Eesti vanimast asulakohast Pullist leiti juba 1972. aasta väljakaevamistel väike mustjas ese. Kaevamisi juhatanud arheoloog Lembit Jaanits pidas seda ripatsina kantud luust kujukeseks.
Aastal 2007 tundus Tartu Ülikooli laboratoorse arheoloogia professorile Aivar Kriiskale, et tegu võib olla millegi muuga. “Oli kohe selge, et tegelikult ei ole see luu, vaid materjal meenutab kõige rohkem just kasetökatit,” meenutas professor. Oletust toetasid Signe Vahuri ja Ivo Leito tehtud keemilised analüüsid. Ese vajus aga seejärel unustusse.
Figuuri taasavastas Eesti kasetökati tükkide mikroskoopuuringute käigus Tartu Ülikooli arheoloogia teadur Irina Khrustaleva. Teadur on koos kolleegidega vaadelnud leidu nüüdseks põhjalikult nii mikroskoobi kui ka fotogrammeetria ja kompuutertomograafia abil, teinud eksperimentaalarheoloogilisi uuringuid ning võrrelnud seda Euraasia kiviaegsete kunstiesemetega.
Teadlased hindasid eseme vanuseks Pärnu jõe kaldal paikneva Pulli asulakoha üldiste dateeringute põhjal ligikaudu 9000 aastat eKr, mis teeb sellest ühe vanima kunstiteose kogu piirkonnas. Kriiska lisas, et tegemist on ainulaadse objektiga, millel pole teadaolevaid vasteid. “Me pole sellele paralleeli leidnud mitte kusagilt, kuigi oleme kolleegidega rääkinud ja süsteemselt hunniku erialakirjandust läbi töötanud – sedasorti eset lihtsalt ei ole,” kinnitas Kriiska.
Mis on kasetökat?
Kasetökat on kasetohust kuivdestilleerimise teel tehtud materjal, mida on kasutatud enam kui 200 000 aastat. Teadaolevalt leiutasid selle esimesena neandertallased ja seejärel ka nüüdisinimesed. Euraasias on valmistatud tökatit kõikjal, kus kasvab kaske, ja seda kasutati liimina liitesemete tegemisel, töö- ja tarberiistade varretamisel ning parandamisel, hüdroisolaatorina ja värvainena.
Eestis on välja kaevatud enam kui paarkümmend tökatitükki, mis pärinevad vahemikust u 8600 kuni 100 aastat eKr – kiviajast rauaaja algusajanditeni. Enamasti on need mõne sentimeetri suurused amorfsed tükid, sageli hambajälgedega.
Väike, vaid 4,8 sentimeetri pikkune kujuke meenutab oma jässaka keha, ümara pea ja koonuga kõige rohkem hüljest. Siin peitub aga paradoks. Pulli asulast on leitud rohkelt kopra-, põdra- ja koeraluid, kuid mitte ainsatki märki hülgest.
“Meil mingit mõistlikku seletust sellele ei ole ja see ületab natuke teadusliku selgituse piiri. Hüljes ei olnud Pulli ajajärgul inimeste toidulaual, merelise asustuse sünd toimus hiljem. See, et hüljes sel ajal eksisteeris ja võis surnuna või elusana silma jääda, on igal juhul võimalik. Teda lihtsalt ei söödud ega jahitud,” sõnas professor.
Kuna praktiline vajadus hülgekuju järele puudus, otsivad teadlased vastuseid vaimsest sfäärist. Professor pakkus välja töörühma jaoks tõenäoliseima hüpoteesi: “Inimene on teinud kunsti väga erinevatel põhjustel ja kiviaja kunsti puhul peame kõige loogilisemaks seletuseks, et see kajastab usunditega seotud asju.”
Väikesemõõdulisi muistiseid on sageli lihtne näha laste mänguasjadena, kuid selles tõlgenduses Kriiska kahtleb. Mänguasja-teooria kahjuks kiviaja kunsti laiem pilt, kus sarnaseid motiive ja vorme leidub väga laialdasel alal, meenutades pigem kindlaid kaanoneid kui juhuslikku meelelahutust.
“Kui vaatame kiviaja kunsti laiemalt, näiteks kuulsad korpulentsed naiste figuurid paleoliitikumist või hilisemast ajast keraamilised inimfiguurid, siis nendes on nii palju sarnasusi, et kui nad oleksid mänguasjad, räägiksime kiviaegsetest reaalsetest Barbie-nukkudest,” selgitas Kriiska.
Figuraalplastika laiemalt hakkas eelnevate leidude põhjal Balti regioonis levima paar tuhat aastat hiljem. Pullist on leitud täiendava kunstiesemena veel üks ornamendiga luust nooleots.
