Eestis käib juba teist õppeaastat üleminek eestikeelsele haridusele. Kui mullu alustasid eesti keeles õppimist varem vene keeles õppinud 1. ja 4. klassid, siis käesolevast õppeaastast lisandusid neile 2. ja 5. klassid. “Ometi teame tegelikult üsna vähe eesti keele kui teise keele õppijatest. Seni on tehtud väga vähe uuringuid,” nendib Tallinna Ülikooli (TLÜ) eesti keele kui teise keele lektor Piret Baird.

“Teame tegelikult üsna vähe eesti keele kui teise keele õppijatest. Seni on tehtud väga vähe uuringuid.” – Piret Baird

Koos TLÜ dotsendi Tiina Rüütmaa ja paljude teiste uurijatega osalesid nad eesti keelele üleminekut toetanud uurimisprojektis “Professionaalne eestikeelne õpetaja mitmekeelses klassis”. Projekti käigus kogutud seireandmete põhjal valmis neid nüüd uus artikkel 9–11-aastaste õpilaste keeleoskuse kohta. 

Täpsemalt analüüsisid nad 54 õpilase keeletaset projekti lõpuks ja vaatlesid nelja lapse tulemusi süvitsi. “Selleks ajaks, kui projekt lõppes, oli suurem osa lapsi jõudnud A2 tasemele, mis oli projekti eesmärk. Kuna projekt oleks esialgse plaani järgi pidanud lõppema paar aastat hiljem, jõudsid nad sellele tasemele plaanitust varem,” märgib Rüütmaa.

Tugevamad ootavad nõrgemaid järele

Uuringu aluseks olnud projektis osales umbes 600 õpilast, kelle keeleoskust hinnati mitmel moel. “Neile andsid kord aastas hinnangu õpetajad. Lisaks hindasime meie uurijatena neid lõpuks grammatiliste kategooriate testide, pildikirjelduskatsete ja kirjalike tekstidega,” loetleb Tiina Rüütmaa. Koos Piret Bairdiga huvitaski teda eelkõige, kuidas täpselt projektis osalenud laste keeletase arenes. 

Bairdi sõnul oskasid õpilased eesti keelt enne projekti algust väga vähe. “Esimene test põhines õpetajate hinnangutel. Kui lapsed esimesse klassi tulid, märkis õpetaja umbes kuu aja pärast hindamislehele, kui palju laps eesti keelt rääkida oskab ja kas ta üldse saab eesti keelest aru,” kirjeldab ta. 

“Õpetajate aur läheb nendele, kes ei oska nii palju, ja tugevamad ootavad teisi järele.” – Piret Baird

Projekti lõpuks pidid lapsed saavutama ideaalis aga A2 keeletaseme. “Vähemalt passiivse keeleoskusega jõudis enamik sinna välja. Mõned ilmselt isegi natuke kaugemale,” toob Rüütmaa välja. Päris kindlalt seda siiski enam otsustada ei saanud. Ehkki laste sõnavara ja konstruktsioonid muutusid keerulisemaks, ei võimaldanud A taseme keeleoskuse hindamiseks mõeldud katsed dotsendi sõnul kõrgemat taset näidata.

“Teise asjana tuli välja, et need lapsed, kes olid alguses paremal stardipositsioonil, ei arenenud nii hästi, kui oleks võinud,” osutab Baird. Sama tulemust on mõlemad uurijad näinud ka oma varasemates keeleõppeuuringutes. Mõnevõrra oli see lektori sõnul oodatav, sest mida vähem inimene keelt oskab, seda kiiremini ta õppides areneb.

Küll aga pole A keeletase tema sõnul veel koht, kus õppija areng peaks pidurduma. “Õpetajate aur läheb nendele, kes ei oska nii palju, ja tugevamad ootavad teisi järele,” kirjeldab Baird.

Lastel areneb suuline keel kirjalikust kiiremini

Tiina Rüütmaa ja Piret Baird hindasid oma uuringus eraldi õpilaste passiivse ja aktiivse ning suulise ja kirjaliku keeleoskuse arengut. “Passiivne keeleoskus oli tunduvalt parem kui aktiivne, mis on väga loogiline – nii on see igaühel ka emakeeles,” arutleb Rüütmaa. Bairdi sõnul ongi passiivse ja aktiivse keeleoskuse vahe A1 ja A2 tasemel suurem ning püsib sealt edasi väiksem. 

