Ehkki Danske ja Swedbanki rahapesuskandaalidest on möödas üksjagu aega, pole lugu kaugeltki läbi, vahendas “Pealtnägija”.
Mari-Liis Soe, kes aitas paljastada Eesti üht suuremat rahapesuafääri, on Eesti suurima panga jaoks persona non grata. Kriitikute sõnul aitas 42-aastane finants-spetsialist ühe käega paljastada kuritegeliku raha läbivoolu Eesti pankadest, aga teise käega omastas tundlikke dokumente. Juhtum on mitmes mõttes laetud. Löögi all on Eesti suurimate finantsasutuste prestiiž ja laiemalt kogu pangandussektori usaldusväärsus.
Et kogu lugu harutama hakata, tuleb minna ajas 20 aastat tagasi. 2006. aastal kohtusid ühes Tallinna lokaalis SEB pangas tellerina töötanud Mari-Liis Soe ja temast kümmekond aastat vanem Andres Kurg, kes oli sel hetkel Tallinna Vangla juhi asetäitja. Nad jäid suhtlema ja käisid aasta aega kohtamas, hakkasid koos elama, abiellusid ja said lapsed.
Mõlemad tegid muljetavaldavat karjääri pangadussektoris. Kurest sai 2013. aastal Eesti Panga turvaosakonna ülem ja Soest SEB rahapesu tõkestamise osakonna juht. Inglise keeles anti money laundering ehk AML seisab lihtsalt öeldes hea selle eest, et kuritegelik raha ei pääseks ringlema.
“Nemad on need inimesed, kes peavad lugema lepinguid, peavad tegema klientide kohta, kes panka tulevad, taustauuringuid, mis on nende taust, mis on nende äri. Kas see äri, mida nad teevad, on õige,” selgitas uuriv ajakirjanik Holger Roonemaa.
Fotoalbumid näitavad, et Kure ja Soe kooselu esimesed kümmekond aastat olid harmoonilised, aga eraelulistel põhjustel otsustas paar 2017. aastal lahutada.
Soe vahetas sama aasta hakul töökohta ja asus tööle samas valdkonnas Swedbankis. Juba esimese kuu ajaga esitas uus AML-spetsialist rahapesu andmebüroole raporteid sadadest kahtlastest klientidest.
Paralleelselt kogus hoogu Danske Panga rahapesuskandaal, kus, nagu tagantjärgi teada, voolas läbi Taani panga Eesti filiaali idast läände suurusjärgus 200 miljardit eurot kahtlast raha. Swedbanki juhtkond polnud aga Soe agaruse üle kahtlaste klientide esile toomisel üldse õnnelik.
“Seal oligi minu jaoks väga suur üllatus, see oli 2017. aastal, et sellised kliendid, keda tõenäoliselt kaks aastat ei oleks tohtinud juba enam olla panga kliendibaasi hulgas, olid endiselt seal. Ja kui ma märkasin kliente, kes on kõrgema riskiga, siis mul oli vajadus sellest ka teavitada järelevalvet,” rääkis Soe.
Roonemaa sõnul tahtis rahapesu andmebüroo seetõttu panka tulla ja seal toimuvast rääkida.
“Näeme, mismoodi mõned toonased tippjuhid vahetasid omavahel e-kirju, mismoodi see rumal AML-inimene sai sellise jamaga hakkama, et kui nüüd tulevad meile uurijad siia kohale, mida me neile ütlema peame, kuidas me saame neutraliseerida, et see AML-inimene ei räägiks liiga palju,” sõnas Roonemaa.
Seega ei mõeldud pangas Roonemaa sõnul sellele, kuidas aidata uurijaid edasi rahapesu vastase tegevusega, vaid sellele, mismoodi päästa pank jamast, et ei tuleks välja, kes nende kliendid on olnud.
Delikaatsed dokumendid jäid töötaja kätte
Soe lahkus Swedbankist poolte kokkuleppel pärast kaht kuud. Järgnevatel aastatel töötas ta rahapesu tõkestamise alal veel mitmes pangas nii Eestis kui ka Belgias ning ei maininud väljaspool kodu kellelegi, et tema kätte jäi Swedbankist töötamise ajast hulk delikaatseid dokumente. Ta ise selgitas seda vajadusega võtta kaasa midagi enda kaitseks, juhuks kui ühel hetkel jõuab asi kriminaalmenetluseni.
