Majandusanalüütik Indrek Neivelt kommenteerib sotsiaalmeedias Eesti Energia juhi Andrus Durejko intervjuud Delfi Ärilehele, imestades, et meil sellises hullumajas üldse veel elektrit on.
Indrek Neivelt: „Rohepöördega seoses nõutakse rohkem taastuvelektrit, mida spetsialistid juhuelektriks nimetavad. Me maksame tarbijatena tuule- ja päikeseenergia eest suuremaid toetusi kui teised lähiriikides ja ikkagi ei tule tuulepargid omadega välja. Uusi tootmisvõimsusi keegi ei ehita kuna see ei tasu ära ja Eesti Energia juht loodab neid osta pankrotipesadest.
Põlevkivist toodetud elekter on “kallis” kuna sellel puhul tuleb osta CO2 kvooti. Omahind tuleb praktiliselt kolmega korrutada. Kvoodi hind selgub “turul” ja sellise hinnakujunduse puhul on raske teha investeeringuid.
Selleks, et elekter ikkagi igal ajal oleks, on Ida-Virumaal palgal 700 inimest. Nemad ootavad seda hetke kui põlevkivikatlad turule pääsevad. Juhitava võimsuse valmisolek peab olema. Selle eest maksab Elering ja arve tuleb meile: tarbijatele. Kui me räägime elektri hinnast, siis selle kulu unustame ära. Ja räägime, et taastuv-, vabandust juhuelekter, on odav.
Me impordime peaaegu poole oma elektrienergiast ja ostame teistelt siis kui elekter on kallis ja müüme siis kui on odav. Lätlastel on hüdroenergia ning nemad ostavad odavalt ning müüvad kallilt.
Selleks, et meil oleks juhitavaid võimsusi, hakatakse ehitama 100 miljoni eest uut gaasijaama. Aga see katab ära veidi rohkem kui 5% meie tipukoormusest.
Veel aasta tagasi arvas valitsus, et lahendus on see kui teeme tuuleparke juurde ja maksame sellele aga rohkem peale. Siis oleks ju odava hinnaga pidanud veelgi rohkem naabritele müüma. Õnneks tõmmati vähemalt sellele pidurit.
See kõik toimub üldise infomüra taustal, et taastuvelekter on odav… Seda narratiivi korrutatakse kõikjal.
Sinna juurde unustatakse öelda, et on odav kui seda on. Aga enamus aega seda ei ole. Ikkagi juhuelekter.
Elering räägib oma viimases varustuskindluse raportis peamiselt vajadusest uute juhitavate võimsuste järele.
Lugesin seda intervjuud ja mõtlesin, et Eesti Energias on ikka kõvad juhid, et nad sellises hullumajas vastu peavad. Müts maha, et meil veel elekter olemas on.
Minu arvates saab seda pundart harutama hakata siis kui CO2 kvoodi eest kehtestatakse kindel maks. Nii nagu näiteks hiinlastel. Õpime targematelt.
Kindlasti on sellega ka nõus Saksamaa ja teiste riikide töösturid. Siis läheks elekter odavamaks ja tekiks investeerimiskindlus. Ja tarbijatel oleks kindlus, et meil elekter ka tulevikus olemas on.”