«See teekond on olnud täis rõõmu ja uhkust, pettumusi ja võite, pisaraid ja naeru, higi, visadust ning distsipliini. Kergejõustik on andnud mulle palju rohkem kui tulemused ja medalid. See tegi minust inimese, kelleks ma ei osanud kunagi saada. Olen südamest tänulik, et sain sellel teekonnal käia. Nägin imelisi paiku, erinevaid kultuure ja kohtasin inimesi, kes jäävad mulle igaveseks südamesse,» kirjutas Müllermann sotsiaalmeedias.
Ta avaldas tänu oma isale, kes on olnud ta kõrval kogu aja. «Olen ääretult tänulik oma treenerist isale, kes on olnud minu kõrval kogu selle aja vaatamata minu nõrkustele, vaidlustele ja mu kohati raskele iseloomule. Sa olid alati olemas nii headel kui ka rasketel hetkedel ning uskusid minusse rohkem kui mina ise. Suur aitäh ka mu perele, sõpradele ja kõigile, kes on märganud minu tööd ja pingutust. Ilma teie toetuseta poleks ma jõudnud viiel korral kurtide olümpiale,» lisas Müllermann.
Samas viitas ta, et ei lahku spordist. «Kuigi sulgen nüüd ühe peatüki oma elus, jääb see alati osaks minust. Ootan põnevusega uut peatükki oma elus. On nii palju, mida ma tahan teha ja saavutada. Ärge muretsege: ma ei kao spordimaailmast mitte kunagi. Toetajana, treenerina, sisuloojana või muul moel, kes teab,» märkis Müllermann.
Marja-Liisa Müllermann osales kurtide olümpiamängudel viis korda ja võitis kolm pronksmedalit. Oma esimesel olümpial 2009. aastal Taipeis võitis ta pronksi naiste 4×100 meetri jooksus, 2017. aastal Samsunis ja 2022. aastal Brasiilias pronksi kõrgushüppes.
2025. aastal jäi Müllermann Tokyos kurtide olümpial naiste kõrgushüppes 1.50-ga jagama kaheksandat-üheksandat kohta. 100 meetri tõkkejooksus oli ta ajaga 16,92 oma poolfinaali neljas ja finaali ei pääsenud.