Kui maailm loodi, mängiti Venezuelale looduslikult kätte suurepärased kaardid. Eestist nii pindala kui rahvaarvu poolest umbes 20 korda suurem riik asub Lõuna-Ameerika põhjarannikul, Kariibi mere ääres ja istub tohutute loodusvarade otsas.
“Suuruse mõttes võib-olla annab väheke aimu kaks ja pool Saksamaad ja natuke peale. Looduse mõttes ka väga-väga kirev ja mitmekülgne. Seal on kõrbe, seal on vihmametsi, seal on kõrgmäestikku ja vanad ilusad külad mägedes. Võimas riik,” lausus Ladina-Ameerika ekspert Mele Pesti.
Külma sõja ajal jäi Venezuela selgelt USA mõjusfääri: Ameerika naftafirmad investeerisid massiliselt ja Caracasest sai Ladina-Ameerika üks jõukamaid pealinnu.
“Ta oli maailmas üks juhtivaid riike ja piirkonnas küll kõige juhtivam, nii majanduslikult kui ka näiteks filmitööstus alustas siis ja muutus väga suureks. Kõik need kuulsad Venezuela seebikad. Isegi on öeldud, et glamuur oli selle riigi eksportartikkel. Miss Venezuela oli sündmus, mida üle maailma jälgiti ja majanduslikult täielik kõrgaeg,” sõnas Pesti.
Ent just sellest ajast on ka mitu üllatavat seost Eesti ja eestlastega. 1920. aastal Tallinnas sündinud, kuid teise maailmasõja järel Venezuelas kodunenud Harry Männilist sai riigi üks jõukamaid ärimehi, kes tegutses autotööstuse, kinnisvara ja kaubandusega ning kellele kuulus ka maailma mastaabis tähelepanuväärne Kolumbuse-eelse kunsti kogu.
“Tema on siis see mees, kes kogu seda Venezuela kuldaega väga lähedalt nägi ja kogu oma elu tegelikult peamiselt selle keskel veetis,” ütles Pesti.
Ehkki pärast Eesti taasiseseisvumist panustas Männil äriliidri ja metseenina ka Eestisse, saatsid teda elu lõpuni kahtlused võimalikus koostöös natsivõimuga teise maailmasõja päevil. Külma sõja ajal mängis tähtsat rolli ka teine eestlane: Hiiumaal sündinud kompartei funktsionäär Vaino Väljas oli aastatel 1980 kuni 1986 Nõukogude Liidu suursaadik Carcases.
Hiiumaa kalad ja Rakvere lihatooted, delikatessid olid tal alati laual, kui ta kohtus oluliste tegijatega ja ütles, et ka sellel oli suur roll. Lisaks on Väljas öelnud, et väga paljud Ladina-Ameerika riigijuhid tollal teadsid, kus asub Hiiumaa.
Väljasega kohtunud Ladina-Ameerika eksperdi Mele Pesti sõnul mängis toona tähtsat kultuuridiplomaatilist rolli ka suursaadiku abikaasa Mai.
“Tema ja Mai kirjeldused Venezuela elust olid üsna toredad ja põnevad, sest aastal 1980 esindada seda kuuendikku maakera, Nõukogude Liitu… Neil oli päris palju ressursse seal: saatkond ja residents olid üsna võimsad. Mai Väljas veel tunnistas, et kapitalismiga kohtumine ajas veidi pea segi,” lausus Pesti.
Meil vähem tuntud, aga sugugi mitte vähem oluline eestlane oli juba mudilasena koos perega Venezuelasse kolinud ja Harry Männili ettevõttes karjääri alustanud Peeter Mahlberg, kes tegi hiljem tähelennu sealses poliitikas. Kunagine Eesti jalgpalliliidu asepresident ja hilisem suursaadik Brasiilias Mart Tarmak kohtus temaga ootamatult, kui meie rahvuskoondis mängis 2005. aastal Venezuelas.
