17. detsembril 2025 esines Vilniuses Leedu Vabariigi Seimi konstitutsioonisaalis rahvusvahelisel konverentsil „Tšerkessi genotsiid ajaloo ja tänapäeva poliitika kontekstis“ Tatari iseseisvuskomitee juht Aida Abdrahmanova. Konverents keskendus Venemaa ajaloolisele ja tänapäevasele imperialismile ning selle mõjule allutatud rahvastele. Abdrahmanova sõnul kujutab Vene revanšism endast püsivat poliitilist traditsiooni, kus võim asetatakse seadusest kõrgemale.
Oma kõnes tõi ta esile, et Venemaa agressiivne laienemispoliitika oli nähtav juba 16. sajandil, kui Moskva suurvürstiriik vallutas 1552. aastal Kaasani khaaniriigi. Tema hinnangul ei ole tegemist üksikute ajalooliste episoodidega, vaid järjepideva imperiaalse mustriga, mis põhineb vallutustel, sundassimileerimisel ja põlisrahvaste identiteedi hävitamisel.
Abdrahmanova juhtis tähelepanu tatarlaste keelelisele ja kultuurilisele allasurumisele. Vene ametliku rahvaloenduse andmetel ei nimeta viimase kümnendi jooksul ligikaudu miljon inimest enam tatari keelt oma emakeeleks. Tema sõnul on see poliitilise ja kultuurilise surve otsene tulemus, mis muudab rahvusidentiteedi taastamise üha keerulisemaks.
Ajaloolisi paralleele tuues meenutas Abdrahmanova tšerkesside tragöödiat, kelle vastu suunatud Kaukaasia sõda, etniline puhastus ja massiline väljasaatmine 18.–19. sajandil lõid aluse repressiivsele Vene impeeriumile. Ta märkis, et sarnaseid mehhanisme – küüditamisi, keele ja kultuuri allasurumist – on kasutatud ka Baltimaades, sealhulgas Leedus.
Tema hinnangul ei ole Vene imperialism kadunud, vaid avaldub tänapäeval sõjas Ukraina vastu, Krimmi annekteerimises ning hübriidsurves Balti riikidele. „Jutt ajaloolistest territooriumidest ja mõjusfääridest on vaid vana revanšismi varjamise viis,“ rõhutas ta.
Abdrahmanova tänas eraldi Leedu Vabariiki ja Seimi otsuse eest tunnustada 1944. aasta Krimmi tatarlaste küüditamist genotsiidina. Ta nimetas seda oluliseks sammuks ajaloolise õigluse taastamisel ning kutsus üles andma rahvusvaheline õiguslik hinnang ka tšerkesside küüditamisele ja pagendamisele aastatel 1763–1864.
Konverentsi raames pidas Tatari iseseisvuskomitee mitmeid kohtumisi ning lõi uusi rahvusvahelisi kontakte. Märgiline oli asjaolu, et esmakordselt nüüdisaegses ajaloos tõstatati Leedu parlamendis avalikult Tatarstani de facto okupeerimise ja sundassimileerimise teema. Üritusel esines ka Ukraina Ülemraada saadik Oleg Pankevitš, kes rõhutas vajadust toetada Venemaa poolt allutatud rahvaid ning tutvustas raamatut „XII Bandera lugemised: sunnitud anneksioonid“, milles on avaldatud ka Abdrahmanova ettekanne tatarlaste rahvuslikust vabastusvõitlusest.
Samal päeval allkirjastas Abdrahmanova Tatari iseseisvuskomitee nimel pöördumise Leedu Seimi poole, milles kutsutakse üles tunnustama tšerkesside genotsiidi, toetama nende õigust naasta ajaloolisele kodumaale ning arendama edasist diplomaatilist ja poliitilist koostööd.
Hiljem antud intervjuus rõhutas Abdrahmanova, et rahvusvaheline arusaam Venemaa sõjast Ukrainas on muutumas. Kui varem käsitleti seda peamiselt „Putini sõjana“, siis üha enam räägitakse Venemaa „imperiaalsest sõjast“ ja koloniaalpoliitikast. Tema sõnul on see oluline samm edasi, kuigi praktiline toetus Venemaa sees tegutsevatele rahvuslikele vabanemisliikumistele on endiselt piiratud.
Abdrahmanova hinnangul on pikaajaline rahu Euroopas võimalik vaid Venemaa deimperialiseerimise ja dekoloniseerimise kaudu. „Julgeolek saab sündida ainult solidaarsusest ning vabadest, demokraatlikest riikidest impeeriumi asemele,“ ütles ta. Tatari iseseisvuskomitee tänas Leedu Seimi, Leedu välisministeeriumi ja tšerkessi diasporaad võimaluse eest oma seisukohti rahvusvahelisel tasandil tutvustada.