla ka ilma supita või ilma kunstita. Portsendikunst ei peagi niisiis olema kunst, see võib olla ei midagi. Protsendikunstile mõeldud maksumaksja raha võiks edaspidi ehk lihtsalt ära põletada, nagu seda on kunsti nimel teinud mujal maailmas Bill Drummond ja Jimmy Cauty (KLF) ja meil Eestis Ene-Liis Semper.
Kunstihoone supiköögist saab nüüd ainult edasi liikuda. Näiteks maksab riik kunstnikule protsendikunsti raames raha, aga ta ei tee selle eest konkreetset kunstiteost, mis on mõttetu, vaid töötab hoopis rahvusraamatukogus majahoidjana või valab Siuru ehitusel betooni ja vajutab seega mingitele sotsiaalsetele nuppudele – teeb kasulikku tööd ja saab selle eest palka.
Jättes naljad kõrvale on aga nii, et kui Tallinna Kunstihoone protsendikunsti konkursi võidutöö tähendab supiköögi loomist, siis on protsendikunst kui selline oma mõtte kaotanud ja eesti skulptoritel, maalikunstnikel ja ehk ka maastikuarhitektidel ei jää midagi muud üle kui sellesama supiköögi järjekorda suunduda.