Kõikides seirejaamades registreeriti normist kõrgemaid temperatuure ning ka Saaremaal püsis aasta keskmine 1–2 kraadi tavapärasest soojem.
Saaremaa soojarekord kuulus Vilsandile, kus aasta keskmine õhutemperatuur oli 8,9 °C (norm 7,7 °C). See kinnitab taas Lääne-Eesti saarte merelist mõju, mis hoiab talved pehmemad ja pikendab sügist.
Eesti keskmine sajusumma oli 714 millimeetrit (norm 662 mm), mis paigutab aasta sademete rohkuse poolest 14.–15. kohale alates 1922. aastast. Saaremaa lõunaosas oli pilt teistsugune – Sõrves mõõdeti vaid 512 mm sademeid, mis jäi märgatavalt alla normi (590 mm). See tegi Sõrvest ühe kuivema piirkonna Eestis.
Äikest esines Saaremaal küll harvem kui mandril, kuid ruumilise jaotuse järgi oli see kohati keskmisest intensiivsem. Kõige vähem välgulööke registreeriti Kuressaare ümbruses – kokku 187. Saare maakonna välkude tihedus oli 0,21 välku ruutkilomeetri kohta.
Kokku oli Saaremaal 16 äikesepäeva ehk päeva, mil registreeriti üle kahe välgulöögi. Eriti silmapaistev oli 16. september, mil oli tugevam äikeseaktiivsus ning ligi pooled kogu kuu välkudest registreeriti just sel kuupäeval.
Eesti keskmisena oli Saaremaal päikesepaistelisi tunde 1748, samas kui norm on 1830 tundi. Alates 1961. aastast on päikest olnud veelgi vähem vaid 23 aastal. Ka Saaremaal tähendas see, et kuigi aasta oli soe, jäi päikesepaistest mõnevõrra puudu.
Aasta lõpp tõi kaasa ka tormisemad ilmad. Maksimaalne tuulekiirus – 31,0 m/s – registreeriti 28. detsembril Vilsandi rannikujaamas, kinnitades taas piirkonna avatust tugevatele lääne- ja loodetormidele.
Suvisesse ilma lisas eksootikat 6. august, kui Panga pangal registreeriti vesipüks – haruldane, kuid Saaremaa rannikul aeg-ajalt siiski esinev loodusnähtus.
Vesipüks Saaremaal Panga pangalt vaadatuna Foto: Marika Raiendik