Näitleja ja laulja Andres Ots rääkis saates “Heli nälg”, et tema esimene tutvus muusikaga algas läbi lae, sest ülemise korruse naabrid olid muusikud. Otsa sõnul oli tal kogu kooli aja nimepaine, sest kandis sama perenime kui legendaarne laulja Georg Ots ja ka tema isa nimi oli Georg, kes oli hoopis draamanäitleja.
“Vanasti öeldi, et see on ühe hiti mees,” muheles näitleja Andres Ots, kommenteerides tema lauldud “Puuriida laulu”.
Ots meenutas, et laulu autori Aarne Oidiga algas koostöö juba natuke varem. “1969. aastal tulin ma proffide sekka, olin selleks ajaks juba professionaalne näitleja. Aastavahetuse kontserdiks kirjutati mulle kolm lugu. Lembit Veevo kirjutas “Igapäevased inimesed”, mida lindistasime suure orkestriga. Aarne Oit kirjutas loo “Head naised”, see oli ka tore laul,” meenutas Ots.
Ots töötas Endla teatris, kui Oit saatis talle ühe loo noodid. “Kuna ma olen konservatooriumi haridusega muusikaliselt kirjaoskamatu, siis tolleaegne teatri muusikaala juht Olev Sööt üritas mulle neid lugusid selgeks teha. Kui olime selle perfektselt selgeks saanud, saatis Oit uue versiooni ja vot see oli juba palju raskem, sest kui sul on juba korralikult pähe taotud üks meloodia, siis seda peast välja ajada ja uus sisse saada, ei ole kerge,” muheles Ots.
Loost “Puuriida laul” sai kohe publiku suur lemmik. “Muidugi näidati televiisoris ka seda lugu päris tihti ja meelelahutus läks inimestele väga korda,” tõdes Ots. “Selles loos oli Kalju Kassi geniaalne tekst.”
“See on muidugi sünge, kui palju neist, kellega omal ajal koostööd sai tehtud, on juba kadunud, aga eks see ole selle ea viga, kuhu ma jõudnud olen,” sõnas Ots.
Ots meenutas lapsepõlve ja tõi välja, et kui nende pere 1950. aastatel raadio sai, algas tema jaoks suurem tutvumine muusikaga. “Kuigi muusika kõlas meie majas kogu aeg, sest meie kohal teisel korrusel elas muusikute perekond, helilooja Els Aarne oma mehe tšellist Mart Paemurruga, praegune tšello emeriitprofessor Peeter Paemurru on selle pere noorim poeg,” nentis Ots. “Nii et kõige esimene tutvus muusikaga tuli läbi lae.”
Raadio tõi Otsa kõrvu ka legendaarse laulja Georg Otsa. “Georg Ots eristus kõigist teistest selge teksti andmise ja oma väga hea eesti keelega. Muidugi ka suurepärase tämbri ja väga hea fraseerimisega. See jäi mulle kõrva. Häda oli selles, et ma ise olin ka Otsa-nimeline, pealegi veel Georgi poeg kah, kuigi minu isa oli draamanäitleja ja suri juba 1946. aastal. Mina oma isa üldse ei mäleta. Mingisugune nimepaine mul oli ka terve kooliaja, üritasin siis kah laulda ja šnitti võtta Georg Otsalt,” meenutas Andres.
Andres Ots
Ots tõi välja, et Georg Ots oli ka üks põhjus, miks teda muusika ja näitlemine huvitama hakkas, sest laulmisele lisaks oli Georg ka suurepärane näitleja. “Televisiooni suur plaan tõi lähedale Georgi peaaegu mitte midagi tegemise, et võimalikult täpselt asja mõtet edasi anda, see on omane ainult suurtele näitlejatele, Georg Ots, Ants Eskola, Aarne Üksküla,” nentis Ots.
Pärast keskkooli läks ta ülikooli ja püüdis esineda ka isetegevuskonkurssidel, lugedes luuletusi. “Sõjaväes üritasin ka isetegevuskonkurssidel inglise keeles laulda, millega ma kõikide leedukate ja lätlastele soosingusse sain,” muheles Ots. “Sõjaväes olin radist ja kuulasin seal ka tankiraadiot, mille raadioskaala läks millegipärast tsiviilraadiojaamadega ühte. Kuulasin mingit saksa raadiojaama. Sõitsin vene õppustel saksa muusika kõrvades.”
Pärast sõjaväge sattus Ots konservatooriumi lavakunstikateedrisse tööle. “Lõpuks ka õppima,” lisas Ots.
Ühel päeval sattus Ots kokku laulja Anu Antoniga, kellelt ta küsis, kas kuhugi bändi oleks vaja algajat lauljat. “Anu viis mind kokku bändiga, mille hilisem nimi oli Rütm.”
Ots meenutas üht väga huvitavat laulu tsüklist “Vettinud peiari laulud” mille ta laulis linti ja mille muusika kirjutas Rein Rannap, sõnad Paul-Eerik Rummo ja saateks mängis ansambel Pop Ruja, mis oli tol ajal veel täiesti tundmatu bänd. “See oli minu esimene kokkusaamine Rein Rannapiga, Paul-Eerikuga olin ma juba lapsepõlvest tuttav ja koos filosofeerinud mööda Käsmu kiviseid radu. See oli üks tsükkel, mille Paul-Eerik kirjutas ja pühendas lausa mulle ja mis sai 1969. aastal esimest korda Kirjanike Majas ära lauldud. Paul-Eerik oli leidnud sellele tsüklile muusikat kirjutama noore Rein Rannapi, ja mulle pakkusid nad seda laulmiseks,” meenutas Ots.