Vaataja ei taha ega vaja ainult ühesuguseid telesarju, vaid lugusid, mis sünnivad ka väikeste rahvaste ajaloost, perede igapäevast ja poliitiliste pöörete varjatud tahkudest – see on rahvuslik rikkus, mida ei saa mõõta paraku ainult vaatajate arvus või turu kasvuprotsentides, kirjutab Edith Sepp.
Euroopa Nõukogu arutab parasjagu uut konventsiooni*, mille eesmärk on reguleerida telesarjade rahvusvahelist kaastootmist. Selle algne idee oli väga õilis, aga ka hädavajalik: kaitsta väikeste riikide nagu Eesti sõltumatuid filmi- ja teleprodutsente ning tasakaalustada nende positsiooni suurte ringhäälingute ja globaalsete voogedastusplatvormide kõrval. Tundub nagu väga väikese grupi inimeste teema, aga tegelikult ei ole. Miks?
Telesarjade tootmine on väga suure riskiga ettevõtmine, nagu ka eestikeelsete filmide tootmine. Sõltumatutel filmi- ja teleprodutsentidel, kes tegutsevad eri riikides ja eri keeltes, ei ole võimalustki võistelda hiigelplatvormide rahakottide ega läbirääkimisjõuga. Uue konventsiooni mõte on pakkuda tuge just neile: tagada, et ka väiksematel filmi- ja teletegijatel oleks võimalus oma lugusid jutustada ning oma loomingut kaitsta. Rõhk on sõnal kaitsta.
Paraku on suur surve, et konventsiooni viidaks sisse muudatused, mis eemaldavad just need kaitsemehhanismid. Kõrvale proovitakse jätta sätted, mis tagaksid sõltumatute tegijate – sealhulgas Eesti – loomingulise panuse, nende õiguse hoida oma intellektuaalomandit ning kaitsta end ärakasutamise eest. Kui need muudatused jõustuvad, muutub ajapikku sõltumatu produtsendi roll pelgalt teenusepakkujaks: töö tehakse küll ära, kuid kontroll ja ka majanduslik kasu liigub mujale – enamasti suurtele platvormidele. See ei ole ainult produtsentide mure, see on ka vaataja mure. Peaks olema väikese riigi mure.
Kui sõltumatud loojad jäävad kõrvale, kaob Euroopa ekraanidelt mitmekesisus. Esmajärjekorras kaotavad väikeriigid audiovisuaalses keskkonnas oma keele. Selle asemel, et vaadata lugusid, mis sünnivad eesti keeles ja peegeldavad meie kogemusi, jääb domineerima platvormide sisu. Neil on lihtsalt nii palju rohkem raha.
On lihtne arvata, et vaataja võidab vastukaaluks laias maailmas leviva sisu kättesaadavuse. Samas kaotab Eesti vaataja omaenda kultuurilise hääle. Mõlemat oleks vaja. Sellepärast ei olegi see väikese grupi mure.
Euroopa audiovisuaalne maastik on eriline ja tugev, kuna koosneb erinevatest keeltest ja kultuuridest. See on tõepoolest erakordne luksus ja selle privileegi eest võideldakse kogu aeg. Vaataja ei taha ega vaja ainult ühesuguseid telesarju, vaid lugusid, mis sünnivad ka väikeste rahvaste ajaloost, perede igapäevast ja ka poliitiliste pöörete varjatud tahkudest. See on rahvuslik rikkus, mida ei saa mõõta ainult vaatajate arvus või turu kasvuprotsentides.
Eesti puhul on see küsimus eriti terav. Meie produtsendid tegutsevad väikesel turul, kus iga uus sari ja ka film tähendab ebapropotsionaalselt suurt riski. Meil on lihtsalt vähe vaatajaid. Kui aga peaks ka kaduma võimalus oma lugusid rahvusvaheliselt kaastoota ja samal ajal oma õigusi – sealhulgas intellektuaalsetomandit – hoida, muutuvad Eesti tegijad lihtsalt allhankijateks.