Arheoloog märkis, et kuna asulakoht mattus Antsülusjärve veetõusu ajal mitme meetri paksuse liivakihi alla, on – näiteks võrreldes Soomega – säilinud seal suhteliselt palju luust ja sarvest esemete jäänuseid. Suurem osa orgaanilisest materjalist on aga pika aja jooksul hävinud. Nõnda on veel vara põhjapanevalt öelda, kui kunstilembesed toonased inimesed olid.
Kaart olulisemate keskmise kiviaja leiukohtadega Eestis ja lähimas naabruses, kust on leitud kunstiesemeid.
Kaart olulisemate keskmise kiviaja leiukohtadega Eestis ja lähimas naabruses kust on leitud kunstiesemeid. Autor/allikas: Irina Khrustaleva jt/Baltic Journal of Art History
Leiukohad: 1 – Pulli, 2 – Pärnu jõe alamjooks, 3 – Kunda Lammasmägi, 4 – Zvejnieki II, 5 – Sūļagals, 6 – Eiguliai 1A, 7 – Muilamäki, 8 – Južnõi Olenii Ostrov, 9 – Veretje 1, 10 – Zamostje 2, 11 – Ivanovskoje 7, 12 – Stanovoe 4. A – portatiivse figuraalplastika leiukohad; B – graveeringutega esemete leiukohad, C – portatiivse figuraalplastika ja graveeringutega esemete leiukohad.
Eksperimentaalarheoloogia
Mõistmaks, kuidas kiviaja meister kõva ja rabedat tökatit voolida suutis, võtsid teadlased appi eksperimentaalarheoloogia. Nad valmistasid kasetohust utmise teel ise tökatit, püüdes jäljendada muistseid tehnikaid. Protsess ei olnud lihtne, kuid andis väärtuslikku infot materjali käitumise kohta. “Oleme praegu suutelised valmistama kasetökatit, mis meenutab nii keemilise koostise, struktuuri kui ka massi poolest selgelt kiviaegset materjali,” kirjeldas Aivar Kriiska.
Vahetult pärast valmistamist on tökat pehme, kuid kivistub õhu käes seistes paari kuuga. Oletatavasti andis ajaaken andis muistsele meistrile võimaluse vormida kuju algne siluett. Figuuri pinnalt leitud töötlemisjäljed viitasid, et lõpliku kuju andmiseks otsustas kunagine kunstnik seda veel lisaks kraapida või lõigata.
Eksperimentaalarheoloogia raames tehtud katsed viitasid, et ta võttis selleks appi pigem ränikillu kui terava merekarbi. Ränikild jättis tökatile originaaliga sarnased sügavad ja selged vaod, samas kui merekarp osutus sitke materjali jaoks liiga hapraks.
Kõik kaduv
Uuringud tõid samas esile ka kasetökati hapruse. Kuigi maapõues võib see säilida tuhandeid aastaid, hakkab materjal pärast väljakaevamist ja õhuga kokkupuutumist aeglaselt lagunema.
“See on tegelikult ka üks põhjus, mis õigustab destruktiivseid meetodeid. Meil on piisavalt juhuseid, kus tökat on esemete küljest lihtsalt ära pudenenud ja seal polegi enam midagi uurida. Alguses keelatakse uurimine ära ja lõpuks pühitakse piltlikult puru sahtlist prügikasti,” nentis Aivar Kriiska.
Ühtlasi on hülgekujuke ilmekas näide teadlaste ees seisvatest keerulistest valikutest. Kuna leid määrati toona ekslikult luust ripatsiks, konserveeris legendaarne Eesti arheoloog Lembit Jaanits selle 1970. aastatel vastavalt toonastele reeglitele, et tagada hapra eseme säilimine.
Kujukese kompuutertomograafia pilt – kasetökatist esemes on näha sügavad praod. Autor/allikas: Irina Khrustaleva jt/Baltic Journal of Art History
Heauskne teguviis osutus aga tänapäevaste uurimismeetodite vaates kahe teraga mõõgaks. Konservandid imbusid poorsesse kasetökatisse nii sügavale, et muutsid eseme täpse dateerimise radiosüsiniku meetodil võimatuks. Proovid näitasid tegelikust märksa nooremat vanust, sest materjal oli saastunud uuema süsinikuga.
Kriiska ei heida toonastele kolleegidele nende otsuseid siiski ette. Teadlased toimetasid oma aja parimate teadmiste järgi. Pigem näeb ta uut avastust kui kunagise töö loogilist jätku ja koostööd üle aastakümnete.
“Jaanits käitus oma aja kohta täpselt nii, nagu korralik teadus pidi käituma. Näitasime nüüd, et tal oli poolenisti õigus ja teise poole kirjutasime nüüd juurde. Tunnen tõesti rahulolu, et me suutsime sellest imelisest figuurist leida midagi, mis on oluline täiendus kogu Läänemere piirkonna arheoloogiale,” leidis professor.
Täpsemalt saab lugeda leiust ajakirjas Baltic Journal of Art History.