Vale on väga omane sangviinilisele ühiskonnale, mille liikmed me enamikus ka oleme. Melanhoolsemad inimesed kipuvad enim ausad olema, temperamentsemad ja koleerilisemad jäävad oma valega kohe vahele ning aeglasema toimega ja flegmaatilisemad inimesed ei raiska naljalt oma niigi kallist aega valetamisele.
Kaua aega väideti, et valetama õpetab inimest sotsiaalne keskkond, alustades kodust ja lõpetades valitseva riigikorraga. Olevat ju Lenin oma salajasel nõupidamisel andnud käsu “Valetada, valetada ja valetada …”. Ja kõik ju me näeme, mis on juhtunud vene rahvaga pea saja viimase aasta jooksul, ning kahjuks see jätkub.
Geneetilised uuringud on paraku tõestanud, et kalduvus valetada on peidus ka teatud geenikombinatsioonides. Seega võib vahel ette tulla sedagi, õnneks küll harva, et ausate ja asiste vanemate laps kaldub valetama.
Meeste valed on mängulisemad
Poiste ja meeste valed on rohkem mängulised ehk nn kalamehejutud – kõike, mida endal ei ole, saab ju juurde mõelda ja hiljem jälgida, kui palju teised seda usuvad.
Kuna enamik meie poliitikutest on ise võimu juurde trüginud, siis pole imestada, et paljude valikute taga on ka katteta lubadusi.
Kui mees valetab, läheb tema pilk kaugustesse, midagi hakkab ka sügelema (habe, käsi, kukal), sageli ta punastab, ei leia õiget sõna õigel ajal, kokutab ja mökutab või, vastupidi, räägib aeglasemalt, lühikeste lausetega ja püüab iga oma sõna rõhutada. Sageli on vale ette valmistamata ja seetõttu tihtipeale läbinähtav. Samuti kalduvad meestest tippjuhid ja poliitikud andma enim katteta lubadusi.