“Lennuväljal tuldi meile vastu ja öeldi, et lennuvälja direktor soovib meiega kohtuda ja meeskonda võõrustada. Esialgu jäi see arusaamatuks, et miks selline soov on, aga lõpuks selgus, et ta oli Tallinnas 1944. aastal sündinud. Olnud vahepeal ka Maracaibo linnapea, mis tähendab, et ta oli kõige suurema linna linnapea, kus on eestlane linnapea olnud, aga muidugi eesti keelt ta ei rääkinud, sest nad peres rääkisid põhiliselt saksa keelt ja siis muidugi muutunud hispaaniakeelseks,” sõnas Tarmak.
Kui Eesti pääses 1990. aastate algul totalitaarsest režiimist ja sukeldus kapitalismi, siis Venezuela vastupidi. 1999 tõusis võimule Hugo Chávez, kes vastandus USA-le ja reastus rohkem Kuuba, Venemaa ja Iraaniga. Rikas ja mõjukas riik hakkas majanduslikult kukkuma ja langes poliitilisse isolatsiooni.
“Alates Hugo Cháveze ajast toimus ideoloogiline pööre ja ehitati üles 21. sajandi sotsialismi. Ta oli demokraatlikult valitud rahvajuht, aga tema võib-olla kõige suurem viga, poliitiline viga, oli järeltulija valimine endale,” lausus Pesti.
“Tal olid mitmesugused programmid, näiteks vaesuse likvideerimise programmid, mis reaalselt ei toiminud. Ta abistas tugevalt Kuubat ja tema ajal see majanduse allakäik langes ja nüüd on ikkagi olukord väga-väga keeruline juba mitu aastakümmet,” ütles Tarmak.
Venezuelal on üks maailma suurimaid naftavarusid, rohkemgi kui Saudi Araabial, ja rikkalikult strateegilisi maavarasid, kuid majandus käis alla halva juhtimise ja korruptsiooni tõttu ehk naftarikkaimat riiki tabas koguni bensiinikriis. Kunagi jõukas naftariik on langenud inflatsiooni, elektrikatkestuste, ravimi- ja isegi toidunappuse küüsi. Kõrge kuritegevuse tõttu on Venezuela üks maailma ohtlikumaid riike. Repressioonid ainult süvenesid, kuni 2013. aastal tõusis presidendiks vähki surnud Chaveze liitlane ja endine välisminister Nicolas Maduro, kes alustas karjääri bussijuhi ja ametiühinguaktivistina. Nii Tarmak kui ka Pesti käisid valimisi vaatlemas ja võltsingud olid nende sõnul massilised.
“Need valimised olid seetõttu huvitavad, et neid võiks pidada elektroonilisteks valimisteks selle tõttu, et seal olid valimismasinad. Inimene pidi minema ja hääletas masinas, aga see ei olnud ei internetti ühendatud ega midagi. Masin lihtsalt fikseeris selle hääletuse,” ütles Tarmak.
“Valimisvaatlejatena pandi meile sappa valitsusvägede poolt selline hambuni relvastatud mehi täis auto, kes pidi meie turvalisust justkui tagama, kuigi me seda ei soovinud. Ma arvasin, et mitte keegi ei julge meile sõnagi midagi alternatiivset öelda, aga inimesed astusid tänaval või kaubanduskeskustes otsekohe ligi ja tahtsid rääkida. Viisid kaubanduskeskusest välja, näitasid parkimisplatsi poole ja ütlesid: “Selle serval, eelmiste valimiste eel, kui meie pojad julgesid öelda midagi valitsuse vastu, rivistati nad üles ja lasti maha!”,” lausus Pesti.
“Nädal enne missiooni lõppu kupatati meid siiski välja, sest Nicolas Maduro hakkas mõistma, et me ei mängi kaasa ja me ütleme ikkagi välja kõik, mida me näeme. Kõik need rikkumised,” lisas Pesti.
