Kui rääkida meie sõjakirjandusest, siis esimeste hulgas meenuvad Albert Kivikas (“Nimed marmortahvlil”) ja August Gailit (“Isade maa”). Sõjateema sügavama lahtimõtestamisena aga kõlab üpris kaasaegselt A. H. Tammsaare publitsistika, tema “Sõjamõtted” ilmusid kordustrükina Eesti mõtteloo sarjas aastal 2023.1

Täna aga tahaksin meenutada 139 aastat tagasi, 7. jaanuaril sündinud Oskar Lutsu. Sageli kerglaseks või lausa jantlikuks naljameheks peetud Luts on paradoksaalsel kombel üks meie kõige tõsisemaid ja mõjuvamaid sõjakirjanikke.

“Inimestele on antud maakera – elamiseks, ent nad on selle muutnud tapalavaks”2 – need sõnad jutustusest “Olga Nukrus” (1926) võiksid olla epigraafiks tervele tema sõjamälestuste tsüklile (1937-41, esmatrükid kokku 900 lk): “Tagala”, “Która godzina?”, “Punane kuma”, “Sõjarändur”, “Pikem peatus”. Meie päevil on sõjarändur Lutsu mälestused taas osutunud rabavalt aktuaalseiks…

Jurist Arnold Susi on Tammsaare kohta meenutanud: “Suurima hoolega uuris ta ajalehti, sõjateateid uuris kui mõnda ristsõnamõistatust, et nende teadete segasest ja vahel tõtt varjata püüdvast sõnastusest ometi leida tõetera faktilise olukorra kohta, püüdis ridade vahelt rohkem lugeda kui ridadest.”3

Üsna sedasama võib öelda ka Lutsu kohta: ta jälgis sõjasündmusi väga teraselt, tema päevikuid lähemalt uurinud ja kommenteerinud Meelik Kahu nendib: “Ajalehtede kaudu on ta olnud kõigega hästi kursis ja ei ole jätnud operatiivselt üles tähendamata ühtegi olulist lahingut ega arengusuunda.”4

Oskar Lutsu mälestustes ja päevikutes rullub meie ees lahti Esimese maailmasõja käik, nähtuna tsaariarmees teeninud sõjaväeapteekri pilgu läbi, esialgsest sõjavaimustusest kuni totaalse sõjatüdimuseni, järjest süveneva kaose ja anarhiani, mis viis Vene impeeriumi krahhini ja miljonite ohvritega kodusõjani.

Otse uskumatu korralagedus, korruptsioon, tohutu bürokraatia – sellest kõigest saame selge pildi. Kriitik Paul Ambur võttis teose “Punane kuma” kokku selliselt: “Ta [Luts] annab õige tõetruu ja asjaliku pildi elust sõja tagalas ning näitab, et sellises olukorras, sellise talitusviisi ja mentaliteedi juures on võimatu sõjas võita.”5

1914. aasta truualamlik tsaariülistus lõpeb nelja aasta pärast isevalitseja ja kogu tema perekonna mahalaskmisega, kirjanik fikseerib selle 24. juulil 1918: “Viimaste teadete järele olla endine Vene keiser Nikolai II revolutsiooni kohtu otsuse järele maha lastud. Perekonna asupaik teadmata.”6 On bolševikele iseloomulik, et kogu perekonna mahalaskmist püüti viimse võimaluseni varjata.

Vahepeal aga saavutab sõjahullus täistuurid, seejuures aina kõlavad – nagu suitsukatteks – petlikud “rahujutud”: “Jõulud lähenevad, aga rahu ei lähene, ehk küll rahu jutud liikumas” (14. 12. 1915).7 “Rahujutud olid… aga nüüd ei ole neid enam. Venelased lubavad viimseni võidelda, kuni lõpliku võiduni vaenlase üle.” (1. 01. 1916)8

Luts on välja öelnud lihtsa tõe: “Aga kõige koledam on just see teadmine, et sõjad on mõne üksiku isiku väljamõeldis, auahnus. Rahvad ise ei taha sõdu.”9

Lutsu kui sõjakirjanikku on ühest spetsiifilisemast aspektist käsitlenud Jaan Undusk: “Eesti kirjanduses leidub erakordne näide sellest, kuidas alustati esimeste gaasimaskide tootmist Vene sõjaväe tarvis. Kirjelduse autor on meie loetuim klassik Oskar Luts, kes mitte ainult ei viibinud kogu menetluse juures, vaid oli lausa aktiivne kruvikene Vene “gaasimaskitööstuse” käima lükkamisel.”10

Undusk tsiteerib pikemalt Lutsu poolt esitatud hospidali surnukambri naturalistlikku kirjeldust, millest toogem siinkohal vaid kaks lauset: “Haiglaseimgi aju ei suuda kujutella säärast pilti, mis avaneb mu ees. (—) Sääraseid laipu peaks näitama igale diplomaadile enne, kui nad hakkavad arutama sõja- ja rahuküsimust!”

Oma päevikus jõuab Luts Vabadussõjani ja teeb tähelepanuväärse üldistuse (20. 01. 1919): “Imestusvääriliselt ruttu tekkis teguvõimeline Eesti sõjavägi. Siit [Tartust] läksid nad kuu aja eest minema nagu lamba kari, aga tulid tagasi korraliku sõjaväena.”11

Teosest “Punane kuma” (1939, mis tähendusrikas pealkiri!) aga jäävad kummitama kirjaniku sõnad ajastust, “kui frondil tuhanded mehepojad tõmbuvad kägarasse, minnes igavikku, küsimus silmis viimsel silmapilgul: “Mistarvis? Kelle ja mille eest?””12

See on küsimus, millele ka praegu, pärast ligi neli aastat kestnud Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu, pole ründavalt poolelt suudetud anda vähegi mõistuspärast vastust.

1 Tammsaare sõjamõtteist olen kirjutanud artiklis “Aivar Kulli ajalootund. Tammsaare sõjamõtted” – ERR Kultuuriportaal 11. juuni 2022: https://kultuur.err.ee/1608627013/aivar-kulli-ajalootund-tammsaare-sojamotted
2 Oskar Luts, “Olga Nukrus”, Tartu 1926. lk 89
3 Arnold Susi, tsiteeritud Tammsaare teose “Sõjamõtted” (2023) kaanepaberi siseküljelt.
4 Oskar Lutsu päevikud aastaist 1915-1916 (I) ja 1917-19 (II), Eesti Kirjandusmuuseum ja Vanemuise Seltsi kirjastus, Tartu 1996, lk 7. Tema Teise maailmasõja ajal peetud päevik läks paraku kaduma.
5 Paul Ambur, “O. Luts. Punane kuma” – Varamu 1940, nr 6, lk 655-656
6 Oskar Lutsu päevikud, lk 59
7 Oskar Lutsu päevikud, lk 14
8 Oskar Lutsu päevikud, lk 16
9 Oskar Luts, “Aeg & õnn. Mõtteid ja unistusi. Kaks näidendit”, koostanud Sirje Endre, kirjastanud SE & JS, Tallinn 2015, lk 111
10 Jaan Undusk, “Mälupaik sinepigaas. Esimene maailmasõda, keemiarelv ja kirjandus” – Looming 2015, nr 10, lk 1470. Artiklis tsiteeritakse ja kommenteeritakse pikemalt Lutsu mälestusteköidet “Która godzina?”.
11 Oskar Lutsu päevikud, lk 70
12 Oskar Luts, “Punane kuma”, Tartu 1939, lk 77