Aga mis siis sellest, oleme turundmajanduse usku? Sel juhul peame riigina olema valmis selleks, et Eesti publik jääb ilma oma lugudest, mis on meie endi tehtud. Mõelgem kasvõi seriaalidele “Tuulepealne maa”, “Pank”, “Reetur”, “Tulejoonel” ja äsja linastunud “Von Fock”, mis sai ehk tänamatult nahutada, aga on ikkagi osa meie kultuurilisest protsessist ja valdkonna arengust. Küsimus ei ole üksikute tööde hinnangutes, vaid suuremas pildis: kas kaitseme õigust rääkida oma lugusid isegi siis, kui need ei ole täiuslikud või kõigi poolt armastatud? Kas kaitseme oma autoreid rahvusvahelises kaastootmise protsessis, et nad saaksid jääda oma lugude autoriteks ja teenida selle pealt õiglast tasu?
Oluline on rõhutada, et uus konventsioon ei välista ringhäälingute ja platvormide koostööosalust. Vastupidi – nad säilitavad oma koha laua taga, kuid konventsioon annab sõltumatutele produtsentidele võimaluse võrdsetel alustel kaasa rääkida ja jätta endale oma loodud loomingu õigused. Kordan üle – praegu puudub sõltumatutel produtsentidel elementaarne kaitsevõrgustik. Neil on vaid lubadused ja kokkulepped, mis sünnivad tugevama poole ettekirjutatud tingimustel. Selle tulemusena kannatavad nii loojad, tegijad kui ka vaatajad.
Kui sõltumatud tegijad jäävad kõrvale, kaob ekraanidelt kohalik perspektiiv. Kui tootjad ei saa oma intellektuaalomandit kasvatada ja selle eest õiglast tulu teenida, väheneb võime uusi projekte käivitada. See tähendab vaatajatele tulevikus vähem kohalikke (kvaliteet)sarju. Ma päriselt ei usu, et soomlased hakkavad eestlaste lugusid tootma. Ja kui on huvitav lugu, siis see leiab turult raha – vastutus on ikka meil endil.
Suurte platvormide huvi on toota sarju, mis kõnetavad gobaalselt võimalikult paljusid. See tähendab sarju, mis võivad olla küll meelelahutuslikud, aga ei räägi midagi kodumaise elu eripäradest. Euroopa kultuuripoliitika ei saa paraku alluda vaid turureeglitele ja sellepärast on konventsiooni teema päevakorras – ikka tegijate enda palvel ja üleskutsel.
Kui loovuse ja mitmekesisuse kaitse asendub majandusliku kasu maksimeerimisega, siis hääbub see, mis teeb meist eurooplased – eriilmelised oma lugudega rahvad. Me võime olla kriitilised oma lugude jutustamise suhtes ja võime vaielda, kas mõni sari on piisavalt hea või kas see kõnetab kõiki, aga me peame neid jutustama.
Ja veelkord soomlastest. Sealne valitsus otsustas kärpida Soome Filmi Sihtasutuse (SES) rahastust ligi seitsme miljoni euro võrra. Selle otsuse tagajärg ei ole ainult majanduslik löök või töökohtade kadumine – see tähendab kodumaise filmi järsku vähenemist, turuosa loovutamist välissisule ja ohtu, et soome keel kaob ekraanilt. Ometi valis iga kolmas Soome kinokülastaja eelmisel aastal kinos vaatamiseks just kodumaise filmi, mis on Euroopa mastaabis täiesti erakordne tulemus. Nende turuosa 31,6 protsenti – see on number, millest eestlased võivad ainult unistada.Kui Soomes võib selline kärbe murda filmitööstuse ja keelekultuuri, siis Eestis, kus meie turg ja keel on veelgi väiksemad ja hapramad, oleksid tagajärjed pöördumatud. Kusjuures, konventsiooniga liikumine ei küsi lisaraha, vaid loob meie tegijatele lisavõimaluse kaastoota teiste riikidega.
Seepärast on ülimalt tähtis, et Euroopa Nõukogu liikmesriigid, sealhulgas Eesti, ei toetaks lahendust, mis nõrgestab sõltumatute filmi- ja teleprodutsentide positsiooni, avades ukse platvormide täielikule monoplile. Seda on nii vähe palutud – hea Kadri**, palun seisa Euroopa nõukogus toimuval hääletusel vastu globaalsete platvormide survele! Meie tegijad ja meie lood väärivad kaitset ning seda pakub täna Euroopa Nõukogu telesarjade uus konventsioon.
***
* https://rm.coe.int/doc-prov-grippo-draft-convention-on-the-co-production-of-audiovisual-w/1680b678ed?utm_source=chatgpt.com
** Kadri Tali on Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (PACE) kultuuri-, teaduse-, hariduse- ja meediakomitee asendusliige