“Võtsin need dokumendid, millega ma seal töötasin, kaasa,” kinnitas Soe.
Kõik edasine on juba pangandusajalugu. Kui algul plahvatas Danske afäär, siis kaks aastat hiljem, 2019. aastal avalikustas Rootsi rahvusringhäälingu telemagasin ulatusliku rahapesu ka Swedbankis, mis käivitas mitmes riigis omaette kriminaaluurimised.
Riigiprokurör Sigrid Nurme sõnul võimaldas Swedbank tundmatu päritoluga rahal, mille tegelikult kasusaajad olid pangale teada ja mida väljapoole varjati, liikuda läbi pangasüsteemide selliselt, et ei olnud võimalik tuvastada, kust see raha alguses tuli ja kuhu ta lõpuks välja jõudis.
“Ehk siis varjati kogu selle tehingute jada käigus, mis väga suurel määral käis pangasiseselt pangakontode enda vahel, tehti tohutuid raharinge ja kui see välja läks, siis ei olnud algus ja lõpp seotavad,” kirjeldas Nurm.
Roonemaa sõnul on näha kliendihaldurite ja pangatöötajate omavahelised vestlused, kus nad naeravad ja irvitavad selle üle, kellega milliseid tehinguid nad teevad.
“Nad räägivad sellest, mismoodi nad töötavad pesumasinas, nad räägivad sellest, mismoodi nad kuldsete käekelladega meeste käsi suruvad või endale käekellasid tahavad saada või kellele pangakontosid avavad kallite konjakite eest. Seesmiselt käis väga lõbus lõõpimine selle töö osas, mida need kliendihaldurid tegid,” ütles Roonemaa.
Endine rahapesutõkestaja Soe andis ütlusi kriminaalpolitseis ja kohtus ühe kõrge finantsinspektsiooni ametnikuga, keda tundis varasemast, et anda talle üle kõik materjalid, mis tema käsutuses tol hetkel olid.
“Mina teadsin seda sellel hetkel, et mina andsin need dokumendid kõik üle sinna, kus nad pidid minema. Minu töö siin sellega lõpeb ära ja ma ausalt öeldes pärast seda ei tahtnudki, isegi ei jälginud neid uudiseid, ma tundsin, et minu töö on tehtud,” sõnas Soe.
Enda sõnul kuulis Soe hiljem, et ta registreeriti vilepuhujana, sest tema jagatud materjalidest oli uurijatele kasu.
Eksabikaasa käivitas kirjade laine
Swedbanki rahapesuskandaali kulminatsioon saabus septembris 2024, mil Rootsi emapanga toonane juht Birgitte Bonnesen mõisteti 15 kuuks vangi, sest oli valetanud probleemide kohta Eesti pangas.
Kuigi esialgu käis jutt miljardiest eurodest kahtlasest rahast ja muu hulgas selgus, et Swedbanki Eesti haru suurklient oli aastaid näiteks Vene oligarh Mihhail Abõzov, jooksis kriminaaluurimine juriidilistel põhjustel liiva – seadus näeb ette, et illegaalsed summad peavad olema teenitud kuritegelikust tegevusest. Seda aga Tallinnas näidata ei suudetud, sest Venemaalt tulev info ei ole usaldusväärne.
“Seal üks suuri probleeme seisnes selles, et kohtunik, kes Venemaal oli tegelenud Mihhail Abõzovi kriminaalasjaga, kes oli Swedbanki üks võtmekliente, oli seotud ka näiteks Sergei Navalnõi ja Sergei Magnitski kohtuasjadega, mis tähendab, et ta ei ole usaldusväärne,” selgitas Roonemaa “Et see kohtunik on osa Kremli karistussalgast, tema tegevus ei ole usaldusväärne.”
See tähendas ajakirjaniku sõnul, et ükskõik, mida see kohtunik oli varem teinud näiteks Swedbanki klientidega seoses, ei oleks saanud prokuratuuri hinnangul kohtus tõenäoliselt tõsiseltvõetavuse märki külge ja nad hindasid, et see kriminaalasi võib kohtus kokku kukkuda.
Pangandusega vahepeal lõpparve teinud Soe käivitas iduettevõte nimega Complok, mis arendab rahapesutõkestamise tarkvara, tegi endale nime rahvusvahelise eksperdina ja võitis sellega isegi Ajujahi konkursi. Peagi pärast seda hakkas paljudesse Eesti ametiasutusse aga laekuma kirju, mis maalivad naisest pildi kui ebausaldusväärsest ja isegi kuritegelikust isikust.