“Passiivne keeleoskus oli tunduvalt parem kui aktiivne, mis on väga loogiline – nii on see igaühel ka emakeeles.” – Tiina Rüütmaa

Samuti näitavad uuringud enamasti, et osatakse paremini väljenduda kirjalikult kui suuliselt. Rüütmaa sõnul oli nende uuringus aga vastupidi. “Kirjalik keeleoskus oli meie õpilastel ikkagi nõrgem. Ilmselt oli põhjus selles, et lapsed on nii noored ja kirjutamine on neile veel raske,” sõnab ta.

Õpilaste arengust oli Rüütmaa sõnul näha, et kõigepealt õpivad nad lauset tegema ja alles siis muutuvad laused keerulisemaks. “Algul öeldakse: “Poiss mängib palli.” Hiljem osatakse öelda: “Mustade juustega väike poiss mängib sinise- ja punasekirjut palli”,” võrdleb ta. 

Bairdi sõnul omandasid muu kodukeelega lapsed üsna hästi eesti kohakäändeid. Samas möönab ta, et osa käänete ja pöörete tegelikku kasutust oli keeruline testiga mõõta. “Näiteks “te käite” või “te olete” – seda nad kasutavadki vähem ja seetõttu oskasid ka vähem. Samas ega meie ka igapäevases kõnes tegelikult ei kasuta kõiki eesti keele käändeid. Kui tihti me näiteks olevat käänet kasutame?” arutleb ta.

Kõik keeled on õpitavad

Uuringu valguses tahab Tiina Rüütmaa eestikeelsele õppele üleminekuga seotud osapooltele südamele panna, et olukord pole sugugi nii lootusetu, kui kohati püütakse näidata. “Minu meelest on oluline, et me ei räägiks, kui palju käändeid meil on ja kui õudselt raske on eesti keel. Igas keeles on oma raskused ja käänete rohkus on lihtsalt seinale maalitud koll,” sõnab ta.

Kõigis keeltes väljendatakse tema sõnul sama sisu ning näiteks inglise ja vene keeles tuleb osata valida õige eessõna. “See pole ka alati loogiline – täpselt nagu eesti keeles on sise- või väliskohakäänete valik. Keel on lihtsalt teistsugune, mitte keerulisem,” arutleb ta.

Piret Baird nõustub, et igal keelel on oma keerulised kohad. Raskuse rõhutamise asemel tuleks tema sõnul mõelda, et kõik keeled on õpitavad. Pigem sõltub õppimise raskus lektori sõnul sellest, kui palju keegi ise õppida soovib ja kui oskuslikult teda õpetatakse.

“Väga oluline on, et õpetajad teavad, mida nad teevad. Meie projektis koolitati õpetajaid ja oli näha, et millele rohkem tähelepanu pöörati, see ka rohkem arenes,” nõustub Rüütmaa. Näiteks keskendus õpetajate koolitus ühel projektiaastal kohakäänetele – Bairdi sõnul võis peale seda märgata, et õpilased olid need paremini omandanud.

“Minu meelest on oluline, et me ei räägiks, kui palju käändeid meil on ja kui õudselt raske on eesti keel.” – Tiina Rüütmaa

Ühes Bairdi varasemas uuringus selgus lisaks, et eestikeelne keskkond toetab keeleõpet. “Kui kool oli venekeelne, aga tunnid toimusid eesti keeles, olid laste tulemused märksa halvemad,” meenutab ta. Seevastu eestikeelses koolis, kus terve klass koosnes eesti keelest erineva kodukeelega lastest, olid tulemused siiski kaks korda paremad. 

Rüütmaa sõnul on uuematest uuringutest näha sedagi, et juba eestikeelsele õppele üle läinud õpilased suhtuvad üleminekusse paremini, kui need, kes seda veel ootavad või kõrvalt vaatavad. “Oluline on aru saada, et keeleõpe ei toimu ainult klassiruumis,” lisab ta. Klassiruum küll toetab tema hinnangul keeleõpet, ent tegelik ja märkamatu õpe toimub teises keeles suheldes, filme vaadates ja lugedes. “Kui vaadata Eesti teismelisi, siis inglise keele on nad ju kõik niimoodi omandanud,” arutleb dotsent. 

Ühest küljest pole Eesti esimene koht maailmas, kus lapsed õpivad koolis kodukeelest erinevas keeles. Teisest küljest on Eesti olud ainulaadsed ja väärivad Bairdi sõnul uurimist just sellisena. “Praegu on terve Eesti justkui väike katselabor. Kui me andmeid ei kogu, ei saa me olukorda teaduspõhiselt arendada ja nii lastele, nende õpetajatele kui ka vanematele lihtsamaks muuta,” tõdeb ka Rüütmaa.

Tiina Rüütmaa ja Piret Baird kirjutavad oma uuringust ajakirjas Philologia Estonica Tallinnensis.