Lisaks võltsingutele on ÜRO ja teised rahvusvahelised inimõigusorganisatsioonid dokumenteerinud piinamisi, tapmisi ja muudlaadi opositsiooni süstemaatilist mahasurumist, mistõttu lääneriigid ei tunnusta juba aastaid Madurot kui legitiimset riigipead ning Venezuela suhtes karmistati järjest rahvusvahelisi sanktsioone. Selle kõige tõttu on viimase kümnendi jooksul Venezuelast peamiselt naaberriikidesse põgenenud ligi kaheksa miljonit inimest, mis teeb sellest maailma ühe suurema rändekriisi. Maduro režiim püsiski viimasel ajal suuresti tänu välisele toetusele eeskätt autoritaarsetelt riikidelt: Venemaa pakkus sõjalist ja poliitilist tuge, Hiina laene ja investeeringuid, Iraan tehnilist abi ning sanktsioonidest möödahiilimist.
“Praegu sellest riigist, kus aastal 1950 oli SKP kogutoodang ühe elaniku kohta maailmas neljas USA, Šveitsi ja Uus-Meremaa järel, on saanud ikkagi väga kehvas seisus olev riik,” lausus Tarmak.
Kümne aasta jooksul, mis lahutasid Pesti kaht visiiti Venezuelasse, oli riik drastiliselt muutunud.
“Majandus oli ikkagi kukkunud kokku ja tõesti endine keskklass oli võiks öelda ka näljas. Kaubanduskeskused olid sarnased nagu ma oma väga-väga varasest lapsepõlvest mäletan meil 1980. aastate lõpus. Eks mõned värvilised purgid ja pudelid olid, aga lõputus reas olid täpselt samad asjad. Inimeste näod olid ka, kuigi nad olid julged, ikkagi sellised nukrad ja mornid,” ütles Pesti.
Nüüd süüdistab USA Madurot ja tema lähikonda narkokaubanduses ning rahapesus. Septembris alustas Ühendriikide armee väidetavate narkopaatide pommitamist, tappes arvukates rünnakutes üle saja väidetava smugeldaja. Sündmused kulmineerusid dramaatilise operatsiooniga 3. jaanuari varastel tundidel, kui äkkrünnakus elimineeriti Venezuela õhukaitse, eriüksuslased tungisid Caracases asuvasse sõjaväebaasi, tapsid praegustel andmetel mitukümmend kuubalasest ihukaitsjat ning nabisid sisuliselt voodist kinni Maduro ja tema abikaasa.
63-aastane Venezuela eksdiktaator seisis juba sel emaspäeval New Yorgis kohtu ees. Ühelt poolt väidab Trump, et tegu oli politseioperatsiooni ja enesekaitsega narkoterrorismi vastu ning rahva vabastamisega diktaatori ikke alt. Teisalt käib jutust rohkemgi läbi, kuidas Ameerika firmad hakkavad Venezuela maavarade toel tohutut äri ajama.
“Selge on see, et Ühendriikides levivast narkootikumide voogudest ei ole märkimisväärne osa seotud Venezuelaga mitte kuidagi. Trumpi tegelik motivatsioon on muidugi nafta. Ta ei ole ju mingit saladust sellest teinud,” sõnas Pesti.
“Päris huvitav on vaadata, mismoodi tegelikku võimu Venezuela elus hakatakse teostama, sest see, et Trump võtab täieliku kontrolli Venezuela üle, tundub ikkagi suhteliselt keeruline,” ütles Tarmak.
“Kui nad teevad midagi sellist, et vahetavad juhtkonna välja, vähemalt kiiremas plaanis, siis head sealt oodata ei ole. Mingit stabiilsust või demokraatia arengut oleks väga naiivne loota, et nüüd see järsku hakkab imeliselt tööle,” lausus Pesti.
Ühelt poolt nutavad vähesed Madurot taga, teisalt teeb see jõuline käik kõik väikeriigid närviliseks. Alles see oli, kui meedias küsiti – kas Narva on järgmine? Nüüd kõlab küsimus – kas Gröönimaa on järgmine? Niivõrd pööraselt on maailm lühikese ajaga pöördunud, et praegu arutatakse täiesti tõsiselt, kas meie suurim NATO liitlane võib lihtsalt anastada teise liitlase territooriumi.