“Neid kirju läks igale poole. Ettevõtluse arendamise sihtasutusele, vabariigi presidendile, õiguskantslerile, tõenäoliselt kõikidele pankadele, ajakirjanikele, rahapesu andmebüroole, finantsinspektsioonile, rahandusministeeriumile, kõigile ministeeriumidele, justiitsministeeriumile, politseile,” loetles Soe, kelle sõnul luges ta neid asutusi ühel hetkel kokku 52, kuid tõenäoliselt on tegu jäämäe tipuga.
Kirjade taga oli eksabikaasa Andres Kurg, kellega Soe oli aastaid pidanud laste hooldusõigusvaidlust, mis mullu lõppes naise kasuks. “Pealtnägija” on näinud suurt hulka e-maile, millest osa on väga isiklikud ega vääri avalikult käsitlemist, kuid jaanuaris 2025 saabus loosse üllatav pööre. Nimelt selgus, et kooselu lõppedes jäi Kure valdusesse suur hulk Soe isiklikke asju, muu hulgas ka dokumendid, mis pärit Soe pangakarjääri ajast ja peaksid olema salajased.
“Mida rohkem ma järjest neid pabereid kastist välja tõstsin, seda rohkem ma nägin, et see ei ole võimalik, ma ei uskunud seda. Inimesed kaotavad usalduse, kaotavad töökoha tegelikult ka ühe-kahe paberilehe pärast, seal oli neid sadades,” sõnas dokumendid avastanud Kurg.
Swedbankil võis veel 2017. aastal kahtlaseid kliente olla
Finantsinspektsiooni juhatuse liige Siim Tammer ütles, et nendest materjalidest paistis välja tõsine pangasaladuse rikkumine, mille sarnast pole lähema 10-15 aasta jooksul nähtud.
“Selline leid, et sulle tuuakse pangasaladusega kaetud materjale lihtsalt nii-öelda maja ette, jahmatab igat järelevalvet,” sõnas Tammer.
Kurg jagas oma avastust uurimisasutusega, tegi kuriteoteate prokuratuuri, pöördus finantsinspektsiooni ja isegi “Pealtnägija” poole. Dokumendite seas on kolmest Eesti pangast pärit ligemale 500 lehekülge kirjavahetusi, sisememosid ja -raporteid, mis ühelt poolt joonistavad pildi rutiinsest siseelust, teisalt tõstatavad küsimusi ka kahtlase raha käitlemise kohta.
Näiteks torkab silma, et mitme pangakliendi sidemed viivad lõpuks välja Vladimir Putini sõbra ja judopartneri Arkadi Rotenbergini, kes oli sel hetkel sanktsioonide nimekirjas.
“Pealtnägija” näitas dokumente rahapesuteemasid süvitsi uurinud ajakirjanik Holger Roonemaale ja Swedbanki kriminaalasja vedanud riigiprokurör Sigrid Nurmele ning selgus, et vähemalt osaliselt on nad paberitega tuttavad.
“Neid on kriminaalmenetluse raames analüüsitud, kuid see eelkuritegu, mis seal rahapesu ees oli, mis oli Ukrainas toime pandud /…/ selle konkreetse eelkuriteo rahad kriminaalmenetluses tuvastatu kohaselt ei jõudnud kunagi Swedbank Eestisse,” lausus Nurm.
Kokkuvõttes ütlevad asjatundjad, et ilma eraldi põhjaliku uurimiseta ei saa väita, et need paberid tõestavad otsest rikkumist. Aga see uurimine on perspektiivitu, sest eelkuritegu pole võimalik niikuinii näidata.
Küll aga osutavad need dokumendid, et Swedbank Eesti ei lõiganud sidemeid kahtlaste klientidega läbi nii kiiresti, kui avalikkuses võis mulje jääda ja teenindas mõningaid neist veel 2017. aasta alguses.
See näitab Roonemaa sõnul esiteks, et senini, veel aastaid hiljem on võimalik leida väga olulisi uusi detaile selle kohta, milline raha läbi Eesti pankade liikus.
“Punkt kaks, see näitab minu jaoks, et 2017. aastaks ei pruukinud Swedbank olla veel oma majapidamist korda teinud, nad ei olnud loobunud kõikidest nendest kahtlastest klientidest, kes neil olid,” lisas Roonemaa.
Vilepuhujale jäid kopsakad õigusabikulud
Loo puänt on, et kui finantsinspektsioon 2025. aasta algul kuulis, et sellised paberid ringlevad, algatati Soe suhtes kaks väärteomenetlust. Inspektsiooni juhatuse liikme Siim Tammeri sõnul on karistatav juba üksiku pangadokumendi lohakile jätmine, aga antud juhul paistab silma süstemaatiline hooletus.
“Kui sa oled võtnud ja sa tead, sest sa oled professionaalne pangandussektori töötaja compliance’i valdkonnas, kui sa tead, et sulle on usaldatud sedalaadi informatsioon ja sa käitled seda, siis enne kui sa abikaasast lahutad, peab see materjal sealt kodust läinud olema,” sõnas Tammer.
Kui Mari-Liis Soe väitis, et pani pabereid kõrvale ainult selleks, et tõestada rikkumisi Swedbankis, siis pärast seda, kui finantsinspektsioon palus Kurel materjalid põhjalikumalt läbi kammida, leiti Soe asjade hulgast töödokumente ka teiste pankadest, kus ta töötas.
Soe sõnul jäid need tema kätte kodukontoris töötamise ajal ja aastaid hiljem ta enam isegi ei mäletanud nende olemasolu. Kokkuvõttes, isegi kui naine oli vilepuhuja ning tegi ametlikus rahapesu uurimises koostööd, ei vabasta see Tammeri sõnul vastutusest.
“Kui inimene aitab kriminaalmenetlustes või muu infoga riiki, on see alati väga tänuväärne ja riik on alati väga tänulik sellele, aga see ei tähenda, et kümme aastat hiljem või viis aastat hiljem võiks inimene hakata ise seadust rikkuma, põhjendades, et teda ei tohi karistada, sest ta on kunagi riiki aidanud. Ma arvan, et see on väga vale lähtealus,” ütles Tammer.
Soe hinnangul tuleks menetlustes vaadata suuremat pilti, mitte kitsalt seda, kas ta saladuse avaldas.
“Meil on suur perevaidlus, üks hullunud eksabikaasa, kes on kirjutanud kõik asutused läbi ja mitte kahjuks ainult minu puhul, vaid ta on ka oma teiste endiste abikaasadega sama praktikat teinud. Mingil hetkel peaks minema see mõistlik piir, kus sa ütled, et me ei menetle neid asju, me saame aru, kus koha pealt või millest see tingitud on, et see on mingi kättemaks, et me praegu teenindame ühe inimese huve,” lausus Soe.
Eksabikaasa sõnul tema süda aga ei kripelda. “Miks need dokumendid alles olid, miks need minu käes olid, pigem see kivi oleks lennanud väga kiiresti minu kapsaaeda. Kuidas ma oleksin täna läinud koju edasi, maganud teadmisega, et ma ju tegelikult tean, et need paberid on? Ja kui mina neid hävitama hakkan, siis tema ju teab, et mina olen need hävitanud. Siis päeva lõpuks oleksin mina nagu hoopis nagu mingi teo varjaja,” selgitas Kurg enda arusaama.
Praeguseks on Soe enda kaitsmiseks õigusabikuludena maksnud kümneid tuhandeid eurosid. Naine ise leiab, et kogu trall on omamoodi lähisuhtevägivald. Esiteks ei saanudki ta vahepeal pabereid hävitada, sest ei pääsenud neile lihtalt ligi, kuniks eksmees need välja kaevas.
Teiseks, mitmeid tema tallele pandud materjale siiski kasutati Swedbanki uurimises ja lõpuks ükski süütu pangaklient tema tegevusest kahju ei kandnud. Väärteomenetlustes jagub pöödeid ja peensusi ning halvimal juhul ähvardab Soed kopsakas rahaline nõue.
“Ma olen näinud kirjavahetusi, kus on jutt poolest miljonist. Ma ütlen, et siin on ainult hüpotees, siin on need spekulatsioonid, et kas võib-olla Swedbankil tekkisid kriminaalmenetluse jooksul kulud, et siis on võimalik, et seesama kulu tahetakse minult täna sisse nõuda,” tõdes Soe.
Tänaseks on enamik menetlusi ja vaidlusi tema suhtes siiski läbi, kuid õigusabikuludena läks see naisele maksma kümneid tuhandeid eurosid.
Swedpank keeldus teema sisulisest kommentaarist.